Film, mis mõjub

Anne Applebaum

Vene õigeusu mungakloostri varemed aastal 1939: seintelt koorub värv, katuseaukudest imbub sisse valgust, sigaretisuits keerleb läbi õhu. Lihtsad puust laagrivoodid on kuhjatud üksteise otsa, sest klooster on muudetud vanglaks. Vangid, sõdurid khakipruunide villaste mundrite ja mustade saabastega on hulgana kokku kogunenud. Pead ettepoole küünitades kuulavad nad kõnet pidavat ülemat. Ta on väsinud ja rahulik ega kutsu neid võitlusesse. Ta palub neil ellu jääda. „Härrased,” ütleb kindral, „te peate vastu pidama. Teieta ei saa Poola iial vabaks.”

Stseen lõpeb. Publik – vähemasti see publik Varssavi kinosaalis, kus mina filmi vaatasin – ohkab, kahiseb, tõmbab kollektiivselt hinge tagasi. Nagu tegijad olidki ette näinud, teavad vaatajad siin, et need sõjamehed, sõjaeelse Poola ohvitserikorpuse õied, ei jäänud ellu. Ja nendeta polnud loomulikult ka vaba Poolat.

Omal moel esindab see episood – nii tegevus ekraanil kui ka publiku reaktsioon – režissöör Andrzej Wajda kunsti kvintessentsi. Juba pool sajandit, alustades kommunismi pimedaimal ajajärgul ja jätkates läbi Solidaarsuse, sõjaseisukorra ning postkommunistliku tänapäeva aastate, on Wajda Poola publikuga just seda sorti filmidialoogi pidanud. Kuigi filme on mõnikord pärjatud ka välismaal, on tema filmid vändatud ikka kaasmaalasi silmas pidades, mis annab neile erilise maitse. Kuna ta teab, mida teavad tema poola vaatajad – ajaloost, poliitikast, sellest, kuidas inimesed okupatsiooni tingimustes käituvad – on Wajda alati saanud kindel olla, et publik tema loomingut õigesti tõlgendab ka siis, kui ta on tsensuuri tõttu oma sõnumi pidanud kaudselt esitama. Tema värskeim film “Katõn”, kust on pärit ka eelkirjeldatud stseen, on selles mõttes klassikaline Wajda film.

Kuidas film lõpeb, seda teavad poola vaatajad mõistagi ammu enne kinno sisenemist. “Katõn”, nagu pealkiri viitab, on lugu Nõukogude ja Saksamaa peaaegu üheaegsest invasioonist Poolasse septembris 1939 ja sellele Punaarmee käe läbi järgnenud umbes 20 000 Poola ohvitseri kinnipüüdmisest, vangistamisest ja, nende hulgas ka Wajda isa mõrvamisest Venemaal Katõni küla lähedastes metsades ja mujal. Mõrva õigustus oli vägagi sirgjooneline. Need olid Poola kõige paremini haritud ja kõige isamaalisemad sõjaväelased. Paljud neist olid reservis ja töötasid tsiviilis arstide, juristide, ülikooli lektorite ja ettevõtjatena. Nad olid maa vaimne eliit, kes võinuks vastustada N Liidu plaane neelata ja sovetiseerida Poola idapoolne osa. Oma salapolitsei ülema Lavrenti Beria soovitusel käskis Stalin nad hukata.

Kuid film räägib millestki enamast kui ainult massimõrvast. Kümneid aastaid pärast toimumist oli Katõni massimõrv Poolas absoluutselt keelatud teema ja sellega ka Nõukogude vallutajate ja poolakate vahelise sügava ning kestva umbusalduse allikas. Ametlikult veeretas N Liit mõrva kaela sakslastele, kes avastasid ühe massihaua (neid oli vähemalt kolm) pärast natside sissetungi Venemaale aastal 1941. Nõukogude süüdistajad kordasid seda jultunud valet ka Nürnbergi kohtuprotsessil ja seda korrutas maailmale muude hulgas ka Briti valitsus.

Mitteametlikult arvati üsna laialdaselt, et massihukkamise pani toime N Liit. Poolas tuletab sõna “Katõn” seega meelde mitte ainult mõrva, vaid paljusid valesid, mis ümbritsesid Teist maailmasõda ja Nõukogude sissetungi Poolasse 1939. Katõn polnud sõjaaja üksiksündmus, vaid terve valede ja tõeväänamiste ahel, mida levitati aastakümneid, et maskeerida Nõukogude sõjajärgse okupatsiooni ja Poola iseseisvuse kaotuse tegelikkust.

 

 

Wajda film, nagu Poola publik kohe aru saab, on Katõni lugu selle laiemas tähenduses. Avastseenis, mille kohta Wajda on öelnud, et see keerles ta peas aastaid, näidatakse Wehrmacht’i eest põgenedes itta suunduvat põgenikerühma1. Sillal kohtuvad nood punaarmee eest läände põgeneva teise pagulasrühmaga. „Inimesed, kuhu te lähete, pöörduge tagasi!” hüüavad rühmad teineteisele. Peagi selle järel näitab Wajda nõukogude ja natsiohvitseride seltsimehelikku suhtlemist uuel Saksa-Nõukogude piiril – nagu nad kindlasti tegidki aastate 1939 (mil nad leppisid kokku Kesk-Euroopa jagamise omavahel) ja 1941 (mil Hitler muutis oma seisukohta liitlassuhte osas Staliniga ning tungis N Liitu) vahel. Nii on sillal rüütatud dramaatilisse vormi Poola eksistentsiaalne dilemma: lõksujäämine kahe totalitaarriigi vahele.

Katõni mõistesse mahutab Wajda ka loo ühe ohvitseri isast, Krakówi Jagiello ülikooli professorist. Saanud kutse kohtumisele linna natsijuhtkonnaga, liitub ta teiste õppejõududega ühes ülikooli keskaegsetest auditooriumidest. Nõupidamise asemel sisenevad uksi paugutades Saksa väeüksused ning arreteerivad kõik ruumis viibinud. Mehed, paljud neist eakad, kamandatakse veoautodesse, nende hulgas ka ohvitseri isa. Hiljem saab tema lesk teada, et nagu paljud kolleegidki suri professor Sachsenhausenis. Mõni on sellele Katõni massimõrvaga otse mitte seotud stseenile osutanud näitena Wajda soovist mahutada ühte filmi liiga palju teemasid. Wajda ise on kuskil mujal selgitanud, et tema näeb seda sama loo osana, kuna Sonderaktion Krakówis oli Saksa ekvivalent Katõni massimõrvale: avalik rünnak Poola haritlaskonna vastu, katse hävitada rahvuse oleviku ja tuleviku juhid.2

Järgnevad tiheda seeriana teised lood. Lood mahajäänud naistest, kellest paljud, nagu Wajda ema, ei teadnud oma abikaasa saatusest aastakümneid; lood meestest, kes pääsesid Nõukogude deportatsioonist ja kelle hävitas süütunne; lood neist, kes püüdsid valed omaks võtta, nendega kohaneda ning edasi liikuda. Film lõpeb massimõrva enda rabavalt toore, peaaegu mitte-vaadatava kujutamisega. Wajda suurendab õudust, keskendudes mõrva kohutavale logistikale, mis võttis nädalaid ja mille täideviimine nõudis kümnete inimeste tööd: mustad veoautod, mis vedasid inimesi vangilaagritest metsa, hiiglaslikud kraavid, tulistamisvoorud, massihaudadele mulda lükkavad buldooserid.

Filmi käigus jutustab Wajda ka lugusid, mis elustavad episoode tema varasematest filmidest ja tema enda elust – mida teab oma poola publikut kindlasti mõistvat. Ühes stseenis annab üks tegelastest, Katõni ohvri poeg ja sõjaaja metsas veetnud endine partisan Tadeusz, sisse avalduse oma õpingute jätkamiseks. Nagu Wajda isegi selles vanuses, soovib ta õppida kaunite kunstide akadeemias. Kui talt nõutakse, et selleks peab kustutama oma eluloost väljendi „isa mõrvasid sovetid Katõnis”. Tadeusz keeldub, tormab välja ja rebib tänaval seinalt nõukogudemeelse plakati. Mõni hetk hiljem Nõukogude sõdurid tabavad ta ning lasevad maha. Nagu Wajda 1958. aasta filmi „Tuhk ja teemant” kangelastki, saab talle selles võitluses juba kaotusega lõppenud lahingus osaks mõttetu sõjajärgne surm. Kuid erinevalt varasemast kangelasest, kes loodi ettevaatust nõudva ning karmimalt tsenseeritud aja jaoks, ei ole tema tunded põhjuse suhtes kahetised. Erinevalt Wajdast endast eelistab Tadeusz surma ja tõde elule ajalooliste valede varjus.

Igaühele, kes on vähegi tuttav Poola ajalooga, võivad need lood näida lõpetamata, isegi segadusse ajada. Tegelaskujud ilmuvad ja kaovad, siis ilmuvad jälle, mõnikord vaid nii põgusaks viivuks, et on vaevu enamat karikatuurist. Mõni neist, kõige silmatorkavamalt moodsa Antigone osa mängiv õde, kel sihiks oma kadunud vennale hauakivi püstitada, on niivõrd sümboolsusega laetud, et ei mõju eriti realistlikuna. Dialoogid on lühikesed, väheinformatiivsed. Tegevuskeskkond vaheldub Krakówist Katõnini, Vene okupatsioonitsoonist Poolas Saksa omani. Tehakse viiteid kohtadele ja inimestele, kes on olulised poolakatele, kuid obskuursed igale teisele – nähtus, mis aitab põhjendada, miks filmile pole tänase päevani leidunud inglisekeelset levitajat. Aga inglisekeelne levi polnudki Wajdale oluline. Seda filmi ei vändatud nende rõõmuks, kes ei tunne Poola ajalugu.

 

 

1980ndate lõpust on Katõni massimõrvast saanud avalikult rääkida nii Poolas kui ka Venemaal. Aastast 1990, mil Mihhail Gorbatšov esimest korda tunnistas Nõukogude vastutust Katõni eest, ja aastast 1991, mil Boriss Jeltsin avalikustas massimõrva käivitanud dokumendid, on isegi olnud võimalik neid Vene arhiivides uurida. Akadeemilisi ja rahvalikumaid ajalooraamatuid on ilmunud Katõni kohta mitmes keeles, sealhulgas vene keeles.3 Yale’i ülikooli kirjastus on nüüdseks tõlkinud tähtsamad dokumendid inglise keelde ja avaldanud need koos ulatuslike märkuste, taustainformatsiooni ning haruldaste fotodega, sealhulgas üks, mis võetud Saksa lennukilt 1943. aastal.4 Poola valitsus on rajanud mitmeid memoriaale nii Varssavis kui ka Katõni metsades. Kui film sügisel linastus (17. septembril, N Liidu kallaletungi 68. aastapäeval), küsiti Wajdalt korduvalt põhjendust. Miks Katõn? Miks praegu? Üks intervjueerija väljendas seda üsna toorelt: „Mul polnud mingit sügavamat vajadust vaadata filmi Katõnist – miks ma peaksin? Paistab, et kõik, mis võimalik, on sellel teemal juba öeldud.”5

Wajda vastas neile küsimustele mitmel viisil, sõltuvalt sellest, kuidas need olid esitatud. Alles hiljaaegu sai ta valmis käsikirja, mis talle ka meeldis, ütles ta, kuigi Katõnist filmi teha on ta soovinud aastakümneid. Kuid tema tähelepanuväärseimad seletused kaasasid ka publiku. Peaaegu kõik, kes 1939. aasta sündmusi tegelikult mäletasid, on nüüdseks surnud, selgitas ta (Wajda ise on 81aastane), ja nii ei saanud nende jaoks enam seda filmi teha. Ta tahtis rääkida seda lugu uuesti noortele inimestele, kuid mitte lihtsalt noortele. Wajda ütles, et ta soovis jõuda „nende kinoskäijateni, kellele on tähtis, et oleme ühiskond, mitte ainult juhuslikult kogunenud mass.

Ajastul, mil kogu Hollywoodi dialoog on sihilikult lihtsustatud, et see oleks kergesti tõlgitav, mil „eduka” filmi definitsiooniks on müügiedu võimalikult paljudes riikides, ning nii mõnigi film tehakse „nišiturgudele”, suunatuna mõnele kindlale grupile ja välistades teised, tundus see seletus mulle üsna tähelepanuväärne. Mõttes, et film suudab luua tugevaid positiivseid patriootilisi sidemeid võõraste vahel, on midagi sügavalt vanamoodsat. Loomulikult on selline arusaam tänapäeva Ameerika publikule täiesti võõras. Kui filmist on üldse kunagi olnud abi meie liitmisel rahvusena, nagu Walter Cronkite kunagi seda teha suutis õhtuseid uudiseid lugedes, on siiski raske taibata, kuidas võiks see toimuda nüüdsel ajal.

On tõsi, et väikesed mitte-ingliskeelsed rahvad, kes on harjunud omavahel rääkima nii, et teised aru ei saa, võtavad filmikunsti rahvuslikkust loomulikumalt. Kuid ikkagi, kui eurooplased räägivad rahvuslikust filmikunstist, peavad nad enamasti silmas midagi muud. Prantsusmaale on film lihtsalt veel üks tööriist suures võistluses rahvusvahelise mõjukuse pärast. Teised rahvad vaatavad oma filmitööstusele nagu oma rahvuslikule lennukompaniile kui prestiižiküsimusele, mis sest, et see kõik nõuab ränka riiklikku toetamist.

Kuid nii antud intervjuudes kui ka filmis endas paistab Wajda ütlevat midagi hoopis erinevat rahvusliku kino vajaduse kohta. „Katõni” luues soovis ta teha midagi, mis paneks poolakad omavahel rääkima, arutama ühiseid kogemusi, sõnastama ühiseid väärtusi, hindama ühiseid voorusi, vormima anonüümsest massist kodanikuühiskonda. “Katõn” sihib tahtlikult patriotismi õhutamist selle sõna kõige positiivsemas tähenduses. Ka see seletab, miks Wajda tegi filmi, mis ei küsi ainult „mis juhtus?” või „mida N Liit meile tegi?”, vaid pigem seda, „kuidas me ühiskonnana sellele hiljem reageerisime?” ning samuti „kuidas me seda nüüd mäletame?”.

Vähemasti esmase tagasiside järgi otsustades on see Wajdal hästi õnnestunud, ennekõike diskussiooni käivitamise osas. „Katõni” esilinastus toimus Varssavi rahvusooperis ja seda kajastasid jooksvalt kõik tähtsamad üleriigilised ajalehed ja telekanalid. Kohal olid Poola president abikaasaga, peaminister, katoliku kiriku pea, Lech Wałęsa, valitud ajaloolased, kirjanikud, heliloojad ja hukkunute pereliikmed, samuti filmistaarid, kelle kohalolek sedasorti üritustel on muidugi pigem norm. Mõne nädala vältel näidati filmi peaaegu igas riigi kinos ja seda kuni tosin korda päevas. Esimese kuu jooksul käis filmi vaatamas üle kahe miljoni poolaka – suur protsent 39 miljoni elanikuga riigis – ja film jõudis kiiresti viimase kümnendi vaadatavuse esikümnesse. Ülevaateid filmist, ja tihti eriväljaannetena, tehti peaaegu igas ajalehes ja ajakirjas.

Kuid mis veel tähtsam, kõik rääkisid sellest, mis sest, et see igaühele ei meeldinud. „Kas sa oled juba „Katõni” näinud?” oli möödunud sügise Varssavis küsimus, mida üksteiselt tihti küsiti. Ja see küsimus vallandas Wajda varasemate filmide, „Katõni” faktitruuduse ning Venemaa üle kümneid arutelusid, mis ehk muidu oleksid olemata jäänud.

Ent patriootilise filmi tegemise teel on alati oma lõksud ning Wajda, kuigi mitte alati oma süü tõttu, jooksis nii mõnessegi neist. Puhtjuhuslikult sattus „Katõni” esilinastus Poola parlamendivalimiste ootamatult vara alanud kampaania möllu. Osaliselt selle tagajärjel süüdistati võimul olnud Seaduse ja Õigluse parteid, mis on küll rohkem tuntud ühemunakaksikute Kaczyńskite erakonnana, katses kasutada rahva ootamatut huvi Katõni vastu oma erakondlikes huvides. Vaid mõnenädalase ettehoiatamisega otsustas valitsus ühtäkki korraldada suure Katõni mälestustseremoonia, kus mitmed valitud ametnikud said staarirolli, justnagu kuuluks Katõni pärand nende erakonnale ja mitte kellelegi teisele. Ohvrite pered protesteerisid, samuti nagu Wajdagi. Tseremoonia kuupäeva muudeti. Kuid närune mulje poliitikutest, kes katsusid filmi sünnitatud emotsioone oma huvides kasutada, jäi püsima.

Arvestades, et Katõni kibedus on räsinud Poola-Vene suhteid üle 60 aasta, pole üllatav, et Wajda film provotseeris nii mõnegi Poola näotu väljaütlemise venelaste aadressil ja vice versa. Izvestijale antud intervjuus püüdis Wajda seda lahingut veel enne algust peatada. „Venelaste vastu on Poolas alati suurt sümpaatiat tuntud,” ütles ta. „Me oskame inimeste ja süsteemi vahel vahet teha.”6 Mõned venelased lisasid Wajda sõnadele toetust. Vene demokraat, inimõiguste aktivist ja kunagine dissident Sergei Kovaljov, kes vaatas filmi Poola Moskva suursaatkonnas, kutsus pärast seda poolakaid üles mõrva „meile andestama”.

Ehkki Vene valitsuselt ametlikku reaktsiooni ei tulnud, kuulutas riigile kuuluv ajaleht Rossiiskaja Gazeta päev pärast esilinastust, et Nõukogude vastutus Katõni eest pole sugugi „ilmne”. Ülbe tooniga artiklis heitis üks ajalehe valvekolumnist kahtlusi kümnendipikkusele tööle arhiivimaterjalide publitseerimisel ja süüdistas Wajdat katses „meid tõest jälle kaugemale juhtida”.7 Artiklis väideti, et Mihhail Gorbatšov tunnistas Nõukogude vastutust Katõni eest puhtpoliitilistel põhjustel, ainult selleks, et meeldida Läänele. Artiklit tsiteeriti ja taastrükiti kõikjal Poolas, mõnikord ka koos massimõrva toimepanemise algdokumentidega, ning seda võeti tõendina selle kohta, et Venemaal pole 1939. aastaga võrreldes just palju muutunud.

Selle näotu loo järelmina polnud üllatav, kui Poola kommentaatorid hakkasid mõne päeva pärast ründama tõsiasja, et „Katõni” ei võetud Veneetsia filmifestivali programmi. Mõned arutasid süngelt, kas see oli Venemaa salajase mõju peegeldus žüriile, teised aga pidasid seda märgiks, et Poola ajalugu ei mõisteta maailmas endiselt, ei tunnistata poolakate kannatusi või Poolat lihtsalt diskrimineeritakse. Tegelikult linastus “Katõn” festivali nimekirja pääsemiseks liiga hilja ja seda näidatakse tõenäoliselt järgmisel Veneetsia festivalil. Kuid enne, kui see tehniline selgitus kõigini jõudis, tõusid rahva hingelised kõhklused ootamatult rambivalgusesse.

Pole midagi imelikku selles, et niisugused tunded üles kerkisid, tegu pole ju mitte ainult patriootilise filmi, vaid patriotismi kui sellise väga tüüpiliste kõrvalnähtudega. Samad emotsioonid, mis inimesi liidavad, innustavad neid tööle ühiste eesmärkide nimel, ehitama poliitilisi institutsioone, muutma oma ühiskonda vabaks ja õiglaseks, on mingis mõttes seotud emotsioonidega, mis sunnivad inimese välismaalasi kahtlustama või umbusaldama ebapatriootilisi inimesi omaenda naabermajast, kes hääletavad mõne teise poliitilise erakonna poolt. Liigne patriotism võib purustada demokraatia ning hävitada kodanikuühiskonna. Teiselt poolt, ilma mõningase patriotismita pole demokraatia üldse võimalik.

„Katõni” tõeline proovikivi on muidugi see, kas see jääb nagu nii mõnigi Wajda film läbi aegade poola rahvusliku debati osaks. Küsimus pole ainult filmi kvaliteedis. Selle kestmine sõltub ka sellest, kas jätkuvalt on olemas Wajda vaateid Poola XX sajandi ajaloole jagavat publikut, kes mõistaks sümboleid ja otseteid, mida Wajda kasutab rahvuslike ja isamaaliste teemade arendamisel. Viiskümmend aastat pärast „Tuha ja teemandi” valmimist teab suur osa poolakatest, et kui kaks noort meest hakkavad filmis nimesid nimetama ja igaühe jaoks lauale viinaklaasi panevad, siis kõnelevad nad sõja ajal põranda all ja Varssavi ülestõusu käigus langenud sõpradest, mis sest, et nad seda iial otse ei ütle. Kui ka 50 aasta pärast peaks Poolas olema publikut, kes mõistab Wajda tegelasi ja tõlgendusi, publikut, kes hoiab vaistlikult hinge kinni, kui kindral oma meestele räägib, et nendeta „ei saa Poola iial vabaks” – siis pole „Katõn” oma tähtsust minetanud.

Tõlkinud Kaarel Tarand

 

1 Andrzej Wajda, Katyń. Prószynski i S-ka, Varssavi 2007, lk 6. See stsenaariumi kommenteeritud väljaanne sisaldab Wajda märkusi ja kirju, samuti fotosid, kaarte, ajaloosündmuste kronoloogiat ja Katyńi ohvrite perekondade käest saadud algdokumente.

2 Wajda, Katyń, lk 24.

3 Pärast 1990. aastat ilmunud raamatute hulgas on esimene dokumentaalne kokkuvõte vene keeles Natalja Lebedeva „Prestuplenije protiv tšelovetšestva” (Kultura, Moskva 1994) ja „Plenniki neobjavlennoi voinõ”, dokumendikogu Nõukogude arhiividest (toim R. G. Pihhoja et al., Meždunarodnõi Fond Demokratija, Moskva). Viimase laiendatud versioon ilmus neljaköitelisena Poola Riigiarhiivi toimetusel ka poola keeles pealkirjaga „Katyń: Dokumenty Zbrodni”, (Trio, Varssavi 1995–2006). Inglise keeles kasutab arhiiviallikaid ka Allen Pauli „Stalin’s Massacre and the Seeds of Polish Resurrection” (Naval Institute Press, 1996).

4 Katyń: A Crime Without Punishment. Toim Anna M. Cienciala, Natalia S. Lebedeva ja Wojciech Materski. Yale University Press, 2008.

5 Tadeusz Sobolewski, Tylko guziki nieuginte. – Gazeta Wyborcza 17. IX 2007. Vt ka: Przesznosc nieopowiedziana. – Tygodnik Powszechny 18. IX 2007.

6 Vita Ramm, Pravda pana Vaidõ. – Izvestija 18. IX 2007.

7 Aleksandr Sabov, Zemlja dlja Katyń: Kommentarii. – Rossiiskaja Gazeta 18. IX 2007.

6. veebruaril allkirjastas president Toomas Hendrik Ilves riiklike autasude määramise käskkirja, millega andis Maarjamaa Risti III klassi teenetemärgi Ameerika Ühendriikide ajaloouurijale ja ajakirjanikule Anne Applebaumile ja Poola filmirežissöörile Andrzej Wajdale, Eesti sõpradele ja toetajatele, kes on kaasa aidanud meie taotluste ja püüdluste selgitamisele, Eesti hääle kõlamisele maailmas.

 

Ajalehes The New York Review of Books 14. II numbris ilmunud artikkel on tõlgitud autori ja väljaande lahkel loal.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming