Filmi sisse minek – Vastuoksused teevad kunsti

„Ristiisa“ kahes esimeses osas on kaunist seoslikkusele ja põhjuslikkusele rajatud korrapära.

OLEV REMSU

Viimati nägin „Ristiisa“1* eesistuja seljatoelt kõrgel taevas, nimelt lennul Moskva – Saigon. Esimene kord väärib aga meenutamist.

Nõukogude välisluure ehk KGB ja GRU üks ülesandeid oli heade filmide varastamine. Paistab, et selles töös oldi kaunis edukad. Ikka läks siin-seal maailma kinodest kaduma koopia ning kinoomanikel oli levitajatega paksu pahandust. Maksti trahvegi. Moskva filmifestivali pidamise üheks motiiviks oli filmide demonstreerimise ajal neist salajäljenduse tegemine. See oli teada ning mõned režissöörid ja/või produtsendid istusid oma filmi näitamise ajal projektsiooniruumis ning valvasid, et nende tööd pihta ei pandaks.

Mis juhtus varastatuga? Moskvas oli loodud spetsiaalne näitamisteenistus: alul poliitbüroo, siis keskkomitee liikmete, edasi teiste kõrgemate asjameeste korterites-datšades toimusid seansid, kus seltsimehed nautisid välismaa kunsti. Lõpuks näidati saaki ka kutsetega salaseansil Kinomajas, Moskva kõrgelu tipus. Ja kõige viimasena jõudis koopia filmikoolidesse, kus tuli vaadata juba vaata et ribadeks kedratud linte. Iga filmiga käis kaasas püsitõlk, harilikult stiilselt mukitud noorepoolne naisterahvas, kes oli keelt õppinud tulevaste diplomaatide keeleinstituudis, kuid keda poldud millegipärast piiri taha lastud. Nii teeniski ta leiba sel konspiratiivsel moel. Meieni jõudes oli tal film ja selle tekst juba täiesti pähe kulunud, ta võis selle ümber panna kinnisilmi.

„Ristiisa“ oli Moskvas kuulu järgi väga-väga kuulus. Kust aga pärines info ja taevaskõrge hinne nägemata filmile? Püüdis ju brežnevistlik režiim läänemaailmast eralduda ning kõike seal tehtavat peeti ametlikult pahaks. Klassikaline näide, et ei saa olla nõrka isolatsiooni. Kui juba, siis olgu Põhja-Korea moodi – ilma ainsagi auguta raudne kardin. Ja kes kiidab mõnd välismaa toodet, see seina äärde!

Uskuge mind, NSV Liit oli pööraselt filmilembene maa. Kõige rohkem armastati siiski neid asju, milliseid nn prokat’is (riiklikus kinovõrgus) ei näidatud.

„Ristiisas“ kujutatakse pikalt-pikalt don Corleone (Marlon Brando) armastust oma perekonna vastu. Ta ei tee vahet lihasel ja tööperekonnal, talle on see üks ja seesama.

Kaader filmist

Moskva Ülevenemaalise Riikliku Kinematograafia Ülikooli VGIK saja kohaga vaatesaali kuhjus kuulsamate filmide näitamisel mitusada inimest, olime seal nagu silgud pütis. Kes need olid, need juurdetulnud? Meie õppejõudude, kuulsate režissööride ja näitlejate sõbrad, sugulased ja paremad tuttavad, aga samuti mitmesugused nahktagiga tegelinskid poodidest ja turgudelt, rätsepad, juuksurid, lihunikud, peenemate restoranide šveitserid ja muud asjapulgad, kes lahendasid defitsiidiühiskonnas meie õppejõudude varustamismuresid ning said vastuteene korras näha filme, mis kinodesse ei jõudnud. Šveitser laskis ilma järjekorrata eliit­restorani sisse ning turulihunik varustas rahvakunstniku koduabilise kvaliteetse karbonaaditükiga. Hiljem võisid abilised kelkida kõigi ees, et nad on seda või teist legendaarset filmi näinud.

1981. aasta juunikuus lõõskas 30kraadine suurlinnakuumus, väljas sulas asfalt, higi voolas meie kokku kleepunud kehadest ojadena, ent me kõik olime ülevas meeleolus. Varsti, varsti, pärast filmi vaatamist, hakkasime kuuluma aadli hulka – olime näinud (ligi kümme aastat vana) „Ristiisa“!

Esimese ja teise osa vahepeal oli suitsu­ruumis juttu püsitõlgiga. Harilikult oli too vait kui sukk, pidas riigisaladust. Sedapuhku sattus olema erand, veidi boheemlase moodi originaalteksades (kõikide ihaldusobjekt!) keelatult jutukas emand. Ta rääkis meile, kuidas see või teine poliitbüroo liige oli filmi suhtunud. Kõigile oli „Ristiisa“ kohutatavalt meeldinud, näiteks Ministrite Nõukogu esimees Aleksei Nikolajevitš Kossõgin oli edasi lükanud kohtumise Portugali suursaadikuga, et film lõpuni vaadata.

Pärast arutasime poistega asja Tišinski turu püstijalaõllekas. Meie helged pead tabasid kohe tuuma. Kui täpselt vastas New Yorki kirjeldava „Ristiisa“ sisu kohapealsele olukorrale! On ju film lugu sellest, et ühiskonna seadusliku õig(l)ussüsteemi kõrvale annab ehitada teise, paralleelse õig(l)ussüsteemi. Too teine, kuritegelik süsteem võib esimesse sisse imbuda, mis Ameerikas ongi juhtunud. NSV Liidus oli aga too teine esimeseks tõusnud, täiesti omaks võetud ning valitses loomulikuna riiki. Ja meiegi lõikasime sellest tulu, nägime „Ristiisa“.

Kõige tähtsam on perekond

Inimene on jutustav loom, ta lihtsalt ei saa ilma lugudeta. Inimene on kuulav ja vaatav loom, lugusid igatsev loom. Loos peituv energia läheb kuulajasse-vaatajasse-lugejasse, kingib uut jõudu. Alul jutustasime lugu tantsides ja lauldes koopasuu ees ümber lõkke, siis hakkasime seda üles märkima savitahvlitele, seejärel pärgamendile, ilmusid käsikirjalised raamatud, täieliku revolutsiooni põhjustas Gutenbergi trükiraamat. Aga ka see ei rahuldanud meid ning lõime lugude jutustamiseks-säilitamiseks uue vahendi, filmi.

Lugu ja ratas, need on meie tsivilisatsiooni lähtepunktid. Lugu andis rattale sisse hoo ja nii see ühiskond veerema läks, varsti hakkas tiksuma kell, siis ilmus vedur ning Kuule minekki polnud kaugel.

Lugu on püha. Valesti valitud lugu filmi alusena tähendab täielikku fiaskot, mida ei paranda enam mitte millegagi. Valesti jutustatud lugu on samuti katastroof.

Klassikaline lugu algab korrasolekuga, siis tekitab käivitav põhjus kaose, seejärel taastavad headuse jõud uuesti korra. Mõtleme „Hamleti“ peale. Oli kord, kuningavõim püsis, seejärel anastas Claudius võimu (käivitav põhjus), tekkis kaos, finaali järel seadusliku kuninga võim taastub, Taani troonile asub epiloogis Fortinbras.

Lugu olgu enneolematu, muidu ei kütkesta see suurt kedagi. Tõega tuleb liialdada, et see paistaks tõepärasem, hüperbool on võti unustamatusse, sellest sünnib kunst. Elus ei juhtu ju kuigi sageli, et keegi tapab oma isa ja magab oma emaga. Sophoklese rohkem kui kaks tuhat aastat vanas „Kuningas Oidipuse“ loos just nii aga juhtub ning me naudime seda lugu tänaseni. Neitsist sündimine, surnust ülestõusmine, Saatana maa peale viskamine ja vee viinaks muutmine tunduvad üksikepisoodidena selge ülepakkumisena, kuid kontekst mahendab hüperboole, pilli ei ole lõhki puhutud, lugeja-vaataja pilk on raamatusse-lavale-ekraanile naelutatud. Dramaturgia ongi loo esitamine nii, et vaataja ei tüdineks.

Retro-, kriminaal-, ansambli- ja ajastu­filmis ning gangsteridraamas „Ristiisa“ kordub sama skeem. Algul on kõik korras: perekonnapea don Vito Corleone (Marlon Brando) kasvatab oma noorimast pojast Mike’ist (Al Pacino) koguni tsiviilinimest, et too imbuks põranda peale, tõuseks poliitikasse – nii sulaksid kokku illegaalne ja legaalne võim.

Vahemärkusena: ei filmis ega Mario Puzo romaanis pruugita ainsatki korda sõna „maffia“ või selle tuletisi, vaid kasutatakse alati „perekonda“, see on autorite raudkindel põhimõte. Perekond on teostes kahetähenduslik: ühelt poolt on see päris perekond, teiselt poolt jõuk, aga kes on vastu võetud jõuku, on saanud ka perekonna liikmeks. Ainult filmis tsiteeritud ajalehtedes on juttu röövli­jõukudest, mujal mitte, aga ajalehed valetavad ja ajakirjanikud on äraostetavad. Seda öeldakse filmiski. Roimarlikku maffiat õilistada oleks ju selgelt taunitav. Selles filmis õilistatakse perekonda – ja kellel saab olla midagi selle vastu? Keegi ei ütleks ju endale: „Ma kuulun maffiasse, ma olen kurjategija, ma teen halba.“ Endale öeldakse: „Ma kuulun perekonda, ma olen perekonna liige, ma teen perekonnale head.“ Kahjuks ei ole seda kõrvalekaldumatut printsiipi järgitud filmi eestikeelsetes subtiitrites, kust leiame sõna „maffia“. Tähendab, tõlkijale on üleüldse palju arusaamatuks jäänud.

Niisiis, kõigepealt on kord, siis ilmub New Yorgi allmaaturule meelemürk, mille müük tõotab pöörast kasumit. Siin on peidus enneolematu lugu, ei varem ega hiljem ole seda juhtunud. See tuleb igavikustada!

Narkootikumide tulek on ka loo käivitav põhjus. Linna valitsev don Corleone ja tema perekond on selle levitamise vastu – uskumatu! – eetilistel põhjustel. Don Corleone tehakse vaatajale sümpaatseks. Teised perekonnad tahavad võimalusest kinni haarata, valges pulbris peituvat tohutut raha teenida, ent selleks tuleb don Corleone kukutada. Perekondade vahel puhkeb vaen (kaos), kuni algul üksnes päris perekonda kuulunud ja don Corleone seni verest puhaste kätega noorem poeg Mike hakkab juhtima ka Corleonede tööperekonda ning tapab New Yorgi kõigi nelja rivaalperekonna liikmed. Mike’ist tehakse võitmatu kangelane. Jälle rahu majas.

Kunst on see, mis peidab endas oksüümoroni: iga kujund peaks korraga sisaldama eid ja jaad, alles siis on tal esteetiline mõju. Ükskõik millist suurt ja üle ajastute elanud tegelast iseloomustab tema karakteri vastandlikkus. Hamletki on oksüümorontegelane, kohmetu otsustaja. Oidipuski on ühtaegu hea­tegija (päästab Teeba linna Sfinksi küüsist) ja kurjategija, oma isa tapja ning emaga laste sigitaja.

„Ristiisas“ kujutatakse pikalt-pikalt don Corleone armastust oma perekonna vastu. Ta ei tee vahet lihasel ja tööperekonnal, talle on see üks ja seesama. Ta ostab kõikidele jõuludeks kinke, nagu tõeline vanaisa mängib ta oma lastelastega. Ta võib ühtaegu armastada ja tappa – ja seejuures ei ole ta mingi lõhestunud hing. Niisugune on tema loomulik elu. Ja miks korraldab Mike New Yorgiski enneolematu verepulma? Ainult seetõttu, et ta armastab oma isa don Corleonet, kelle elu kallale kippusid teised perekonnad. Don Corleone on halemeelne, sadistlik julmur, Mike süütu kannataja ja aus mõrtsukas. Nad mõlemad on õrnahingelised roimarid, ühtaegu subtiilsed ja kalgid, tundelised ja jäised, armsad ja rüvedad. Mike laseb tappa isegi perekonna liikme, õe Connie’ (Talia Shire) abikaasa Carlo (Gianni Russo) – õe kisendavatest palvetest hoolimata.

Kui välja arvata don Corleone juriidiline nõuandja, lihasesse perekonda kasulapseks võetud consigliori Tom Hagen (Robert Duvall) ning Mike’i pruut Kay Adams, hiljem abikaasa Kay Corleone (Diane Keaton), on kõik peategelased ühtaegu sitsiillased ja newyorklased, kaksikvaimud ühes kehas.

Sellepärast, et

„Ristiisa“ esimest ja teist22 osa nähakse ikka tervikuna (kolmandat osa33 mainitakse üldse haruharva, kasu nimel tehtud järjed enamasti nurjuvad), neid peetakse üheks teoseks, kuigi ülesehituselt on need totaalselt vastandlikud. Esimene on rajatud põhjuse-tagajärje loogikale, selles valitseb hierarhiline jutustamisskeem.

Kausaalsussidususe on rahamaias Hollywoodis produtsendid enam-vähem kohustuslikuks määranud, rahakotirauad ei avane naljalt assotsiatiivfilmide tegemiseks. Uku Masing peab oma „Üldises usundiloos“ põhjuse-tagajärje lugu koos arengumüüdiga eurotsentristlikuks ja isegi rassistlikuks. Pärit on see Hellase müütidest, ülejäänud maailma folkloorile olevat seesugune samm­sammuline korrapärasus võõras. Esimeses osas jookseb dramaturgiline ehk narratiivaeg tõesti lihtsakoeliselt ühes, õiges suunas (nagu Hellase müütideski): me võime iga pisiasja, isegi dialoogirepliigi kohta küsida „miks?“ ning vastata teosesisese info järgi täpselt „sellepärast, et“.

Sellepärast, et mingid jätised peksid ja tahtsid vägistada Bonasera (Salvatore Corsitto) tütart; et riiklikku õiglussüsteemi kuuluv kohus määras neile kaabakatele ainult kolmeaastase tingimisi karistuse; et Bonaserale tundub see ülearu leebe, pöördub ta don Vito Corleone poole, et õigus majja tuua. Sellega käivitub Bonasera liin. Bonasera on pätt, kes armastab oma tütart, tema motiiv on kättemaks. Sellepärast, et Enzol (Gabriele Torrei) on sekeldusi immigratsiooni­ametiga, pöördub ka tema don Vito Corleone poole. Käivitub Enzo liin: kodakondsuseta truu ameeriklane soovib saada USA kodakondsust. Sellepärast, et stuudiojuhataja, produtsent-režissöör Jack Woltz (John Marley) ei anna lauljale-näitlejale Johnny Fontane’ile (Al Martino) rolli oma uues filmis, pöördub ristipoeg Johnny samuti Corleone poole. Käivitub Johnny liin. Teda motiveerib auahnus ja kuulsusejanu, tema on andetu staar. Sellepärast, et Johnny pöördus palvega saada endale roll, annab don Corleone oma kõige lähedasemale nõuandjale Tom Hagenile (käivitub tema liin, tema motiiviks on tänulikkus ja ustavus, ta on mittesitsiillasest sitsiillane) ülesande sõita Californiasse, et see asi joonde ajada. Sellepärast, et Woltz ütleb ära ettepanekust, millest ei tohi keelduda, leiab ta öösel voodist enda kõrvalt oma 600 000 dollarit maksnud tõutäku pea. Sellepärast, et Woltz leidis voodist oma lemmiklooma verise pea, annab ta Johnnyle rolli. Noorem poeg Mike haarab perekonnas võimu sellepärast, et vanim poeg Sonny pole juhiomadustega juht. Seega jätkub põhiliin, perekonna areng.

Kaks osa, kaks lugu

Ja teine osa? Lugu on korrajärv kaose ookeanis, jumal masinast olgu suures kunstis kohustuslik.

Alul tundub, et see on rohkete tagasi­vaadetega. Natuke juurdlemist ning tuleb tõdeda, et polegi täpselt määratletav, kas tegemist on tagasivaadete või ettehüpetega. Kui pidada põhilooks isa don Corleone lugu, siis on Mike’i lugu ettehüpe, kui pidada aga vundamendiks Mike’i lugu, on don Corleone lugu tagasi­vaade. Saame teada, mis juhtus enne esimese osa tegevustikku ning mis juhtub pärast, episoodid on omavahel seotud seoseliini pidi. Saame teada 1891. aastal Sitsiilias Corleone külas sündinud, seal maffiaga tülli läinud ning 1910. aastal New Yorki põgenenud don Corleone (Robert De Niro) eluloo.

Miks pole autorid jutustanud seda lugu n-ö korralikult, faabulapäraselt algusest lõpuni? Põhjus on selles, et elulugu on kehv lugu, sest kronoloogiliselt järgnevad episoodid ei vastandu harilikult dramaturgiliselt. Dramaturgia on aga eelkõige vastandamine. Kui panna süžee liikuma kujutluste, mõtete, mälestuste ahelat pidi, võib episoodid seada omavahel täielikku kontrasti, eriti kui kõrvutada isa don Corleone ja poeg Mike’i lugu. Nii hüppabki tegevustik 1901. aastast 1958ndasse, sealt 1917ndasse, siis 1920ndasse, vahepeal jõuab tänapäeva (s.o aastasse 1974), mil senati organiseeritud kuritegevuse uurimise komisjon juurdleb Corleone juhtumi üle. Puudutatud saab Batista režiim Kuubal, rahapesuks ette nähtud varifirmade asutamine, aga ka mitmekordse mõrvari Mike’i ideaalne perekonnaelu. Abikaasa Kay ei tohi mõeldagi mehe ameti peale, tema on juuresolev mitteteadja.

Niisiis valitseb ülesehituseski oksüümoron. Seoseahel peaks ju välistama põhjuslikkusele rajatud korrapära, ent „Ristiisas“ on mõlemad kaunilt kasutuses.

Vali kord

Järgnevaga ma ehk kurvastan mõnesid „Ristiisa“ fanaatikuid, aga kõik perekonnad ja nende liikmed on romaani autor välja mõelnud, sellele vihjab filmi originaalpealkirigi – „Mario Puzo’s „The Godfather““ ehk „Mario Puzo „Ristiisa““. Kunsti mõttes on muidugi täiesti ükskõik, kas taies on elust kopeeritud või fantaasia vili, ent viltune maitse kipub eelistama esimest. Filmilevitajad on sellest kinni haaranud ning „Ristiisa“ on reklaamitud kui tõsilugu või koguni dokudraamat.

Ja nüüd eetikaküsimus. Kas „Ristiisa“ õilistab gangsterlust?

Saame teada, et mõlemad ühiskonnad – nii põrandapealne kui ka -alune – on üles ehitatud teene-vastuteene põhimõttele, mis kehtib inimkonna algusest saati. Mäletame ju Moosese lepingut Jehoovaga. Teiselt poolt on see kahtlemata korruptiivne: sina mulle, mina sulle, käsi peseb kätt. Taas on „Ristiisa“ loo jutustajad kõndinud noateral, paljastades kuritegevust kurjategijate mõningase glorifitseerimise kaudu. Samuti oksüümoron.

Ja miks siis näidati varastatud välismaa filme NSV Liidus kinnistel seanssidel? Sellepärast, et riik ootas nägijailt vastuteenet, lojaalsust kehtivale korrale – ja üldjuhul saavutas oma tahtmise. Peab siiski ütlema, et meie puhul see lootus sajaprotsendiliselt ei täitunud. Neli minu koolivenda langes Kesk-Aasia 1990. aastate kodusõdades demokraatia eest võideldes. Nende hulgas oli ka toonaseid Tišinski turu õllejoojaid.

1 „The Godfather“, Francis Ford Coppola, 1972.

2 „The Godfather: Part II“, Francis Ford Coppola, 1974.

3 „The Godfather: Part III“, Francis Ford Coppola, 1990.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht