Filmiarhiivid karjuvad, aga seda kuulevad vähesed

Tarmo Teder

Sirbi filmitoimetus kutsus kokku vestlusringi, mille teemadeks oli filmide digiteerimine, restaureerimine, arhiveerimine, säilitamine ja demonstreerimine. Jutuajamises osalesid Eesti Filmiarhiivi direktor Ivi Tomingas, Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) filmiarhiivi vastutav toimetaja Kadri Kanter, „Eesti film 100” projektijuht Annika Koppel, ERRi arendusjuht Heiki Männik,  Balti Filmi- ja Meediakooli (BFM) arendusjuht Martin Aadamsoo, filmimees Enn Säde ja filmiajakirjanik Jaak Lõhmus.

 

Annika Koppel on üle kolme aasta olnud Eesti Filmi Sihtasutuse juures tegutseva “Eesti film 100” projektijuht. Mida on selle ajaga tehtud filmide taastamise alal?

Koppel: Tänaseks on taastatud viis mängufilmi, kümmekond animafilmi,üksdokumentaalfilm, praegu käib töö Lennart Mere dokumentaalfilmide  ja Andres Söödi dokumentaalfilmiga „Jaanipäev“. Seni on seda tehtud Soomes, kõik mängufilmid Digital Film Finlandis, kus tehakse kogu töö: skaneerimine, värvi määramine, käsitsi ja poolautomaatne restaureerimine. Pärast oleme tellinud ka filmi uued koopiad, eriti just mängufilmid on läinud kinolevisse. Tallinnfilmi mängufilmide puhul oleme ostnud algmaterjalid Venemaalt Gosfilmofondist, kuhu need kunagi on viidud. 

Saan aru, et kolm komponenti, millele raha kulub, on filmide taastamine, koopiate tegemine, et filmi näidata, rahva seas levitada, ja autoriõiguste ostmine.

Koppel: Ei, autoriõigusi me ei osta, sest need on Tallinnfilmil olemas. Ostame lihtsalt algmaterjali koopia Gosfilmofondilt. Välja ei anta originaalmaterjali ehk negatiivi, saame osta sellele kõige lähema astme ehk vahepositiivi. Nad küll hoiavad neid, aga nad ei saa neid suvaliselt  müüa, kuna õiguste valdaja on Tallinnfilm. Sellest seadusest peetakse kinni, ükski arhiiv ei anna oma alg- ehk originaalmaterjali välja.

Animafilme taastasite põhiliselt Saksamaal.

Koppel: Nukufilm alustas käsitsi restaureerimistööd, mida tehakse osaliselt siin. Nukufilmi partner on TrickWilk Saksamaal. Skaneeritakse seal, aga pilti restaureeritakse arvutis, seda teeb Tõnu Talivee. Koopiata print aga tehakse jälle Saksamaal, kuna meil Eestis pole tehnikat,  millega skaneerida ja filmikoopiaid valmistada.

Miks meil seda tehnikat ei ole ja palju see maksab?

Aadamsoo: Tehnikat ei ole sellepärast, et pole palju raha. Ja see raha, mis on nn euroraha, selle raha jaotamine seisab osaliselt alles ees. Vanast ajast pole seda tehnikat meile jäänud sellepärast, et siis polnud seda tehnikat, millega digiteeritakse ja taastatakse, veel olemas. Kui see tehnika Eestisse osta, mis tõenäoliselt  lõpuks ikka aset leiab, tuleb hakata koolitama inimesi, kes oskavad selle peene tehnikaga midagi teha. Seda pole võimalik teha ülikoolipingis, õppida saab konkreetselt selle sama tehnika peal.

Kuue aasta jooksul on taastamise ja koopiate peale kulunud ümmarguselt kuus-seitse miljonit krooni. Taastamise tehnika ehk masin maksab poole rohkem – nii et küllalt lühikese ajaga hoiaks selle raha Eestis, mitte  ei viiks Soome ega Saksamaale.

Aadamsoo: Masin maksab täpselt nii palju, kui peen masin see on ja millal seda osta. Masinad lähevad odavamaks, aga on ikkagi väga kallid. Hind sõltub palju sellest, millise standardi me valime, kui head kvaliteeti tahame. See sõltub omakorda sellest, kus kohas taastatud ja prinditud varianti näidata tahetakse. Kinos on kinokvaliteet, televisioonil HD-kvaliteet. Peame välja valima olulised, tähtsad filmid, mis tuleb  esmajoones ära teha. Valiku aluseid on mitu: esiteks hoida ära füüsiline häving, teiseks kultuurilooline väärtus ja publiku huvi.

Jõudsime kino ja televisiooni mõningase erinevuseni. Mis on aastate jooksul Eesti Televisioonis taastamise osas tehtud, mis on tegemisel ja mida peab tingimata edasi tegema?

Kanter: Nimetame nüüd Eesti Televisiooni Rahvusringhäälinguks (ERR), kus on kogu see  tohutu materjal üks kord juba pestud ja ümber võetud tollasele analoogile Beta-SP. Praegu veel võime seda oma eetris näidata, kasutada seda materjali uute saadete tootmiseks. Aga ETV-l on plaan minna failipõhisele tootmisele ja senine kvaliteet ei vasta uuele HD standardile. Peame kogu taastamistöö nüüd uuesti algusest lõpuni tegema.

Nii et analoogtelevisiooni aeg saab mööda ja juba paari aasta pärast peab näitama digiteeritud salvestusi.

Männik: Digitelevisiooni võimalused tingivad ka uue kvaliteedinõude, mis televisiooni puhul on HD ehk high definition. Seni on tehtud seda standard definition’is, mis näeb väga nukker välja. Varsti ei saa seda enam eetrisse anda.

Räägime pikale venivast majanduskriisist, raha vähenemisest ja esmajoones kultuuriväljalt vähemaks lõikamisest. Kust kohast peaksid tulema ressursid filmide taastamiseks  ja kuidas oleks otstarbekas neid ühenda? Kuidas tuleks seda koordineerida ja kuidas toimib filmide taastamise info? Mis üldse digiteerimise vallas aset leiab?

Säde: Olen seda juttu viimased kümme aastat kui trummi tagunud ja kui veel kaugemale minna, siis juba kolmkümmend aastat. Omal ajal, kui Tallinnfilm oli hädas, polnud paviljoni, siis pidasime sõjanõu Eesti Televisiooniga, et ehitada kahe firma jaoks üks korralik paviljon.  Jutt käis kõrgemais juhtkonnis, aga sinnapaika see jäi. Nüüd oleme sama lätte juures, kus iga mees istub oma kännu otsas ja teeb oma kallist restaureerimistööd. Otse loomulik on see, et oleks üks korralik tehniline keskus. Tänase päeva ja lähema 10–15 aasta lõikes oleks tingimata vaja luua eesti filmi tehniline keskus. Kummaline on see, et kui Tallinnfilmi hakati „õhku laskma”, siis see idee käis läbi. Kes viitsib vaadata vanu Pääsukesi, leiab sealt minu  tehtud intervjuu Tallinnfilmi tollase direktori Tomsoniga, kes nägi seda eesti filmi tehnilist keskust riigi poolt natuke doteeritava asutusena, millele Tallinnfilmi ahervared olnuks uueks vundamendiks. Teadupärast aga tassiti kõik laiali, tollane EFS eesotsas Riina Sildosega nimetas näiteks heliosakonda parasiteerijaks.

Kus see eesti filmi tehniline keskus peaks nüüd asuma, kes selle peaksid looma?

Säde: Mina ei tea seda, aga sellepärast me siin nüüd istume. Asi on selles, et ainus institutsionaalne kontor on praegu Eesti Filmi Sihtasutus, kes hoiab paaniliselt eemale igast sellisest filmi arengut käsitlevast probleemist. Ei taha kuuldagi raamatute kirjastamisest, EFS oleks võinud selle õnnetu skanneri, mille puudumisest siin räägime, juba ammu ära osta, annetades igal aastal näiteks miljonit-paar. EFS püüab end Eesti filmielust institutsionaalselt isoleerida. Kadunud Enn Rekkoriga, kui istusime koos, vaidlesime Eesti Filmi Sihtasutuse olemuse üle ja arutasime põhikirja. Siis algul käis läbi nimetus Eesti Filmi Instituut, mis oleks haaranud Eesti filmielu laiemalt, aga mingid imelikud voolused käisid sees ja käiku läks EFS. Nüüd oleme lõhkise küna ees ja arutame, kuidas see õnnetu raha kokku ajada, et omale filmiskanner teha. Seda saab lahendada ainult siis, kui Eesti riik otsustab selle asja ära.

Tähendab, on vaja poliitilist otsust, kindralkuberneri  käsku ja kahurilasku kõrgelt Toompealt, et osta üks filmiskanner. Et EFS hakkaks otsustama, BFMiga, ERRiga, filmiarhiiviga, kulkaga ja ministeeriumiga nõu pidama, positiivset sünergiat leidma ja midagi siis ostma.

Aadamsoo: Olen nõus Enn Sädega, et eesti filmi areng on tugevasti pärsitud, kui meil puudub oma tehniline tootmiskeskus, mis võiks loomulikult täita ka digiteerimise ja restaureerimise  funktsiooni. Praegu on kaks konkreetsemat võimalust selline keskus Eestisse tekitada. Mitte ilmtingimata ühte majja, aga funktsionaalselt peaksid need omavahel küll sidustatud olema. Üks oleks planeeritava ERRi uude majja loodav tehnikakekus, teine BMFi juurde planeeritav filmiüksus, ühe katuse all oleksid koos kool ja tehniline kompleks. Aga nii ERRi kui BFMi uute hoonete planeerimine on suhteliselt pikk protsess. Otsuseid pole veel langetatud,  kuna ei teata veel, mis raha on võimalik kasutusele võtta. Aga mida saame teha ilma kindralkuberneri käsuta ja kahurilasuta ning ka väljaspool EFSi suunamist, on oma tegevust ja funktsionaalsust planeerides tihedalt läbi käia, et vältida dubleerimist valdkondades, kus pole selleks vajadust.

Kas infoväli ja teadmiste võrgustik toimib, et ei tekiks topelt tegutsemist?

Männik: Seda on täiesti võimalik teha, sest  keegi pole ju dubleerimisest huvitatud.

Aadamsoo: Teiselt poolt on rahalised piirangud, 4-K skannerit pole mõtet mitmesse kohta osta. See riistapuu tuleb siis ikkagi karja peale osta. Mis asutused peaksid panuse tegema ja digifilmikeskuses osanikeks hakkama? Lõhmus: Idee, et digikeskuse loomiseks oleks vaja moodustada eraldi sihtasutus, pole täna siin sündinud, vaid juba aastaid vana. Kuidas täpselt see raha voolama hakkab, on eraldi teema, aga näiteks juba kolm-neli aastat tagasi võinuksid sinna kuuluda filmiarhiiv, ETV, filmikool, EFS, Tallinnfilm kui filmide suuromanik ja loomulikult kultuuriministeerium kui poliitiline asutus, mis on muu hulgas ju ka selleks, et eesti filmi elus hoida ja arendada. Tollal, kui see idee sündis, polnud veel Eesti filmiprodutsentide liitu, kelle seltskonna võiks nüüd vankri ette kaasata. Seitse-kaheksa partnerit, kes  neile võimalikul viisil panustavad digikeskuse jaoks raha. 13-miljonilise aparaadi ostmine poleks probleem, kui filmi sihtasutuse perspektiivplaanis ehk arenduse projektides, mis pole veel tootmises, nende eelarves on võimalik välja tuua, palju nähakse ette raha välismaale viia. See raha kantakse näiteks alates 2010. aasta eelarvest skanneri ostmise fondi ja ongi kohe mingi seeme olemas. Pole vaja üheltki filmilt ära võtta ega isegi luua eraldi rida. 

Praegu EFSile esitatud eelarvetes ei nõuta välismaale hüpoteetiliselt mineva raha eraldi näitamist. Kas seda väljavoolavat raha on vaja eraldi hakata prognoosima ja kuidas seda arvestada?

Lõhmus: See on tehniline küsimus, kuidas ja mis nõuetes seda täpselt välja tuua. Eelarvetes on labori kulud, muud kulud, mis tahes. Eelarve tuleb lihtsalt hoolega läbi lugeda ja välismaale minev raha kokku rehkendada. Nende projektidega,  mis on juba tootmises, ei jõua enam midagi teha, need lähevad nagu lähevad.

Männik: Tahtsin täpsustada seda, et meie kokkusaamisest ei tekiks ühe skanneri müüti, mis maksab 13 miljonit. See ei lahenda probleeme. Lisaks filmiskannerile on veel restaureerimine, taastamisüksused, mis tuleb luua. Koos miljonitega, mis restaureerimisele on kulunud, on teada ka sellega kulunud aeg, mis ei lähe Soomes kiiremini ega aeglasemalt. Koostöö  puhul on puudulik kaardistus ehk kui palju keegi tegelikult kulutab. Iga masina puhul on kindel aeg, kui kiiresti on võimalik üks film digiteerida, kui pikaks venivad järjekorrad, palju ootab huvilisi ühe või kahe restaureerimisüksuse taga.

Kui suur on restaureerimismasina tootlikkus, palju sellega taastada jõutakse?

Männik: Tuleb ümber võtta ka heli ja määrata värv, mis venitab reaalaega. Laias laastus, kui  masin töötab kaheksa tundi, saab salvestada neli tundi filmi.

Palju on Eesti filmiarhiivis säilikuid? Mis seisukorras need on, mida oleks vaja hädasti ette võtta? Mida on tehtud? Kas teil käib ka mingi restaureerimine?

Tomingas: Meil on üle seitsme miljoni meetri filmi, üle kuue tuhande viiesaja nimetuse. Kõige vanem on Pääsukese film aastast 1912. Filmide seisund sõltub kolmest komponendist:  mis põhimikule need on võetud, kuidas on võetud ehk tegijate professionaalsus ja kuidas on film hoitud. Meie arhiivis on sees äädikhape, 1960. aastate helides, magnetfilmi põhimik oli siis selline. Meie esimene katsetus digiteerida leidis aset Soomes aastal 2004, kui taastasime Pääsukese filmi “Karujaht Pärnumaal”, et seda Eesti mängufilmi 90. sünnipäevaks väärikalt esitada. Uurisin siis natuke Soome labori asutamislugu, millest me kõik sõltume. Tõsi on,  et mõnes mõttes on siin räägitu nagu jalgratta leiutamine. Soome digilaboris pandi omal ajal alus nii, et seal oli Soome filmi sihtasutus, nende produtsentide liit, enam-vähem kõik institutsioonid (arhiivi nende seas polnud), mis meilgi sai nimetatud, ja muidugi riigi tugi. Praeguseks on riiklikud institutsioonid tasapisi oma osa vähendanud ja labor saab ise hakkama. Ei oska täpselt öelda, kuidas meil labori asutamise kokkulepet sõlmida. Igatahes meie  arhiivis on vaja väga palju materjali korda teha. Säilivuse osas häirib nitro ja äädikhape, tööd oleks väga palju. Lisaks “Pärnumaa karujahile” oleme püüdnud oma tuluga ehk koopiatest saadud rahaga natuke tegutseda. Meie eelarves pole üldse sellist raha, et filme taastada. See natuke, mis oleme teinud, on tulnud kõik oma vahenditest. Välja arvatud kolm või neli filmi 1938. aastast, milleks saime raha EV 90 juubelikomisjonilt. Kui need asjad nii edasi  lähevad, siis oleksime labori asutamisel kehv partner. Samas pean ütlema, et majanduskriis meid väga ei kohutagi, sest kui me enne pole selle jaoks raha saanud, aga midagi oleme siiski teinud, siis küllap teeme midagi ka edasi. Meie majas on üks filmitöötluse laud, mis on enam-vähem ainuke Eestis. Seal on võimalik ühest otsast filmilint sisse sööta ja välja tuleb videos, DVDs või mis tahes formaadis. Aga selle kvaliteet on kodukino kvaliteet. Püüame kõige arvukama tarbijaskonna vajadusi rahuldada: koolid, õpetajad, muuseumid. Mängufilmide juures peavad kõik nüansid väga korrektselt ja ilusti paigas olema, aga ajalooliste kroonikate puhul huvitab vaatajat rohkem sisu – kuidas Päts ja Laidoner marssisid. Koolidele vaatamiseks ja muuseumidele näituste tarvis saame praegu DVD-de tegemisega hakkama.

Kas olete rahul filmipärandi hoiutingimustega, säilitamise keskkonnaga? 

Tomingas: Sellega on raskusi kogu aeg. Praegu on värvifilmid paar aastat olnud hoiul heades tingimustes Tartus äriarhiivis, selle eest maksab Tallinnfilm, dokumentalistika algmaterjalid on Rakvere hoidlas, kus on ka tagatud rahvusvaheliselt vajalikud tingimused. Aga need hoidlad on meile kitsaks jäänud, sest kogu aeg tuleb filme juurde. Nüüd on asutused aru saadud, et ise filmidega midagi teha ei saa, näiteks Tartu ülikool on meile üle andnud tuhandeid  oma filme, järjest ärkavad institutsioonid, kellel veel on filme käes. Nii et me oleme tõsises hädas.

Kanter: Tahan lisada, et õige varsti annab ka rahvusringhääling filmiarhiivile üle meie originaale.

Palju neid on?

Kanter: Telemaja vanas varjendis on seda päris palju. Need tuhat nimetust on Eesti Telefilmi originaalmaterjalid. Filmiarhiiv on seda kartnud, mis meilt seoses uue maja ehitusega  hakkab tulema. Mida kaugemale lükkub meie arhiivide digiteerimine, seda hullemasse olukorda jäävad meie filmihoidlad.

Kas olete ERRis jõudnud juba hakata digiteerima?

Männik: Seni pole tehnika puudusel alustatud.

Aga filmilintide taastamine?

Männik: Ei. Aga taastamise vallas on meie arengukavas järgmisel aastal ette nähtud restaureerimisüksuse loomine, millega käesoleval  aastal juba pihta hakkame. Rahvusringhäälingul on restaureerimise vallas kompetentsikeskuse roll ehk kui oskusteave rahvusringhäälingus tekib, siis on võimalik seda ka edasi anda. Meile on restaureerimine väljapääsmatu, sest peale filmi digiteerime oma analoogmeediat, mida kannavad beeta- ja kahetollised videolindid. Need on kahjuks sageli väga halvas korras. Aga just nende AV-meediakandjate peal on meie kultusteosed, teatrietendused, lastesaated, telefilmid. Kõike seda peame restaureerima, peame looma nii video kui filmi taastamise võimalused.

Koonerdamise ajal on linte ka ära kustutatud, neid on hoopis kaduma läinud või ära põlenud. Palun nimetage mulle nüüd need nimed, kes peaksid kiiremas korras kokku tulema. Need kuus-seitse inimest, kes loevad Sirbist oma nime, tulevad kokku ja kirjutavad alla digiteerimiskeskuse loomise  hea tahte protokollile, nagu tehti 2005. aastal „Eesti film 100” programmi toetuse puhul. Siis oli esindatud ministeerium, kultuurkapital, ETV, EFS, filmiajakirjanike ühing, filmiarhiiv.

(Vaikus.)

Hakkame siis EFSi juhist pihta: Marge Liiske, Rein Raud (TLÜ-BFM), kultuuriminister Laine Jänes, ERRi juhatuse esimees Margus Allikmaa, ka kultuurkapitali direktor Raul Altmäe, riigiarhivaar Priit Pirsko, filmiajakirjanikke  pole seekord vist vaja.

Säde: Räägime rahast! Arvo Iho oli filmikooli esimene juhendaja, olin kinoliidu juhatuses, mingite imeviguritega ajasime Baltic Media Centrumist välja AVID beeta-montaaži komplekti. See pidi tulema Tallinna Kinomajja, oleks aidanud õhkulastava Tallinnfilmi vanakesed vaakumseisundist üle. See montaažikomplekt maandus pedagoogilises instituudis. Arvo Iho tuli sealt ja ütles juhatuses meile, vot niipalju!  Igasugune tehnika, mis läheb ülikooli kätte, on välistatud filmimeeste kätes, ütlen ma! Ei ole võimalik, et korraga töötavad ühes ruumis algajad ja profid. Teine asi on see, et tulevane skanner on sisuliselt rahapump. See tuleb tööle panna! Räägime praegu nagu vaesed sugulased: andke meile raha, et saaksime kuidagi töötada. Kui minna Lääne-Euroopa, ükskõik millisest arhiivist ostma materjali oma filmi jaoks, siis seal maksab filmimaterjal umbes  tuhat eurot üks minut. Kui ma lähen meie filmiarhiivi, rehkendatakse tehniliste tööde maksumuse eest 200 krooni minut. Samal ajal on nad ise peaaegu näljas ja paljad, maja on remontimata ja nii edasi. On vaja muuta seadusi, siis hakkab see skanner ise ennast tasuma. Mul pole midagi üliõpilaste vastu, tulevased geeniused ja nii edasi, aga profid ja tudengid on minu jaoks ühildamatud.

Aadamsoo: Ega meil pole filmikoolis mingeid illusioone, et kui teeme digitaalse keskuse, siis tulevad ühest uksest sisse tudengid ja teisest filmitegijad, kes kasutavad samu vidinaid. Mõte on selles, et need, kes hakkavad digikeskuses tegutsema, kasutavad neid vidinaid juba õppimise ajal. Skaneerimine pole asi, mida oleks vaja väga õppida, sealt läheb lint läbi ja kogu lugu. Oluline on anda õppijale kahe kõrva vahele see, mida skaneeritud materjaliga pärast peale hakata. Tuleb luua selline  keskus, kus oleks kaks komplekti, millest üks oleks filmitööstuse käsutuses nagu rahapump ja teine tudengite käsutuses, et nad saaksid pärast kooli lõpetamist minna sujuvalt teisele poole. See ei tähenda, et peaks kogu tehnoloogilise jada dubleerima. Kindlasti pole vaja tudengite jaoks osta 12 miljoni krooni eest 4-K skannerit, küll aga värvikeeramisi, taastamise faaside tarkvara.

Lõhmus: ETV originaalid antakse filmiarhiivi,  arhiiv ei jõua neid käsitleda nii nagu kord ette näeb. Seisame lähemal ajal selle ees, et peaksime ka rahvusliku audiovisuaalarhiivi looma, nagu soomlased on teinud. Aga selleks tuleb filmiarhiiv jälle rahvusarhiivi alt ära tuua ja luua koos televisiooniga suur arhiiv kui riigikantselei alluvuses iseseisev strateegiline asutus, mis on rahastamisel prioriteet. Muidu jääb varsti ilma programmita televisioon, ei näidata teles ega kinos eestikeelseid lastefilme. Meilt küsitakse:  et miks te tahate nüüd seda teha?! Keegi ei märka, et teistes riikides on see kõik juba tehtud! Aga meie loodame alles alustada.

Otsus tuleb teha riigikogus, näiteks rahvusraamatukogu ju sai omaette seaduse.

Lõhmus: Olukord on tõesti karjuv, meil pole paari aasta pärast enam midagi televisiooni programmi panna, mõtlen just vanemat kodumaist toodangut. Võib-olla leitakse kiiresti mõni käepärane lahendus, aga see on vorsti  otsast viilude eetrisse lõikamine. Kõik läheb peost suhu.

Tomingas: Minul pole midagi selle audiovisuaalarhiivi vastu. Maailma üldine areng läheb tõesti seda teed, et audiovisuaalne aines või meedia või dokumentatsioon kasvab massiliselt. Kuidagi organiseeritult tuleks sellele paisumisele vastata – et meil Eestis oleks kompetents. Oleme päris heal tasemel analoogainesega, meil on õppinud konservaatorid, vastavad materjalid ja oskusteave. Soomlased muretsesid endale lisaks sellise seadme, millega saab digiteerida optilist heli. Meil kroonikas ja dokumentalistikas polegi magnetheli, vaid optiline heli. Eestis peaks kindlasti olema suurem autonoomne digikeskus, mille saab panna ka raha teenima. Kolleegid lätlased hauvad enam-vähem samu plaane, miks mitte teha tõmmet siiapoole.

Männik: Näiteks kui selline digikeskus loodaks  enne meid Lätti, siis oleks väga keeruline siia sellise üksuse tarvis euroraha saada. Meil on ju ainult 300 kilomeetrit vahet.

Säde: Küsimus pole ainult filmide taastamises ja taas levitamises. Räägime täna peamiselt filmi tehnilisest poolest, aga mitte keegi pole maininud kultuurimälu katkemist. Selles on ju asi! Kas sa oled näinud Peep Puksi filmi Juhan Liivist aastast 1970? Või Tammsaarest? Või Söödi Andrese “Jaanipäeva”? Suure vaevaga  tõmbame viimaseid mängufilme ellu, esimestest ei tea midagi. Selle sabina peale, millega me siin räägime, peaks Eesti igas külaraamatukogus olema DVD-d eesti igasuguste filmidega. Nii nagu on raamatud. Hea küll, Läti Henriku originaali ma kätte ei saa, aga muud ikka saab. Doris Kareva on kirjutanud Sirbis, et andke mulle vanu eesti filme, aga lahmakas eesti kultuurist on kadunud, katki, lännu. See on kogu selle asja prioriteet. Ärme unustame  ka seda, et audiovisuaalne eeldab helindite restaureerimist. Tartu kirjandusmuuseumis seisavad minu enda salvestised Lennart Mere filmide pealt, unikaalsed, peaaegu 100 tundi, 30 aastat ja ma ei saa neid sealt välja.

Millal Lennart Mere filmid taastatud kujul raamatukogudesse, ekraanidele ja eetrisse jõuavad?

Lõhmus: Esimene pidulik esilinastus on planeeritud järgmise aasta 29. märtsile, Lennart  Mere 80. sünniaastapäevale. Veel ei tea, mis filmid seal kõik näitamisele tulevad, aga “Veelinnurahvas” ja ka “Linnutee tuuled” tulevad kindlasti.

Koppel: Rahast veel niipalju, et saatsin ajakirjast Screen saadud uudise juba laiali: Hollandi filmimuuseum on saanud 40 miljonit eurot, mille hulgas on nii ELi kui Hollandi kuningriigi raha selleks, et digiteerida kogu oma arhiivi sisu. 

Palju Eesti filmiarhiivile antakse?

Tomingas: Kui astusime aprillis FIAFi (Rahvusvahelise Filmiarhiivide Föderatsioon), tehti mulle tormiliselt ettepanekuid koostööks ja euroraha saamiseks. Aga euroraha puhul on alati see konks, et see eeldab omaosalust. Ja meie häda on selles, et meil polegi peaaegu mingit eelarvet, tegevuskulud on alla miljoni. Kust ma võtan selle omaosaluse? Oleme nii vaesed, et ei suuda mingigi euroraha taotlemiseni  jõuda. See on tõesti probleem. Lääne kolleegid ütlesid otse, et noh, nüüd me saame posu aastakümneid alarahastatud filmiarhiive oma hädadega. Eesti Vabariigi taastamisest oleme kogu aeg pingutanud selle nimel, et saaksime oma analoogobjektidega töötada. Kümme aastat istus filmiarhiiv nii, et meil polnud isegi sellist montaažilauda, kus filme vaadata. Pimedad valitsesid audiovisuaalkultuuri üle. 

Kanter: Meil on palju arhiiviinimesi, kes teevad igapäevast musta tööd, aga seegi põlvkond kaob eest ära, ERRi filmiarhiivis töötab jaanuarist kolm inimest.

Tomingas: FIAF koostab praegu rahvusvahelist pöördumist, et digiteerimisest hoolimata tuleb säilitada algmaterjale. Kultuurimälus on auk selles mõttes, et kõik neid filme ei näe, aga tulge arhiivi ja vaadake!

Säde: Kadunud koolivend Hannes Valdma rääkis,  et BBC läks digiteerimise teed, võttis kogu oma arhiivi ümber ja viskas originaalid ära. Kümne aasta pärast selgus, et digitaallindil on augud sees. Keegi ei ütle, et tänapäevased meetodid on 10 aasta pärast veel “söödavad”. Kes julgeks ütelda, kui kaua kõlbab DVD? Lõhmus: Samasuguseid vigu tegi ka Ylesradio. Näiteks võtsid nad 16mm filmilintidelt uudismaterjali ümber ja viskasid originaalid ära. Tänaseks pole neil Urho Kaleva Kekkoneni Eesti  visiidist rohkem alles kui 1,5 minutit, aga meil on terve pooletunnine film! Filmid peavad olema laiale vaatajaskonnale kättesaadavad. Küsimus pole materjali halvas säilitamises, vaid selles, kuidas see jõuab tarbijani. Arhiivimaterjal peaks eesti kultuuri ja Eesti riiki aitama tutvustada, olema meie rahvusliku mälu ja eneseteadvuse eksportartikkel. Välismaalased on küsinud, et anna mulle üks film, siis ma saan Eesti asjust kenasti teada. Aga me ei  saa seda filmi anda, meil ei ole seda kaenlasse võtta. Sest see, mis on, on nii ebakvaliteetne, et seda ei saa masinasse lasta, ei tohi näidata. Näiteks, kust kohast Lennart Mere filmide asi käima läks? Neid hakati Helsingis Orioni kinos punaste kraabitud koopiate pealt paar aastat tagasi näitama. Ja, oh, kes seal kõik rääkisid, Max Jakobson ja kõik suured tublid Eesti sõbrad, aga pildiliselt ja heliliselt oli ekraanil saast, koopiad olid kohutavas seisukorras.