Film(id) toitva ema tähtpäevaks

Vootele Hansen

Ülevaate saab ülikooli ajaloo kuninglikust, keiserlikust, venestusaegsest, mõnekuulisest Landesuniversitet’i, rahvusülikooli, totalitaarühiskonna riiklikust ja iseseisva riigi avatud perioodist. Vootele Hansen

Ajast, mil õpiti valgust salvestama, on kombeks pidu- ja tähtpäevade puhul fotosid ja ka filme teha. Nii on valminud ka film „Universitas Tartuensis 375”, mille DVD-le on lisatud kuus varasemat filmi või -katket ülikoolist. Nendeks on: „Ülikool” (Johannes Pääsuke, 1913), „Alma mater Tartuensis” (Theodor Luts, 1932), „150 aastat Tartu Ülikooli” (Nikolai Dolinski, 1952), „Sõprusvisiit” (Vladimir Parvel, 1964), „Rituaal” (Hagi Šein, 1982), „Kuningas Carl XVI Gustafi ja kuninganna Silvia külaskäik Tartu Ülikooli” (ETV, 1992) ja „Emakeelse ülikooli asutamise 80. aastapäev” (ETV, 1999). Pealkirjadest näha, et nii nagu mõnegi daami vanusega, on ka Tartu alma mater’i eaga segased lood. Kui Poola-Rootsi sõjad oleksid leidnud teistsuguse lahenduse ja meie maa oleks jäänud katoliku kultuuriruumi, siis loeksime ülikooli vanust võib-olla jesuiitide gümnaasiumi või seminari asutamisest ja lisaksime 375-le veel 49 või 47 aastat.

Filmi tegijad on kasutanud varasemate filmide ja kinokroonikate kaadreid. Nii näeme professor Kõpu ja teiste omaaegsete ülikooliga seotud inimeste iseloomulikke liigutusi ja kõnnakut. Kahju, et valgustundlik filmilint nii hilja leiutati ja meil pole võimalik tagantjärele näha Skyttet kõnet pidamas. Helifilmi ajastu toob 1952. aasta kaadrite taustana vaataja kõrvu näiteks siinpool raudset eesriiet lauldud rahvusvahelise üliõpilasliidu hümni, mille järgi „murdmatu meel sõpruse teel aatomipommidest võimsam on veel” (sõnad Lev Ošanin, viis Vano Muradeli).

Teiseks materjaliks on intervjuud mitmete ülikoolis, Eestis ja ka laiemas ilmas tuntud inimestega. Kuulda võib nende mälestusi, tänapäeva hinnanguid ja tuleviku ootusi. Saame aimu, et ülikooli juhtimine kahe eesmärgi poole – saada rahvusvaheliselt tuntuks ja jääda rahvuslikuks ülikooliks, on vist sama keeruline kui valida ellujäämine Charybdise ja Skylla vahel.

Kolmandaks on filmitud tudengite ja õppejõudude tegemisi aastal 2007, kusjuures mõned episoodid on lavastuslikud nagu dokumentaalfilmides ikka, kui on vaja mõnda eluhetke kujutada. Näiteks ei kujuta ette, et akadeemilise intiimorganisatsiooni õllelauas nii vabalt kaamera ees lauldaks, kui eesmärgiks poleks lavastada tegelikkust.

Montaažfilm on üles ehitatud kuueosalisena, nii nagu ülikooli peahoone ees on kuus sammast. Nendeks sammasteks on universitas: professores, gloria, historia, genius loci ja traditio. Diktor nendib, et pärimuse järgi on tarkusel seitse sammast, kuid vastab ka ise küsimusega: „Ehk on seitsmes sammas nähtamatu?” Ülevaate saab mitmekülgsest õppe- ja teadustööst ülikoolis, tuntud ja hinnatud õppejõududest (endine rektor Peeter Tulviste tõdeb, et õppimine käib ikka inimeselt inimesele, ei saa seda automatiseerida), ülikooli ajaloo kuninglikust, keiserlikust, venestusaegsest, mõnekuulisest Landesuniversitet’i, rahvusülikooli, totalitaarühiskonna riiklikust ja iseseisva riigi avatud perioodist, kuulsust toonud meestest ja nende tegemistest, Tartu vaimu ilmumistest, mis küll tagantjärele tuntavad olla, ning tavadest, mille korduva läbimängimisega raamib akadeemiline pere ja nende kodukohaks olev linn oma argi- ja pidupäevi.

Võib ju nuriseda, et ajalugu ja kuulsust kajastavatesse lõikudesse ei valitud vaatajale meelepäraseid mehi ja naisi. Näiteks ei ole usuteaduskonna esindajaid selles valikus, kuigi Uku Masing oleks sobinud nii neisse kui ka koha vaimu käsitlevasse ossa. Kuid ei ole ka Tartule inimgeograafia meetodite arendajana kuulsust toonud rektor Edgar Kanti. Paratamatult pidid filmi tegijad oma valiku tegema ja see on nende film.

Meeleolult sarnaneb minu arvates Märten Vaheri ja René Vilbre montaažfilm Theodor Lutsu 1932. aasta omaga. Mõlema eesmärgiks on ülevaate andmine ülikooli elu mitmetahulisusest. 75 aastat tagasi oldi muide väga ajakajaline: esilinastuse päeva hommikused sündmused on filmilindile püütud. 1952. aasta 150. aastapäeva dokumenteerinud Nikolai Dolinski film on stalinlikult optimistlik ja võitlev, kusjuures eelmise filmi kaadreid on kasutatud manduva kodanliku ühiskonna kohustuslikuks demonstreerimiseks. Ilma vihaminutiteta ei oleks ju kroonulik rõõmsameelsus olnud liig ebainimlik.

Kummalise järgnevusega mõjuvad kroonikakaadrid Soome Vabariigi presidendi Kekkoneni visiidist, mis tõi vabaduse lõhna, Vanemuise-nimelise laeva reisid ja ülikooli peahoone aula põlemise. Tuli tavaliselt puhastab kurjust, kuid siin me ei saa aru, kus või mis on see kuri (muinasjuttude kõrval ehk tuntum on Bulgakovi „Meistri ja Margarita„ tulekahjude seeria).

Omapärast, lõhestunud tunnetega aega näitab Hagi Šeini „Rituaal” 1982. aastast. On kohustuslikud kummardused parteile ja Leninile ning aastapäeva üritused, kus rõõmu asemel on isesugune kammitsetus. Teised lisad on eelkõige kroonikad ja uudisnupud.

Jääme ootama uut dokumentaalfilmi kui mitte varem, siis vähemalt veerandsaja aasta pärast.

DVD-le kaasa antud paberile trükitud tutvustuses nendib Jaak Lõhmus, et Eesti mängufilmis puudub meie kirjanduses tuntud tegelaskuju – üliõpilane. Jääb koos Lõhmusega loota, et neid mängufilmi stsenaariume vist alles mõeldakse välja.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming