Film, mille peale naera kas või kõveraks

Aarne Ruben

Meie maavillase ja USA “peene” kultuuri segamisel juhtuks see, et Toots oleks salaagent ja õpetaja Laur CIA niiditõmbaja peakorteris Langleys. CIA mustatööässad Bourne (Matt Damon) ja Desh (Joey Ansah). KAADER FILMIST

Kunagi CIA-le sitta keeranud salaagent Jason Bourne põgeneb Moskva miilitsa eest, sest tal oli tulnud ütlemist kohalike “aborigeenidega”. Kuus nädalat hiljem lobiseb CIA ohvitser Neal Daniels ühele Londoni kõmuajakirjanikule Simon Rossile välja, et Bourne hakkab täitma eriti salajast osa operatsioonis “Must okas”. Ajakirjanik Ross kitub operatsioonist “Must okas” oma bossile, mis äratab otsekohe CIA tähelepanu, sest CIA kuulab pealt neile huvi pakkuvat osa Londoni telefonikõnedest. CIA mõtleb, et Jason on nad ära andnud. Jason helistab Rossile ja teeb seda telefonilt, mida CIA pealt ei kuula. Nad lepivad kokku kohtumise rahvarohkes Waterloo jaamas. CIA saadab Jasoni suunas välja tüüpilise märja töö tegija. Jason läheneb Simonile ja pistab talle telefoni tasku, ise aga helistab telefoniputkast sellele ajakirjanikule ja ajab igasugust jama. Simon liigub vastavalt Jasoni instruktsioonidele välja valvekaamerate fookusest.

Simoni kanaaju ei noki välja, et kui teda tappa tahetaksegi, siis on mõrtsukas kusagil kaugemal ja kõrgemal, rahva hulgast teda otsida ei tasu (siin ja edaspidi parafraseerime tegelaste kõnepruuki). CIA tahab teada, kas Simon mitte Jasoni käsilane ei ole, aga Jason tahab teada, kes see laialõuamees oli, kes “Mustast okkast” pressile lobises. CIA palgamõrtsukas tulistab Simonile pähe, Jason korjab tema rinnataskust ära selle mõttegeeniuse viimased märkmed ja läheb snaiprit jälitama. Veel leiab ta geeniuse kritseldustest ühe Hispaania maaklerifirma nime ja tal tuleb uitmõte sõita viivitamatult Hispaaniasse. Samal ajal saadakse CIAs aru, et isik, kes lobises operatsioonist “Must okas”, peab olema nende kõrgemast juhtkonnast. Meesdirektor on nii tohmakas, et mõtleb hakata kontrollima kõiki agentuuri telefonikõnesid, mis Euroopaga peetud, aga terane naisagent jagab kohe matsu, et jälgimise alla tuleb panna need kõrgemad ohvitserid, kelle telefonid olid operatsiooni reetmise ajal välja lülitatud. Selliseid on kolm.

Vahepeal avastab Jason, et Hispaania maaklerifirma on CIA undercover-agente täis nagu laip vaklu. Ta eraldub kabinetivaikusse ja avab kausta pealkirjaga “TOP SECRET”. Selle kausta vahel näeb ta oma kunagiste koolivendade fotosid, kes nüüd on edukad luurajad. Samal ajal jõuavad kohale kaks juhmakat agenti, kes New Yorgi keskusega sidet peavad. Jason tõmbab ühes saladokumentidega uttu, agendid tulistavad liikumise suunas. Jason peab neid nii tühiseks, et ei viitsi neile algul tähelepanugi pöörata. Nagu muuseas teeb ta neile külmad sõrad. Seejärel näeb Jason oma kooliõde luurajakarjääri alguspäevilt, see on meeldiv kohtumiste päev. Jason kostitab oma kooliõde kuulidega, kuid õnneks ei taba. Kooliõe büroos heliseb telefon, teises otsas ei ole keegi muu kui CIA direktor Noah Vosen. Nad vahetavad paroole ja armas kooliõde ütleb parooli “everest”, mis peab tähendama, et ta ei tegutse enam vabalt. Noah rahustab ärevil naist Nickyt, et backup team ehk lihtsalt B-team jõuab sinna tunni jooksul. Kuni mehed kohale jõuavad, selgitab Nicky Jasonile, mida temasugustega CIAs tehakse, ja meenutab nende romantilist suhet.

Seejärel aktiveerib CIA Deshi, mõrtsukate mõrtsuka, et reetlik agent Daniels külmaks teha. “Aktiveerib” tähendab seda, et ühes lukskorteris ärkab keegi kurja näoga mees. Ta avab oma rähmased silmad, pumpab lihaseid, sööb BBQ friikartuleid, PizzaHuti pitsat, vahest võtab ka tableti Viagrat, kuigi, olgem ausad, viimast film ei näita. See on oletus. Linateos jätab mulje, et ameeriklaseks saada on väga lihtne: osta pakk nätsu ja kihuta autoga, siis oled tipus. Nii. Nicky näeb kompuutriekraanilt Deshi liikumisteed. Vahepeal ongi peakorterist avastatud, et Jasoni kena kooliõde on häkkinud nende kompuutrisüsteemi, varastanud Deshile mõeldud teateid ja fotosid. Desh kohtub Nickyga ega kahtlusta midagi. Deshi teada on Nicky kuulekas, kuid kahjuks tuleb talle kaugemas tulevikus ots peale teha.

Desh muutub juba väga tülikaks, ta laseb paari plastikpommikesega Danielsi vastu taevast, nii et näod mustad saavad olema nii mõnelgi. Desh jälitab Nickyt, politsei jälitab Jasonit, Nicky ei saa alguses arugi, et Desh teda jälitab. Jason on püromaan ja teeb aerosoolipudeliga pauku. Küllap on nii talitanud kunagi kõik poisid. Aerosoolidega saab teha naljakaid asju, mäletame ju lapsepõlvest, et kui seod ühe sellise raudteerööbastele, siis käib hele litakas, kui rong otsa sõidab. Ärgu lugeja seda muidugi proovima hakaku.

Sellele sünopsisele tuleb siis punkt panna. Ja filmile oleks kasuks tulnud, kui lõputiitrite ees oleks ilmunud kiri: “Kui nad veel surnud ei ole, siis nad jälitavad, teevad pauku, loovad suhteid ja lendavad vastu taevast ikka veel.” Liigutav, et filmis on pööratud nii palju tähelepanu kooliõdede ja koolivendade suhetele: need on CIA agendid, kes kunagi koos treeninud. Nicky ja Jasoni suhetes heiastub eestimaise vaataja jaoks kunagine Teele-Arno liin. Kooliõed ja -vennad on filmis püha teema. Kui hakata mõtlema, mis juhtuks meie maavillase ja USA “peene” kultuuri miksimisel: Toots kui cover-up-agent, õpetaja Laur kui CIA niiditõmbaja peakorteris Langleys… Kaugemale ei taha isegi mõelda.

Pärast seda filmi lahkub vaataja saalist hea tujuga. Vahest on nii mõnigi vaataja käkerdanud ära oma riietehoiu lipiku ajal, mil Jasonil oli väike kaklusring ühe neegriga. Jason on pärast kaklusringi heas vormis, aga neeger jääb lebama prügihunnikule. Stseen lõpeb, kaamera kustub. Meil on sellest orjade järeltulijast kahju, vaimusilmas kuuleme tema esiisade hõikeid kusagil Tampico orjaturul: “Ma maksan ainult sada dollarit, head massad!” Või kusagil lõkke ääres, panemas laia neegridialekti.

Jälgigem arvutitööd selle filmi juures. Arvutitalituse tegi siin filmi jaoks Useul Companies Limited, mis asub Inglismaal, maaliliselt kaunis Buckinghamshire krahvkonnas. Mängufilmis on väga tähtis paika saada, et verepritsmed lendaksid õigesti, et kuuliauk kangelase laubal suureneks õiges tempos. Normaalses olukorras on näiteks kuuliauk inimese peas pulseeriva õõnega, arvutigraafika peab seda õigesti näitama. Kaasaegsed relvafirmad siiski toodavad suure peatamis- ja läbistamisvõimega ekspansiiv- või hüdrošoki tüüpi kuule, ehkki need keelustati juba 1899. aasta Haagi konventsiooniga. Kuid kindlasti ei kasuta neid CIA sääraste operatsioonide juures: CIA-laste kuulid on tervislikult tömbid, samuti nagu mõnes matusebüroos on kirstud tervislikust puidust.

Umbes 0,0005 sekundit pärast esialgset kontakti kehaga algab tulirelvakuuli plahvatuslik toime sellesse. Kuul koorib naha maha ja moodustab n-ö esmase pulseeriva haavaõõne. Kuuli tee laienemine põhjustab rõhulanguse. Selle etapi kujutamiseks joonistab arvutigraafik kangelase laubale esimese punase ringikese. Alarõhk põhjustab kudedes suuri purustusi. Kui kuulihaav paikneb ajus, siis oleks tõelähedane, kui ei kujutataks sealt välja tulemas esmalt verd. Sealt tuleb ajuainet, sest aju on organ, mis ujub vedelikus. “Bourne’i ultimaatumis” ei tehta sellist viga nagu “300” teeb: et ajust tuleks liitrite kaupa verd. Verd tuleb küll palju, aga mõni hetk hiljem.

Midagi on selles filmis justkui puudu, aga – mis nimelt? Pool tegelastest on tohmakad või juhmakad, siit ehk tulebki otsida selle põhjusi. Nagu kogu see filmgi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming