Filmi sisse minek – Ingmar Bergmani aeg

Ingmar Bergmani ajamängudest filmide „Maasikavälu“ ja „Marionettide elust“ näitel

OLEV REMSU

Mõni nädal tagasi näidati SuperNova kinos Ingmar Bergmani sajanda sünniaastapäeva tähistamise sarjas „Maasikavälu“.1 Vaat, see on kultuuritegu! Pealegi tasuta. (Varsti makstakse peale neile, kes suvatsevad väärttaiestest huvituda …) Igatahes olgu organiseerijaile öeldud suur tänu.

Film oli restaureetud ja originaalis kohati ruskjaks koloreeritud muidu mustvalge gamma (valgus ja varjud) tuli täpselt välja, kuigi vahepeal olid toonid ketaste ohtrast pruukimisest suuresti kaotsi läinud.

Sattusin istuma ühe doktorikraadiga tuttava daami kõrvale. Tema päris minult enne saali pimendamist: kas Bergman tegi selle filmi siis, kui oli veel abielus Gun Grutiga, või siis, kui juba Käbi Lareteiga? Kui põhjalikud kinematograafiateadmised! Ja kindlasti pidi neid demonstreerima. Ent küsimus ei tekita imestust: suur osa filmiturundust liigub kilinal-kolinal just selliseid vaimurööpaid pidi. Seekord ei rahuldanud ma abieluhuvi, selles kirjatöös aga kindlasti teen seda. Ainult et pärastpoole, muidu ehk ei viitsita lugu lõpuni lugeda.

Minu pubekaajal demonstreeriti Nõukogude Liidu kinodes väärtfilme: näidati Prantsuse uut lainet ja Itaalia neorealismi, samuti skandinaavlaste meistriteoseid. Need olid dubleeritud (dublaažinäitlejad esitasid vene keeles veidi kohendatud teksti), all veel eestikeelsed subtiitrid ning filmid ise tavaliselt veidi kärbitud (spetstsensuuri korras lõigati välja pisutki erootilisemad kaadrid), ent kunst oli suuresti alles. Selliste taieste jaoks oli leiutatud omaette vormel – Lääne progressiivne kunst. Niisuguse naeruväärse politiseerimisega õigustati parteiideoloogide ees esteetikašedöövrite näitamist rahvale.

Ingmar Bergman ja Victor Sjöström „Maasikavälu“ võtteplatsil.

Pressifoto

Mäletan, et vaatasin „Maasikavälu“ keskkoolipoisina Tartu Saluudi kinos (praegu Ateena). Olin pärast hingepõhjani vapustatud, teadmata vähimatki režissöörist, näitlejatest, filmi prestiižist. Hiljem olen seda filmi tudengitelegi näidanud, püüdnud endale selle selgeks teha. Ei julge öelda, kas see tegemine on õnnestunud, ent üks on kindel – mulje on kuhtunud. Kas mitmekordse vaatamise või konstruktsiooni vähemalt osalise tabamise pärast, seda ei tea. Igatahes asun siin „Maasikavälu“ lahkama teatud kõhklusega (kardan ehk rikkuda tulevase vaataja filmielamuse).

Alustan korrektselt, filmi žanrimääratlusest. Kahtlemata on see road movie, teiseks jutustaja-film, kuna peategelane, doktorikraadiga Isak Borg (Victor Sjöström) on ühtlasi jutustaja, kindlasti ka psühholoogiline draama, ajastufilm ja taaskohtumisfilm (reunion film).

Kas aeg kui niisugune on olemas või ei ole, on olnud ja on nüüdki filosoofia ontoloogilisi küsimusi. Dostojevski näiteks arvas, et ei ole, ja leidub teisigi, kes kahtlevad aja objektiivses olemasolus. Olgu ta või ärgu olgu, ent Bergman on kunstnik, kes on ikka ja jälle püüdnud avada selle (kujuteldava?) fenomeni olemust.

Visualiseerida filosoofiat, piltida abstraktseid mõtteid, pole just kerge ülesanne. Ja nii mõnigi filmiautoriteet on selle päris võimatuks kuulutanud. Filosoofiline kinematograafia tähendaks kas lõputut dia- või monoloogi, verbaalset teoretiseerimist, ja selline väljendusviis ei tohi filmis domineerida. Kuidas on siis Bergman saanud hakkama objektiivsuse lahkamisega „Maasikavälus“ ilma sõnalise sofistikata?

Esmalt märkame efektse võtmekujundina osutiteta tänavakella, mida professor Borg, Laatsaruse välimusega elav laip, näeb justkui unes (eksleb ekspositsiooniepisoodis tundmatus linnaosas). Kahtlemata küsimärgistatakse sel visuaalsel viisil aja olemus. Vähe sellest! Seierid on kadunud ka Borgi taskukellalt! Osuteid pole, ent unenäo nägemise daatumi saame teada tavatult täpselt: laupäev, 1. juuni. Milleks see?

Paneme tähele, et osa jutustaja tekstist räägitakse kinnisui, osa aga nõnda, nagu teeme me kõik. Unenäo dateering aitab meil mõista, et suu kinni jutustatu on minevik, ja ehk suuresti hoopis Borgi ettekujutus, pole välistatud, et surnu ettekujutus. Kõik, mis toimub olevikus, 1. juunil, saame teada täpselt. Me saame konstrueerida enne-nüüd-pärast-keti. Auto sõidab edasi ning teekonnafilmi žanri päraselt leiab tegevus aset kõrvalepõigetena enamasti peatuspaikades, kaasa arvatud lapsepõlvemaal, maasikavälul. Enne oli professor Borg kodus kuskil Lõuna-Rootsis, nüüd on ta teel, pärast jõuab ta Lundi, kus ta ülendatakse audoktoriks. Seda nimetatakse dramaturgiliseks ehk narratiivajaks. Enamgi veel: meile öeldakse, et teekond kestab 14 tundi, nii et kogu selle avangardfilmi olevikutegevustik mahub 24 tunni sisse. Klassitsismi esteetikanorm nõudis, et draamateose kogu tegevustik toimugu ühe ööpäeva vältel. Ega vist teineteist välistavamaid esteetikavoole kui klassitsism ja avangardism olegi, ent Bergman sidus need kokku.

Ainult et … me ei saa raudkindlalt öelda, kas seesugune sõit ka tegelikult toimus või on kogu lugu vaid kujutluspilt. Me ei saa öelda, et info 14 tunni kohta on õige. Me ei saa ka öelda, et sõitu pole päriselt olnud, ka mitte seda, et 14 tundi on vale.

Ikka löövad filmis kellad justkui teatamaks meile kellaaega, mis jääb aga tabamatuks. Vaatajalt on võetud minevikutegevustiku ajakoordinaatide tuvastamise võimalus. Ja kui me ei saa määratleda aega, siis kahtleme selleski, kas miskit üldse tegelikult toimus. Ilmsi ja ulmsi on lootusetult segi. Sel moel on ühelt poolt iseloomustatud professor Borgi ennast (seniilne ja ajab kõik sassi), ent on heidetud kinnas ka aja olemuse tabamise võimalusele.

Surm on üks täpsemaid tegevuse ja aja lõpu koordinaate, aga professor Borg näeb ennast surnuna, kukub veel ümberpaiskunud katafalgi tõttu kirstust välja ja lehvitab käega. Kas ta elab siis pärast surma? Nii ta vähemalt ütleb. Kas ta on üldse tema ise?

Professor Borg vaatab peeglisse, ent vaataja näeb peeglis peegeldumas kedagi teist. Kui sul ei ole suhet ajaga, pole sind ennastki olemas! Emagi kuulutab oma poja Borgi surnuks. Mis sest, et ema kannatab raukusnõtruse all, tähenduslik on see ometigi. Ikka ja jälle on juttu Borgi vanusest, millele viitab professor juba avamonoloogiski: ta olevat 78aastane. Lagunev sünnikodu maasikavälul pole osutiteta kellast ja surmast kehvem ajakujund. Järgneb tagasivaade professori noorpõlve, mälupilt, mille kutsub esile minia Sara lähedalolek. (Surnud?) professor Borg astub läbi ajabarjääri minevikku, ise näost muutumata. Ta jääb raugaks ja raugalikuks episoodides, kus on kujutatud tema noorusaega. Tegelastele on pandud piibellikud nimed, nagu Isak (Borg ise), Sara, Abraham jt. Nende kandjad vanas testamendis elasid teatavasti mitusada aastat vanaks, metafoorses mõistes igavesti. Mälestustes keeratakse põlvkonnad (nõod ja vanaonud, vanavanemad ja lapselapselapsed ning noorusarmastused) sõlme, nõnda et need lähevad segi, olgugi et vaatajale antakse kiireks peast arvutuseks kätte andmed rehkendamiseks, mitu põlvkonda tagasi selle või teise kõrvalepõike tegevus aset leidis. Kes aga hakkaks seda vaeva nägema? Tekib hoopis efekt, nagu elaksid kõik tegelased justkui ikka edasi. Ja eks see veidi sassi läinud mälus nõnda olegi. Kui üks surnu (professor Borg) pole surnud, miks peaksid siis teised surnud olema surnud? Kõigele lisaks lausub professor Borgi sisehääl akadeemilisel austamistseremoonial Lundi ülikoolis, et (mõtete) huupi sassi aetud juhuse­ahelas vilksatas ülimalt iseäralik põhjus. Mis see on? See jääb vaataja otsida ning arvatavasti on vastuseid mitu.

Niipalju siis narratiivajast teose sees. Seejuures on kujutatav ajastu esitatud üliselgelt, selle reaalsuses ei püütagi kedagi kahtlema panna. Automarkide disaini ja rõivamoe abil võime määrata selle kümnendi täpsusega, selles vallas pole mingit ähmatsemist. Leidub üks ilmekamaid, ainult Rootsi-pärane pidepunkt ajastu piiritlemiseks – riigis on alles vasakpoolne liiklus. Järelikult näeme aega enne 1967. aastat. (See ajastu märk mängib kaasa ka tegevustikus, toimub ju kahe auto kokkupõrge: üks sõidab parempoolse, teine vasakpoolse liikluse eeskirjade järgi, üks tulevikus, teine, Borgi juhitav, minevikus.)

Mõrvaloos „Marionettide elust“ jookseb dramaturgiline aeg kahes teineteisega vastanduvas suunas. Pildil Peter Egermann (Robert Atzorn) ja Katarina Egermann (Christine Buchegger).

Kaader filmist

Usun, et selles kontrastis (ajastu määrang on eksaktne, ajamäärang hajus) peitub sõnum: mis sest, et fikseerime mõne asja punktipealt – see on vaid pealispind ega tähenda suurt midagi.

„Maasikavälu“ otsekui vastaks audiovisuaalses keeles filosoofia tunnetusteoreetilisele põhiküsimusele „kas see, mida me näeme, on ikka see, mida me näeme?“. Kas aeg ja reaalsus on reaalselt olemas? Ja Bergman kaldub oma filosoofiafilmis „Maasikavälu“ vastama: kõik on illusoorne, kõik on vist ettekujutus. Ja igatahes on meie taju liiga tönts, meie aju ülearu nüri neile pihtasaamiseks. Nii jäämegi aja kui niisuguse objektiivse olemasolu puhul õlgu kehitama: võib-olla on, võib-olla pole. Ent kest(v)us, ajavahemik ühe ja teise tegevuse vahel, on elus ja (ettekujutatud?) reaalsuses surmkindlalt olemas.

Kestusega, teinekord ajaga samastatava nähtusega, mängib Bergman oma Lääne-Saksamaal tehtud filmis „Marionettide elust“.2 1980. aastaks oli Nõukogude Liidus brežnevlik kultuurimetslus murdnud igasuguse intellektuaalsuse ning seda filmi ei näidatudki prokat’is (see tähendab kinodes, kuhu võis minna iga lihtpõrmuline).

Meenutame. Värvifilmina näidatud proloogis tapab ärimees Peter Egerman (Robert Atzorn) prostituudi Katarina Kraffti (Rita Russek), kes kannab Peteri abikaasa Katarina Egermaniga (Christine Buchegger) sama eesnime, nõnda et võivad segi minna. Peavadki segi minema ja selles on sõnum – vaat, milleks on Peteril abikaasat vaja! Tapmiseks! Asendustapetuga astub ta nekrofiilsesse vahekorda. Nõnda et pärast surmagi võib …

Bergman on meile selle loo jutustanud tagasivaadete ja ettehüpetena. Ta on nende abil komponeerinud mustvalge põhifilmi süžee, selle peatükitanud, episoodid tummfilmide vahetiitritena pealkirjastanud ajamäärustena: „20 minutit pärast mõrva“, „2 nädalat enne mõrva“, „5 päeva pärast katastroofi“, „5 päeva enne katastroofi“, „4 nädalat pärast katastroofi“ jne.

Me oleme omaks võtnud tõdemuse, et aeg jookseb üldiselt ühes suunas: alul on põhjus, seejärel tagajärg. Siin filmis on mõrv põhjus, mis käivitab tagajärjena Peter Egermani kohtulik-psühhiaatrilise uuringu, uuring ise läheb kogu aeg edasi. Mõrv on aga ühtlasi tagajärg: uurimise käigus otsitakse põhjust, mis viis ühiskonna tunnustatud liikme seesuguse koleduseni, minnakse kord pikemaid, kord lühemaid tagasivaateid tehes tagasi.

Nii et dramaturgiline aeg jookseb filmis kahes teineteisega vastanduvas suunas.

Ükskõik kui keeruline ka poleks loo ülesehitus, on sellest mõttetöö viljana alati võimalik leida kõige varasem ja kõige hilisem tegevus (või sündmus), seejärel need kronoloogiliselt reastada ehk taastada loo faabula, ent dramaturgia on eelkõige vastandamine. Kui lasta tegevustikul joosta ajas oma rada, oleks stseenide kontrastsusega kehvavõitu lugu ning filmi „Marionettide elust“ puhul jääksid šedöövrist järele vaid haledad riismed. Bergman on teinud kunsti ajavoolude vastandamisega, ajavahemike nihutamisega, tõstnud tegevustiku osad sinna, kuhu on õigemaks ja esteetilisemaks pidanud, taas küsimärgistanud tavaarusaama ajast.

Lubadus tuleb täita. Kellega siis oli Bergman abielus? Ainult kunsti, ainult kõrge ja suure kunstiga. Ja kõrvalt võttis ka filosoofiat ja ühiskonnauuringuid.

1 „Smultronstället“, Ingmar Bergman, 1957.

2 „Aus dem Leben der Marionetten“, Ingmar Bergman, 1980.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht