Filmigeeniused kas puhkavad või põevad

Jaak Lõhmus

Kuldse Palmioksa valikuni Cannes’is jääb kolm päeva. Cannes’i tänavuse avafilmi, mitmeti tõlgendatava pealkirjaga Pete Docteri 3D(stereo)animatsiooni „Up” valik oli kinematograafia edasist tehnilist arengut silmas pidades kindlasti õige. Äsja teatati, et ka Euroopa Filmiakadeemia president Wim Wenders hakkab tegema 3D-filmi (muidugi mitte animatsiooni). Digikinode arv on viimastel aastatel  väga kiiresti kasvanud, väga paljudes riikides toodetakse 3D-meelehutuskaupa (on ju meil Nukufilmiski tehtud lastele üks „Mirjami” sarja stereofilmike). Ka siinsel filmiturul on see vaata et kõige rohkem läbirääkimisi ärgitav kraam.       

Avapauk alla arvestust

Kuid sisu poolest oli avafilm Cannes’i stardiks küll alla arvestust. Aga nagu juba kirjutatud, avafilmid ongi vist valitud nii, et järgmisi vaadates unustataks need kiiresti. Suurem probleem on, et nüüd, kui enamik  võistluskava filme ära näidatud, paistab välja kaks asja: varem festivalil suuri auhindu saanud tegijad ei tõuse oma varasemate saavutuste kõrgusele ega ületa neid ja teiseks tõsiasi, et seanss seansi järel näeb filmides julmusi, vägivalda ja purskavat verd. See tendents hakkas rulluma juba esimesest võistlusfilmist, Hiinas keelatud geifilmist „Kevadpalavik”, kus armusuhted loogilisel viisil armukadeduseni jõudsid ja lõpuks läksid käiku  terariistad, nii et ekraanil hakkas voolama veri. Siis tuli Korea vampiirilugu „Janu”, mis ilma vereta ju läbi ei saagi, siis hongkonglase Johnny To „Kättemaks” – kuidas sa mõrva eest kätte maksad, kui veri ei voola? Filipiinlase Brilliante Mendoza narkokaubanduse loos „Kinatay” serveeriti ekraanil kestvalt piinamist ja vägistamist, prantslase Jacques Audiard’i „Prohvet”, vanglafilm, pole muidugi mõista mingi niisama roosamanna, ikka action! See  film juhtis muide kriitikute edetabelit kuni kolmapäeva hommikuni. Ja siis tuli palju eelsahinaid andnud Lars von Trieri „Antikristus”, taani „imelapse” õudusfilm, kus on näidatud selliseid jälkusi, mida pole vist Pasolini „Salóst” saadik Festivalipalee ekraanil vaadatud. Ja muidugi mõista ei oska Tarantino ilma punase värvita ühtki filmi teha. Tema „Vääritud tõprad” („Inglourious Basterds”) on seni olnud festivali oodatuim film.  See jutt võib tunduda nagu tagasipõrge nõukogude filmiajakirjandusse, mõni võibolla veel mäletab, kuidas kakskümmend viis aastat tagasi lääne filmide vägivallakultust kritiseeriti. Tolle aja lai filmivalik jäi ju meile tundmatuks, ei oska öelda, kas tegu oligi üksnes propagandajuttudega. Aga jäägu pealegi see, õnneks pakuvad veretut vaheldust teiste meistrite tööd (sealjuures polnud need üldsegi verevaesed): Pedro Almodóvari „Katkirebitud embused”, Ken Loachi „Ericut otsimas”, Jane Campioni „Hele täht”, Ang Lee’ „Woodstocki vallutamine”, Alain Resnais’„Metsrohi”. Viimane, muide peagi 87aastaseks saava klassiku vaimukas ja hoogne lugu pensionieelikute armumise juhtumist, oli hüva meelelahutamine kõige paremas tähenduses nagu ka mitme teise äsja nimetatu teosed.       

Puhkavad geeniused

Alustame Ken Loachist. Kolme aasta eest Iiri vabadusvõitlusest jutustanud filmiga „Kesva heljutab tuul” Kuldse Palmioksa saanud Loachi tuntakse karmide ja valusate, soolaste filmide loojana. Seekord tuli ta aga lagedale tragikomöödiaga „Ericut otsimas”, laheda looga jalgpallifanaatikust postitöötajast, kes omadega täitsa puntras olles hakkab vestlema talle toaseinalt vastu vaatava Manu vutitähe Eric Cantonaga. Ühtäkki on toas Cantona ise. Superstaar aitab lahendada lihtsa Manchesteri postisorteerija, kelle nimi on samuti Eric, mitmed probleemid kodus, ja mitte üksnes kodus, ka suhetes kunagise  armastatuga. Paul Laverty on kirjutanud briljantse dialoogi, Loach on ületamatu osatäitajate valikul, kaasa mängib geniaalne väravakütt Eric Cantona ise. Niisiis lõbus vahepala rusuva elu lugudele ja paras puhkus meistrile endale. Ka Ang Lee „Woodstocki vallutamine”, mis näitab Ameerika kontrakultuuri ja rokiajastu legendaarseima kontserdi sündi ja toimumist kolmel suvepäeval 1969. aastal n-ö lava  tagant, on lahe puhkus pärast suuremaid saavutusi. Ilus hipiajastu nostalgia, ühtki kuulsat muusikut ei võeta näidata, küll kõlab The Doorsi ja mitme teise bändi lugusid festivalikorraldajate sekeldamise taustal. Pedro Almodóvar pajatab nagu vanadel headel aegadel natuke filmitegijate elust. „Katkirebitud embused” pakub peategelaseks pimedat stsenaristi ja filmilavastajat, kes 14 aastat pärast salapäraseks jäänud autoõnnetust,  kus hukkus tema armsaim, jutustab omal ajal sündinud asjadest oma pojale. Seebiooperlikud keerdkäigud, ajugümnastikuid rõõmustav mäng jutustustasandite ja ekraaniaja kulgemisega, kiiskavad värvid, lakke prahvatavad kired, seks, raha ja glamuur, kõik, mida don Pedro talendi pooldajad hästi tunnevad, on kohal, ent selliseks hinge kriipivaks teravikuks nagu filmides „Kõik minu emast” või „Volver” seekord liinid kokku ei jookse.  Lõpus saab „Kika”-tasemel nalja, kui pime režissöör asub lõpule viima oma 14 aasta eest tehtud filmi, mille produtsentidest vaenlased kihva keerasid. 

Taani filmiuuendaja tõve-ekraan

Lars von Trieri „Antikristus” oli väga oodatud film. Kuid valmistas vähemalt paljudele filmikriitikutele täieliku pettumuse, festivalilehtedes on see peaaegu et kõige madalamalt hinnatud film. Pärast linastust kostis siit ja sealt, et Taani filmiuuendaja peaks end hingearsti juures kirja panema. Tema aga jauras pressikonverentsil vastu: „Ma teen filmi ainult enda  jaoks. Teie olete minu külalised, kui te ei taha, ärge tulge”. Tõsi, see on kõige jälgim film, mida olen näinud vähemalt viimase kümne aasta jooksul. Ei lohuta see, et autor või teda mõistvad kriitikud võivad arutada, et igas inimeses elab Antikristus, kelle teod võivad esile tulla millal tahes. Et see koledus, mis meid pärast filmi painama jääb, võib esile kobrutada igast hingest. 

Von Trieri teoloogilis-psühholoogilises õudusfilmis, just õudusfilmina seda eelreklaamiti, näidatakse seda, mis puudutab iga vaatajat: seksi ja surma, pluss suguelundite purustamine, pluss trelliga mehe jalasääre puurimine, pluss kägistamine, pluss … inimhäälega rääkiv poolsurnud rebane ja mis kõik veel. Lars von Trier ei karda mitte üksnes lennata, ta kardab vist ka loodust. Loodus on tema filmis õuduse allikas, ta vist isegi ütles kusagil, et „looduses  ilmutab end Saatan”. Filmi lugu on õhuke: abielupaar kaotab lapsukese – nad seksivad, kui poiss aknale ukerdab ja surnuks kukub. Et valust üle saada, läheb paar metsamajja, kus neil kunagi oli hea. Eedeniks hüüavad maja. Ja siis tuleb esimene tuulehoog, tammetõrud hakkavad rahena katusele kukkuma ja aina hirmutavamaks läheb. Kumb metsas veedetud päevade ja ööde järel ellu jääb, las näeb vaataja, kes läheb  „Antikristust” mõnes Eesti väärtfilmikinos või filmifestivalil välja kannatama. Pärast Lars von Trieri krahhi jäi publik ootama uut suurt elamust. Kolmapäeval linastunud Quentin Tarantino „Vääritud tõprad” on uus pilk Teise maailmasõja sündmustele Prantsusmaal ja Tarantino (enda stsenaariumiks kirjutatud) versioon sellesama sõja lõpust. Vaba, naerutav, verine sööst oma loodud maailma-ajalukku. Huvitav  kogemus, millest järgmisel reedel pisut pikemalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming