Film kui väärikas sõjaelevant

Tarmo Teder

Eesti nukufilmi kaks giganti: Elbert Tuganov ja Heino Pars. KAADRID FILMIST  

Vabariigi aastapäeva eel esilinastus meie noorema põlvkonna animafilmiässa Mait Laasi esimene dokumentaalfilm „Aja meistrid”, kuid Eesti riigi olemusega pole sellel filmil otsest pistmist. Vaatluse alla võetakse meie kahe suure nukuvanamehe Elbert Tuganovi ja Heino Parsi elu ja looming. Just nemad tegid 30 aasta jooksul kahe peale üle 70 nukufilmi, rajasid stuudio ja sillutasid teed koolkonnale. Ja nüüd on eesti nukufilmi kolmanda laine (on ka neljas laine!) täht Laas teinud hoopis dokumentaalfilmi, küllalt kihilise linateose, mille uuenduslikku sünteetikat võiksid kadestada meie kümned tänased traditsioonilised filmidokumentalistid. Ent Laasi uuendus pole mingi mõõdutundetult näkku kargav barokikontsert, pigem otsisklevalt ja uljalt mänglev linateose viisi kummardus nii vanameistritele, OÜ Nukufilmi stuudiole kui animafilmi fenomenile üldse. 

Eelkõige on „Aja meistrid” kaksikportreefilm, kus sõna saavad vaheldumisi oma elu ja loomelugu avavad Tuganov ja Pars. Ent selle pealiiniga kerges nihkes jookseb häirimatult põimudes veel mitu kõrvalrida. Film ei seestu rääkivate peade subjektiivseks jututoaks, vaid annab ühtaegu panoraamse ajajärkude hinguse ja samas detailse sissevaate, mis juhtus, kes tegid, kuidas midagi oli. Suur ja väike toetavad ja täiendavad teineteist harva nähtava harmooniaga.

Lisaks kihtide ja liinide sünteetikale on „Aja meistrid” ka intensiivne, totaalsusele lähenev dokumentaal. Vaatajat kaasa haarav linateos lubab Laasi vaimuhigi, kõhklusi, katsetusi ja hoolikat serveerimist vaid aimata. Selgemini paistab silma põhjalik väljakaevamine ja arhiivileidude sobiv vahelepistmine. Parajasti käsitlusalust ajajärku ja olusid markeeritakse lööva illustratiivsusega nüanssideni välja. Näiteks on üles otsitud Parsi väljasõidukeeldu põhjendavad KGB spravka’d ja taskuraha teeninud gümnasistist Tuganovi osalusel 1930. aastate lõpu Berliinis tehtud stuudio Döring-Film animareklaamfilmid. Või näidatakse, kuidas punalipp sinimustvalge kõrvale vardasse roomab. Just „Aja meistrite” esimeses veerandis lastakse hulganisti lõike kroonikafilmidest (Eesti Filmiarhiiv, Eesti Riigiarhiiv, Tallinnfilmi arhiiv, Eesti Rahvusraamatukogu arhiiv, Saksa Riigiarhiiv, Lenfilmi arhiiv) koos ajastuomase heli- ja sõnataustaga. Vilksavad Hjalmar Mäe ja Litzman, hiljem Arnold Rüütel laevastiku ohvitseride maja neostalinistliku filmifestivali pidurüüs. Korduvalt ja pikemini lastakse Harju tänava varemeid ja märtsipommitamises imekombel terveks jäänud stuudiomaja. Dokumentaalfilmilikku asjaajamisse on sujuvalt monteeritud ka näitlikke lõike mängufilmidest (higine Komissarov marsib filmis „Inimesed sõdurisinelis”, „Jahid merel”, „Vanake Hottabõtš”), mis loob taustateadlikus vaatajas lustivat meeleolu minemaks kaasa režii muheda mänguga.

„Aja meistrite” massiivis võiks ju eristada kolme komponenti: intervjuuga meenutavad peategelased, ajajärku markeerivad kroonikakaadrid, lõigud suurmeistrite nukufilmidest. Aga lisaks sellele on dokumentaalfilmi liigis säravalt debüteerinud Mait Laas teinud oma filmis algupärast animatsiooni: voolinud Tuganovi ja Parsi nukkudeks ja nukunikerdamist omakorda dokumenteerinud ja maitsekalt serveerinud. Lisaks üldistava sümbolina punasel taustal vaevu nähtav suur süda, mis muutub filmi lõpus õhupallina ja tõstab nukkudeks animeeritud peategelased üles. Aga ka irooniat ja kriitikat, näiteks Nõukogude filmibürokraatia ja -tsensuuri hierarhiat kastidena astendav kleepsanimatsioon.

Kõigest sellest kiirgub truudust ja pühendumist nukufilmi fenomenile ja seda loonud meistritele. Mulle on ammu selge, et Mait Laas on kogu aeg südamega oma filmide kallal olnud. Alguses avangardistliku isepäisusega segaselt katsetades, aga aastate minnes aina selgemini. Ja nüüd on üllatus käes, olen mõneti nõutu: mainekal Oberhauseni lühifilmide festivalil 2001. aastal suure auhinna võitnud impulsiivne „Nirvaana” ja kaua tehtud kaunis võimas „Aja meistrid” – kumb on eesti filmiajaloos mõjukam? Kas neid eriliigilisi annab üldse kuidagi võrrelda? Ah, eks aeg anna arutust.

.

Siinkohal peakski arvustusele päevalehes punkti panema. Aga Sirbis on ruumi ja filmihuvilisest lugeja tahab esiotsa kas või põgusa sisututvustuse kaudu „Aja meistreid” „näha”, sest kes teab, millal see tihe pärl telepurki lastakse. Üldse levib eesti dokumentaalfilm nagu päikesevarjutus: keegi kusagil mingil lainepikkusel justkui midagi nägi ja mine sa sõida siis festivalide kadalippu pärapõrgu meridiaanile uuesti vaatama. Kes teab, palju vihma enne merre sajab, kui Sakala keskuse varemete vahelisele parkimiskeldrile suure suuga lubatud väärtfilmisaal peale saab. Rääkimata mentaliteedist, mis laseks kodumaist filmi ka maakonnakinodesse ja ekraaniga rahvamajadesse sõidutada. Kui ei näidata, siis ei kasva ka vaatajat.

„Aja meistrite” peategelased Elbert Tuganov (22. II 1920 – 22. III 2007) ja Heino Pars (s 13. X 1925) on elanud hämmastavalt mitmekesist ja katsumusterohke elu. Iga isiksuse eluloos on murranguline moment või pöördepunktid, mis annavad saatusele uue suuna. Ka filmis võiks otsida lukuauku kui sõlme, mille ümber kõik mähkub. 1957. aasta sügisel valitses maailmas ootusärevus, üles oli lastud sputnik. Samal ajal pandi alus ka eesti nukufilmile.

„See oli maailmas suurte tegude aeg, kui suure NSVL pisikeses nurgas Eestis hakkasid kaks meest – Elbert Tuganov ja Heino Pars tegema nukufilmi. Kuidas juhtus, et kaks erineva loojanatuuriga ja Teises maailmasõjas räsitud meest lõid 30 aasta jooksul enam kui 70 nukufilmi? Lõid omaette animatsioonikoolkonna ja panid aluse eesti nukufilmile? Lendasid maailma filmikunsti katuseni.”

Maailma suurima ja veriseima „nukujuhi” Stalini maine teekond oli selleks ajaks läbi, ent ENSV nukuvalitsuse aegne sputnikueufooria nõudis uut moodi näitamist, kosmoseajastu käsutas stuudioid, nukuvalitsus tingis nukufilmi sündi. Tuli Tuganovi tund ja ta tegi geniaalse pakazuhha: lihtsa augulööjaga simuleerib Tuganov valgest kartongist ümariku sputniku, joonistab antennid juurde, paneb tselluloidile, plõksib mõne sekundi jagu, kaadervärk lastakse ringvaates ekraanile ja rahvas ahhetab, et „näe, sputnik lendab!”.

Ja kohe läks käiku „Peetrikese unenägu” kui meie esimene nukufilm. Enne seda oli Tuganov 13 aastat kroonikatele algustiitreid kleepinud, kombineeritud võtteid treinud. Peetripäeval (!) 1920 Bakuus osseedist vürsti ja eestlannast ema lapsena sündinud Elberti perekond lagunes, nelja-aastast poissi hakkas Berliinis kasvatama näitlejannast tädi. Fichte gümnaasiumis õppides avaldub noore Tuganovi kunstnikuanne, kuid poiss saab karikatuuride pärast noomida, kuulub vene emigrantide skaudirühma. Võetakse tänu keelteoskusele Berliini olümpia teenindustoimkonda, teeb Döring-Filmis animareklaamfilmiga taskuraha, isa ja ema aga arreteeritakse NSVLis. Eesti ratsaväes kaprali paelad teeninud Tuganovist saab punaarmee staršina ja tal tuleb tänada saatust, et mitte töö- ja näljapataljoni või kuuli alla, vaid Kesk-Aasiasse saadetakse. Rindele teda oma kahtlase mineviku tõttu ei lastagi, tuleb Tallinna stuudio, abiellumine valge laeva ootuses, nüri kombineerimine tiitritega ja sputnik.

Heino Pars on sündinud Mustla asulas, kaksikvend suri varakult, poiss kasvas õe ja venna seltsis, istus tundide kaupa suure õunapuu all, kus sumisesid mesilased, talvel vaatas läbi jää, kuidas putukad selle all liikusid. Kuuendas klassis „Kapsapea” lavastuses osalenud Pars ütleb tagantjärele: „See oli aeg, kui patriotism kasvas sisse iseenesest, eeskujust.” Pars võetakse koolipingist Saksa sõjaväkke, kuid 1944. aasta rindel ta Tuganovi vastu võidelda ei saa. Lahingutandril on Pars kaks korda punaarmeelase täägi all, ent jääb haavatuna ellu. Vene tagala laatsaretis valitseb nälg, haigeid sureb robinal, Parsil jääb hing sisse. Pisarais vana mees meenutab tagantjärele, mis tunne see on, kui surnu leivatükk elavatele jaotatakse. Hiljem vangilaagris okastraadist naelu teinud Pars pääseb imekombel koju, tahab õppida veterinaariateaduskonnas loomatohtriks, kuid tuleb ülikoolist ära, töötab loomaarstina Järva-Jaanis, viimaks saab õppida režissuuri.

Mängufilmi „Jahid merel” võtetel kohtuvad operaatori assistent Pars ja kombineeritud võtete tegija Tuganov, siis paiskub sputnik ja luuakse Tallinnfilmi nukustuudio, kust tulevad algusaastatel vaid Tuganovi filmid. Need on tähendusrikkad: taani lasteraamatu „Palle üksinda maailmas” järgi tehtud „Peetrikese unenägu”; „Põhja konn”, mille kangelane istub hobuse seljas ja võitleb rahvast ahistava koletisega, Valdo Pandi stsenaariumi järgi tehtud nukutükist „Ott kosmoses” saab üleliiduline hitt ja menuk ka mujal maailmas. Kui „Aja meistrid” hakkab käsitlema Tuganovi loomingut, siis filmi algupoole intensiivsus lahjeneb, film taandub traditsioonilisse vakku, kuid innustub uuesti ja läheb mitmekesisemaks viimases kolmandikus.

Tagantjärele seletab kolleeg Aarne Ahi, et Tuganov oli diktaatori tüüpi, Pars demokraadi tüüpi režissöör. „Pars lasi võttegrupi omaga ühele joonele, Tuganov vaatas eemalt,” täpsustab Ene Mellov. Naeru lagistav Moskva mees Aleksandr Melkumov aga võrdleb: „Tuganov oli ikkagi Gagarin, aga Pars oli ikkagi Titov.” Uhke ja aus Tuganov ei varja, et talle oli tähtis, „et mina saaks teha tööd”. Aga režiitööd saab ka Pars, kes loob oma esimese nukufilmi „Väikese motorolleri” (1962), kus teeb filmimuusika debüüdi Arvo Pärt. 1964. aastal valminud õpetlikus „Operaator Kõps seeneriigis” viib Pars nuku dekoratsioonide vahelt elus loodusesse.

Tuganov Parsi ei abistanud, aga kaikaid kodaraisse ka ei loopinud, nukulavastajate vahel valitses eluterve rivaliteet. Nad ei töötanud tandemina, vaid taktinihkes: üks lõpetas, teine algas, katsid sujuvalt teineteise sabasid ja sarvi. Liidrite järel hakkas tekkima koolkond, ammu enne seda hiilgasid teerajajad filmidega „Park” (Tuganov, 1966) ja „Nael” (Pars, 1972), millel polnud Silvia Kiige, kauaaegse animafilmitoimetaja sõnul „ENSVs ühtegi meest, kes oleks julgenud stsenaariumi kätte anda”. Laagris okastraadist naelu teinud Pars läks ise üksi Moskvasse kinokomiteesse ja üleliidulisel filmifestivalil anti „Naelale” esimene koht koos vene bestselleri „Oota sa!” esimeste osadega. Ent „Naela” üle piiri välismaale ei lastud, rääkimata Parsist, kelle kohta jagus KGB spravka’sid.

1980. aastate alguses hakkab Tallinnfilmi nukustuudios oma esimesi filme tegema režissööride uus põlvkond (teine laine), kes sulandub kunstnikest režissöörideks. Rao Heidmets („Tuvitädi”, 1983; „Papa Carlo teater”, 1988), Hardi Volmer ja Riho Unt („Nõiutud saar”, 1985) on sünnilt umbes sama vanad kui Eesti nukufilm.

Nukufilmi 25. sünnipäeval pole peol meest ega ajalehtedes Tuganovi nime, sest ta hüppas 1982. aasta turismireisilt nõukogude tekitatud stressist Hispaaniasse. Kuid tema Berliini unistus ei täitu, sest Lääne-Saksamaa ei anna asüüli. Isepäine Tuganov on sunnitud omale tuhka pähe raputama, kirjutama patukahetsuskirja, mille sõnad talle suhu pannakse, ja NSVLi tagasi tulema. Filmitegemisel on kriips peal, Tuganov jääb pensionile, kirjutab oivalised mälestused „Jalutuskäik läbi sajandi” (1998) ja tõlgib Põhja-Osseetia eepose „Nardid” (2004). Tuganov on „kahtlase” tüübina maailmakodanik, kes on lihtsalt elanud, oma hinge kellelegi andmata. Ent ta puhus hinguse sisse sadadele nukkudele ja enam kui 30 nukufilmile.

Ka Pars jääb pensionile, saab plaanimajanduse sunnita tagasi poisipõlve lemmikute mesilaste juurde.

Tõesti hämmastava ja imelise elukäiguga Elbert Tuganov ja Heino Pars on aega meisterdanud ja seda ka valitsenud. Seda kujutanud Mait Laasi esimene dokumentaalfilm pole aia taha läinud vasikas, vaid rahumeelne sõjaelevant, kes kannab väärikalt sadu uhkeid aksessuaare.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming