Fataalsed vasktorud

Vaapo Vaher

Enne veel, kui tast sai linakangelane, jõudis ta olla kangelane elus. Serjo?a Gurzo sööstis kuueteistkümneselt vabatahtlikult rindele. Ehkki polnud klassiteadlik töölispoiss, vaid intelligendivõsuke. Tema isa oli praktiseeriv arst, ema õppejõud, vanaisa oli olnud ülempreester, onu aga suisa kuulsus, rahvakunstnikust näitleja Ivan Kudrjavtsev.

Nii et ta ei pidanuks end ise sõjaväljale toppima, aga ometi Ivan läks. Aastal 1944 sai Poolas rängalt pihta, aasta ravis end, siis kiirustas teatrikooli. Abiellus kursusekaaslase Nadja Samsonovaga, kes oli provintsist Moskvasse sõitnud, et saada Ljubov Orlovaks. Juba esimeselt kursalt kutsus Sergei Gerassimov poisi ootamatult filmi ?Noor Kaardivägi?. Serjo?a Gurzost sai äkki Serjo?a Tjulenin. Kõiki noorkaardiväelasi mängisid tudengid, filmist kujunes kollektiivne debüüt. Kogu karja peale anti ka Stalini preemia.

Tänapäeval on võimatu kujutleda, mida tähendas sõjajärgsele põlvkonnale film ?Noor Kaardivägi?. See ei olnud lihtsalt kinosündmus või isegi mitte üksnes triumf, see oli sõjaviletsusest väljunud rahva jaoks kinematograafiline Katju?a kogupauk. Publik ei võtnud filmi kui miraa?i või müüti, vaid kui elu ennast, näitlejad samastusid prototüüpidega. Reetur Stahhovit?it etendanud Jevgeni Morgunov sai pargis julmalt tappa, teda rünnati hõigetega ?Peksa reeturit! Surm Stahhovit?ile!? Serjo?a Gurzo terendas aga rahva vaimusilmas kui elustunud mehine Tjulenin.

Näitleja ning lavastaja Mihhail Kozakov, kes nühkis tollal 9. klassis pinki, meenutab, et Gurzo oli koolipoiste jaoks midagi üleloomulikku. Kozakov ise elas kirjanikuperekonnas, ta isa oli elav klassik ja nende peret väisasid aina kuulsused, poeedid ja baleriinid. Kuid igapäevakülaline Galina Ulanova ei saanud poisi meelest lähedalegi verisulis filmikangelasele Gurzole. Ning kui ühel päeval lubas tuttav ajalootudeng Kozakovi kokku viia elusa Gurzoga, siis näis see kesise naljana. Kuid üliõpilane talutas Mi?a võõrastemaja Oktjabrskaja numbrituppa, kus laua taga lösutas kõhn nooruk, poolik viinapudel ees, Tjulenini naeratus huulil. See oli Tema ise, särginööbid valla, rinnal tätoveeritud kotkas, kel küünte vahel paljas naine. Gurzo polnud ihne, vaid pakkus koolipoisilegi lonksu haljast.

Vasja Govoruhhini osa filmis ?Julged inimesed? (1950) tõstis Gurzo populaarsust veelgi. Taas Stalini preemia. Kuni viiekümnendate keskmeni tegi ta veel mitu elektriseerivat osatäitmist. Siis aga levis kumu, et Gurzo paneb taltsutamatult tina. Esiotsa lisasid need jutud Gurzo imid?ile vaid lisaväärtust. Ent viiekümnendate teisel poolel valminud filmides näisid Gurzo kangelased juba närtsinuna, ehkki näitleja oli vaid kolmekümnene.

Siis hakkas Stanislav Rostotski väntama kuritööfilmi ?See juhtus Penkovos?, millele  stsenarist Sergei Antonov oli pearolli kirjutanud eraldi Gurzo tarvis. Sergeid see osa erutas ja ta ootas kärsitult filmimise algust. Ent ta vana semu teatrikoolist ja ?Noorest Kaardiväest? Vjat?eslav Tihhonov käis salamahti filmiülemuste juures osatäitmist endale nuiamas, kinnitades, et Gurzo on joodik ja keerab filmi tuksi. Tihhonov võetigi filmi. Gurzo esimene naine kinnitab, et just Tihhonovi salakaval petumäng viis Sergei, kes pidas sõprust ülimaks, lõplikult tasakaalust välja. Ta kukkus Kolja Rõbnikoviga lakkuma, sõitis Leningradi seiklema, tagasijõudnult sai aga teatrist sule sappa. Ka naisel viskas lõplikult ära ja ta peksis mehe kodunt laia ilma.

Gurzo üritas veel kord pinnale kerkida, abiellus näitlejanna Irina Gubanovaga, ent see suhe oli lühike. Ta jõudis veel ekraanile filmis ?Kõik algab teest? (1960), kus mängis endist varast ?urikut, kuid õnn oli Sergeist ära pööranud. Ta abiellus kolmandatki korda, ent see oli juba agoonia. Teda ei usaldanud enam ei naised ega re?issöörid. Kui Mosfilmis näitlejaid valiti ja mõni ühmas, et seda osa võiks mängida Gurzo, siis oli see üleüldine naerukoht. Varem ei saanud ta tänavail kõndida, sest austajate karjad jälitasid teda, nüüd ei tundnud teda enam keegi, sest teda oli võimatu ära tunda. Serjo?a vaid jõi ja kirjutas luuletusi sõjast. Ilmus koguni poeetiline vihikuke ?Kõige lähedasem?. Viin ja sõda, need olid ta joomariunenägude stiihia. 1974. aasta septembris ütles ta kurnatud süda üles.

Kozakov on öelnud, et iga näitleja käib läbi tulest, veest ja vasktorudest ja et kahe esimese takistusega saavad vene näitlejad kangelaslikult hakkama, ainult vasktorud käivad paljudele üle jõu. Gurzo on selle väite järjekordne kinnitus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming