Filmid toovad maailma Tartusse

Eva-Liisa Roht

„Maailmafilmi” festival toob nüüd juba kümnendat korda Tartusse nädalaks uusi filme ja värsket hingamist. Festivalil on põhiprogrammi kõrval keskmes ka muutuv kultuuripärand ning repressioonide ja mäletamise teema. Kui on isu millegi uudse järele, saab vaadata festivali sõprade ja vabatahtlike kätetööd. Tavapäraselt on dokumentaalfilme igale maitsele aktuaalsetel teemadel paikadest üle maailma. Leidub nii probleemikeskse kui ka isikukeskse lähenemisega filme ning muidugi ka neid, kus tulevad esile nii isiklik tasand kui ka laiem problemaatika. Seekord on ülekaalus (täis)pikad filmid, mis lasevad oma ainesesse paremini sisse elada. Seega ei teki vahest nii suurt ohtu äkitselt kodulävele kätte toodud kraami üle doseerida. „Maailmafilmil” on aastatest ja teemadest olenemata alati kavas kultuuripärandit käsitlevaid filme. Vaimne kultuuripärand, mis paistab mõistena tihti segadust tekitavat, muutub ajas ning on meie mõttemaailma osa. Seetõttu võib olla keeruline seda eraldi ülejäänud elust välja lõigata ja sellest eraldi rääkida. Mitmeid auhindu võitnud „Stori Tumbuna: esivanemate lood” on Uus-Iirimaal eraldatult elavast laka rahvast, kelle tantse ja laule on uurima sõitnud filmi autor Paul Wolffram. Kummastavalt mõjub antropoloogiaõpiku laadis ja ühtlasi kergelt teatraalne näidisfilmilikkus. See aga ei tähenda, et film poleks nauditav ja hästi laka kultuuri seletav, otse vastupidi: sellest lihtsalt kumab läbi tegemisrõõm ja oodatav puänt on igati hea uudis. Aluseks on olnud põhimõte kaasata kogukond filmitegemise protsessi ja edastada kogukonnale oluline just nende vaatepunktist. Tihti jääb vastuoluliste ja poleemikat tekitanud dokumentaalfilmide puhul arusaamatuks, miks ei võiks autorikesksuse vältimiseks filmitegijad, teadlased ja filmitavad töötada koos partneritena.

Filmi „Punased juuksed ja must kohv” autor Milena Bochet on uurinud Slovakkias Hermanovce linna piiril elava roma kogukonna uskumusi. Film näitab, et tagasipöörduvad surnute hinged on osa inimeste elust. Lisaks tuleb nende jutust välja ka hoopis maisemaid teemasid nagu roma naiste sundsteriliseerimine. Nähtaval kohal on igapäevane elu lagunenud ülerahvastatud sarades, seega on vanade uskumuste kõrval sama reaalsed ka kõikehõlmav vaesus ning tervise- ja haridusprobleemid.

„Õnne keel” on põnev film nii Amazonase pirahã hõimust, aga ka teadusringkondade intriigidest ja võimumängudest. „Õnne keel” näitab hõimu, kelle grammatikat pole õnnestunud tuntud kategooriate abil kirjeldada. Näib, et pirah ãd valdavad ka õnnelikkuse kunsti, räägivad ja elavad olevikus, kõik keeruline on neile lihtne. Kas mõttemaailm ja keel on nii üksüheselt seotud, selles võib muidugi kahelda. Igal juhul võlusid pirah ãd ära misjonäri, kes otsustas loobuda usust ja pühendus keele uurimisele. Michael O’Neilli filmis satuvad uurimise alla uurijad kui isiksused. Seda tüüpi filmid avavad veidi ka kultuuriuuringute finantseerimise ja legitimeerimise telgitaguseid ja toovad need teemad arutluse alla.

„Näljased meeled” jutustab kolmest mehest, kes on jäänud lugemise kütkesse ning jagavad kirglikult oma lugemisarmastust ja teadmisi. Keskkonda sobituvate rändraamatukogudega Bangladeshis, Mongoolias ja Keenias toovad nad kirjanduse paikadesse, kuhu raamatud muidu ei jõua. Omaette teema on filmis naiste hariduse edendamisele kaasaaitamine. Kui raamatukogu tuleb koju kätte, saavad tüdrukud lugeda, sattumata vastuollu kultuuri- või usureeglitega. Laevraamatukogu lugejast tüdruk ütleb, et raamat meeldib talle, sest peategelane on iseloomult temaga sarnane – raamatukangelased ei pea ju olema lugejaga sugugi samast soost, et nendega samastuda.

Beatrix Schwehm juhib vaheldumisi kolme lugu kokku põimides tähelepanu teema globaalsusele. Selgelt osutab sellele ka sama lasteraamatu lugemine kolmes maailma eri paigas. Iga lugu oleks ka eraldi põnev ja nauditav, nii saaks süvitsi keskenduda just ühele kontekstile korraga. Iga karakter on oma looga piisavalt huvitav ja eriline omaette, aga neid ühendavad jooned on võrdluses ehk kergemini vaadeldavad.

Filmides „Viis nostalgiale” ja „Dzūkija härg” jälgitakse vaikselt Eesti ja Leedu külaelu igapäeva. Mõlemas vaadeldakse vaikset talvist kulgemist ja neis leiab mõndagi tuttavlikku. Need paigad on justkui kuskil kaugel tühjade väljade taga, kuhu vahel jõuab autolavka ja kataloogikaup. Linas Mikuta „Dzukija härg” on kui kunstilisusse kalduv kaamoslik maailmalõpu ennustus. Rohkem näeme hääbumist, kuid on mõni ilus hetk loomalastega ja vaikselt tärkava loodusega. Maria Kiviranna ja Robi Uppini „Viis nostalgiale” küll meenutab olnut, kuid näitab ühtlasi, mis aitab külas elada ja aega viita – eluterve huumor ja üksteise tögamine.

Filmija ja filmitavate osa jaotub nendes eri tüüpi filmides ebaühtlaselt: mõnes on pearoll filmitegija ideedel, teine on koostööfilm kogukonnaga. Filmitegija idee ja filmitavate sõnumi edasiandmine võib põimuda orgaaniliselt või vähem loomulikult. Ühendamise kunst ongi põnev.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming