Filmide kaja Tšehhi Woodstockis

Karel Och: „Põnev on avastada midagi uut, mis sunnib riskima– aeg-ajalt see õigustab end.“

CORA FRISCHLING

Karel Och on rahu ise, aga see pole mitte selline rahu, mis paneb kahtlema ta ärkvelolekus või kangutama välja iga ta sõna – see oleks küll suur õnnetus, kuna ta on ameti poolest juuli alguses toimuva Karlovy Vary filmifestivali kunstiline juht. Täpsem oleks öelda, et Ochist õhkub täielikku tasakaalu. Ilmselt on see üks üpris väärtuslik omadus, et juhtida meeskonda, kelle ülesanne on valida festivali programmi umbes 200 filmi. Võib-olla on ta hoolega käinud enne festivalihulluse algust neil kuumavee­allikail, mis on Karlovy Vary suvituslinna nii kuulsaks teinud?

Alustanud Karlovy Vary programmimeeskonnas 2001. aastal, sai 36aastasest Ochist 2010. aastal festivali kunstiline juht. Pole vist vaja eraldi toonitada, et ta sai sellesse ametisse ikka väga noorelt, võrreldes teiste A-kategooria festivalidega, kus on juhtpositsiooni tavaliselt hõivanud temast 15 aastat vanemad halli­päised mehed. Eks Karel Ochi juustesse ole samuti siginenud mõnevõrra halli, aga tema avatus ja humoorikus lubab üsna kindlalt arvata, et Karlovy Vary festivali nooruslikkus on suuresti tänu võlgu ka talle.

Siinne intervjuu sündis väljaande Nisimazine noorte kriitikute töötoa raames.

Olite sel aastal ka Cannes’i programmi „Kõrvalpilk“ („Un certain regard“) žüriis. Kuidas tundus?

Karel Och: See oli mulle täielik käiguvahetus. Olen harjunud käima Cannes’is festivali esindajana, mis tähendab nii paljude filmide vaatamist kui võimalik. Enamasti on olukord üsna skisofreeniline, sest seal tuleb olla mai teisel poolel ehk ajal, mil me oma Karlovy Vary programmi lukku lööme. Püüame seal vaadata kõike, sest võtame oma programmi ka Cannes’is värskelt esilinastunud filme. Samal ajal tuleb toime tulla meililaviiniga, mis puudutab juba meie programmi kinnitatud filme. Nüüd, kui mul olid täita veel ka žüriiliikme kohustused, tuli niigi skisofreenilises olukorras veel üks lisakiht juurde. Ma ei taha siin jätta sellest kõigest sugugi negatiivset muljet, sest mu kogemus on üdini positiivne ning üsna unustamatu. Cannes’i žürii – ma poleks millestki sellisest isegi unistada osanud. Sain seda festivali tundma samal tasandil, nagu tunnen enda oma – organisatsiooni osana. Muidugi ei korraldanud me žürii liikmetena festivali, aga olime meeskonnaga küllaltki palju aega koos ja nägime tavapärasest enam ka kulisside taha.

Karel Och oma Karlovy Vary kontoris. Seinal paistab prohvetlikult võidufilmi „Väike ristisõdur“ („Křižáček“, Václav Kadrnka, 2017) plakat.

Cora Frischling

Cannes’is kohtusite ka selle festivali žürii presidendi Uma Thurmaniga, kes sai tänavu Karlovy Varys just festivali presidendi eriauhinna.

Kohtusin tõesti Uma Thurmaniga. See oli üsna erakordne elamus, kusjuures mitte üksnes sellepärast, et ta on suur staar, kes on tuntud filmidest, mida ma armastan, vaid kuna ta on ka äärmiselt tark ja distsiplineeritud naine. Oli meeldiv töötada tema kui žürii presidendi alluvuses.

Milline on Karlovy Vary koht suurel ja järjest kasvaval festivalimaastikul?

Euroopas paigutaksin Karlovy Vary oma festivalide teise gruppi. Cannes on muidugi Cannes. Selle kõrvale peaks panema Berliini ja Veneetsia. Siis tuleb minu arvates teine grupp, kuhu kuuluvad Locarno, San Sebastián, Karlovy Vary, võib-olla ka Rotterdam. Sihime tihti samu filme, aga see ei tähenda, et oleme vaenlased. Tegelikult on nimetatud festivalide juhid mu sõbrad, kellega on hea filmide üle arutada. Ma arvan, et meid ühendab kirg filmikunsti vastu ja suur soov toetada filmitegijaid, eriti noori. Meie saame teha neile lihtsamaks sisenemise sellesse filmitööstuse džunglisse, filmilevisse ning ka suurte festivalide huviorbiiti.

Karlovy Vary festivali meeleolu pole sugugi ootuspärane …

Aga mida te ootasite?

Kuurortlinnalt ennekõike vähem noori.

See linn on muul ajal, kui festivali pole, kindlasti teistsugune ning vastab teie ja paljude inimeste ootustele pisut paremini. Festivali ajal on see aga peolinn: siia tulevad sajad noored alustama oma suvepuhkust filmiseanssidega, osa tuleb ka üksnes pidutsema ja muusika­üritustele. Õhtu vältel seguneme me kõik. 1990ndatel nimetas üks entusiastlik lääne ajakirjanik Karlovy Varyt Tšehhi Woodstockiks. Siis oli asi ka metsikum: kõik magasid magamiskottidega õues – metsik selle sõna kõige paremas tähenduses.

Kogu filmivaliku eest vastutavana on teil ilmselt päris hea sissevaade, mis inimeste maailmas üldse toimub. Kas teile tunduvad mõned teemad olevat eriti päevakorral?

Ma ei tea. See on seda sorti küsimus, mida meile ei meeldi kuulda. Võtsin endale vabaduse küsida Cannes’is festivali direktorilt Thierry Frémaux’lt, kuidas ta vastab, kui talle esitatakse pressikonverentsidel kõige sagedasem küsimus: milline on sel korral võistlusprogrammi kõige iseloomulikum teema? Ta ütles, et vastab alati „Armastus“, kuna mingis mõttes on see ju õige. Ta selgitas ka, kui keeruline see küsimus tegelikult on – valime filme ju aasta ringi –, aga seejuures alati põhjendatud. On ju näha, et meie programmis peegelduvad maailma olulised sündmused. Filmid on seotud poliitiliste teemadega, nagu näiteks põgenikekriis, aga poliitiline seisukohavõtt ei ole kunagi piisav põhjus, et film programmi valida. Film peab olema meie mõistes tugev: tugev lugu või stiil, või esteetiline lähenemine, mis on või vähemalt on üritatud olla mingil moel eripärane, uuenduslik või alternatiivne.

Millise maailmanurga filmikunst tundub praegu eriti huvitav?

Gruusia on ehk riik, mis on meie programmis olnud viimastel aastatel tugevamalt esindatud – ja mitte ainult meie omas. Vaadake „Berlinalet“: minu meelest oli tänavu Berliinis lausa kolm Gruusia filmi. Ka meil esilinastus ja võistles kaks ilusat selle maa filmi ja mõned olid veel ka kõrvalprogrammides. See tõestab järjekordselt, et pole vaja hunnikut raha saamaks oma filmidega nähtavaks maailma filmikaardil.

Sama lugu on Kreekaga. Filmide tegemisel on vaja kindlat tuge, eriti intellektuaalset. Loomulikult on vaja ka veidi raha, aga ennekõike hingelist ja professionaalset tuge, mida filmiinstituutidel õnnestub vahel üsna efektiivselt pakkuda, nagu Gruusias. Vaja on ka head õhustikku kohapealses filmiringkonnas ja vastastikust üksteise toetamist. Kui hiljuti Thbilisis käisin, oli see väga tugevalt tunda.

Iga festivali organiseeritakse isemoodi. Teie ametinimetus on kunstiline juht. Milliseid ülesandeid see sisaldab?

See ametinimetus tähendab, et ma ei pea tegelema festivali finantspoolega. See on suur eelis. Mul on mitmeid samal ametikohal sõpru, kellel tuleb programmi koostamise kõrvalt ka sponsoreid otsida. Karlovy Vary filmifestivalil on olukord vähemalt programmimeeskonna seisukohalt väga mugav, sest meil on olemas festivali direktor Jiří Bartoška ja tegevdirektor Kryštof Mucha, kes hoolitsevad rahastamise ja sponsorite eest. Saan oma meeskonnaga – siinkohal on oluline neid kindlasti esile tõsta, sest nendeta oleksin kadunud mees – keskenduda ainult programmile ja filmidele.

Kuidas näeb välja teie meeskonnatöö?

Meil on programmijuhid territooriumide kaupa ära jaotatud. Näiteks Lenka Tyrpáková hoolitseb nende maade, mis on nii-öelda läänest ida pool,11 ehk siis Kesk- ja Ida-Euroopa, Balkani maade ja endise Nõukogude Liidu alade eest, Martin Horyna vastutab dokumentaalfilmide võistlusprogrammi eest jne. Me reisime ringi ja igaühe vastutada ja valida on mingi osa. Mõningaid filme vaatame seejärel kinos koos, eriti kohapealseid. Siis annab igaüks filmidele mingi hinnangu ja edaspidi kohtume korra nädalas, et rääkida nähtud filmidest ja võtta vastu otsus.

Kui paljusid filme olete ise näinud neist kahesajast, mis tänavu linastusid?

Ma pole vahest näinud umbes viitteist filmi. Töö on üsna intensiivne ja kuna energiat läheb ka teiste festivali osakondadega suhtlemise peale, pean vahel võtma programmi kohta vastu otsuse, mis põhineb kolleegide arvamusel. Peamiselt tuleb seda teha Berliinis või Cannes’is kõrvalprogrammis linastunud filmide korral, vahel erandkorras ka võistlusfilmide puhul. Vaatan siis filmid hiljem ikkagi ära, aga seda juhtub vaid programmiga „Läänest ida pool“ või dokumentaalfilmide võistlusprogrammiga, sest just nende kahe programmi juhid on väga võimekad.

Mida arvate kogu võistluse kontseptsioonist? Kas A-kategooria silt pole siinkohal pärssiv asjaolu?2

Muidugi oleks ideaalne, kui meie võistlusprogrammil poleks esilinastuse nõuet ja saaksime lihtsalt aasta ringi filme vaadata ja oma maitset järgida. Selline lähenemine on aga veidi igav, sest siis kiputakse näitama ainult kellegi teise avastusi. Põnev on avastada midagi uut, mis sunnib riskima – aeg-ajalt see õigustab end. Pakub ülimat rahuldust, kui saad aidata läbi murda mõnel uuel tulijal ja panna aluse sellisele suhtele, mida annab edasi arendada ka tulevikus. Võistlused on muidugi üldse ühed keerulised asjad, sest mõnikord võib tulla tunne, et filmide võrdlemisel pole mitte mingit mõtet. Iga võistlus on mingis mõttes ebaaus. Kui film saab A-kategooria festivalil auhinna, tähendab see aga mõnes riigis automaatset toetust ka lavastaja järgmisele filmile. Sellistel puhkudel on võistlus end täielikult õigustanud.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 Karlovy Vary Kesk- ja Ida-Euroopa filmikunsti kõrval­programmi „East of the West“ on mõne erandiga valitud seni ka kõik sel festivalil näidatud Eesti filmid.

2 A-kategooria festivalide üks nõudeid on, et võistlusprogrammide filmid peavad festivalil esilinastuma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming