Filmiinimesed sõjaretkel, Aadu Krevald ja metsikud räpparid

Olev Remsu

Valitud palu dokumentaalfilmide sarjast „Eesti lood” II.       

 

 *

„Sõjamäng”, režissöör ja operaator Mart Arjukese, monteerija Kersti Miilen, operaator Erik Põllumaa, helirežissöör Tarvo Schmeimann, helioperaatorid Kristjan Pütsep ja Tanel Toomsalu, produtsent Kristjan Pütsep. Allfilm, 2008. Esilinastus kinos Sõprus 9. XI 2008.

Intelligendid valmis kaitsma isamaad

„Sõjamäng” on vormilt igati professionaalne  töö: autorid lõid (vähemalt minu arvates) täieliku kohalolekutunde, veensid mind näidatava tegevuse ehk poolteise sõjamänguretke ehtsuses järellavastuse (vististi täieliku) puudumise tõttu. Kaameratöö, heli, kõik on okei. Alul ei saa arugi, et tegemist on portreefilmiga, alul tundub, et näidatakse järjekordset teemafilmi ja teemaks on sõjamäng, rasked õpperetked, täisrelvastus õlal, turjal ja puusal. Teemast kumab läbi positiivne sõnum:  isamaakaitsmine, selleks valmistumine ka siis, kui pole selleks otseselt valmistutud.

Proloogis jutustab Ilmar Raag (hiljem selgub, et portreteeritav) klassikaliselt ja lihtsalt õpperetkele mineku põhjuse, tõestamaks, et intelligendidki pole just tuha pealt riisutud, et nad on võimelised ränka füüsilist koormust kandma. Nii et lisaks isamaa aule on mängus veel intellektuaalide korporatiivne au. Retklejate omavaheline jutt tundub loomuliku ja ehedana,  ehk oleks tahtnud rohkem kuulda sõdurislängi, ent tsivilistid ei peagi seda eriti hästi valdama. Pöörakukohadki paiknevad õigesti, umbes kolmandiku filmi peal selgub, et Ilmar Raagil tuleb Põrgupõhjaretk pooleli jätta, kuna tähtsad filmiasjad, mille eest palka makstakse, ootavad teda Tallinnas.

Siin on kaks asja. Sisuldasa tekib loomulikult küsimus, kas see polnud siis kuupäevaliselt ette teada? Kas katkestamine oli ette planeeritud? Ent sisust ehk  olulisemadki kompositsioonireeglid nõuavad, et umbes selle koha peal peaks juhtuma täielik läbikukkumine ja nii see ka on. (Aristotelese määratud algus lõpeb ning algab keskpaik.) Ja pärast otsekui ettenähtud teemast väljalangemist (selles filmis näitab Ilmar Raag rahastajatele oma poolikut filmitööd) alaku sama lugu uuesti ning mingu seekord võiduka lõpuni. Algab ja lähebki!

Ilmar Raagi meeskond läbib maailma raskeima sõjamänguretke Erna.  Ja nüüd üks paralleel maailma päristipuga. Omal ajal meeldis mulle kohutavalt Robert Altmani sõjakomöödia „MASH” (1970, bukvalistlik tõlge – Armee Liikuv Kirurgiahospidal). Film algab Ameerika põhjamisega, et Ameerika on kõige viletsam ja kõige närusem maa, mis kunagi on ilma peale loodud. Umbes samasuguse sajatusega film ka lõpeb. Nende kahe pröökamise vahel näeme üle kahe tunni Ameerika ülistust: Ameerika kirurgid päästavad  Korea lapsi, Ameerika sõdurid on üllad, vaprad ja toredad, Ameerika naised ilusad, ennastohverdavad ja head. Samasugust nippi ehk jaatust eituse kaudu märkame „Sõjamänguski”. Ilmar Raag räägib, kui vilets mees ta on, et kõik teised retklejad on temast etemad jne.

Filmis näeme, et mees, keda me intellektuaalina ja loojana hästi tunneme, on ka sõdurina vahva: vastupidav, vormikais muskleis, osav jões mulistama ja traataia  alt läbi roomama. Film kujutabki endast Ilmar Raagi poolportreed, mehe füüsise demonstreerimist. Meeldib, et meil selliseid leidub, et kõik intellektuaalid ei ole langenud õlletubade saagiks. Hoolimata kõigest heast, ei saa seda tööd siiski tõsiselt võtta. Filmis üles võetud inimesed on valed. Enam-vähem kõik peamised osalejad on liiga tihedalt seotud filmindusega ja kindlasti leidub  hakkajaid tõestajaid, et projekti finantseerimise ja filmi tootmissemineku otsustamisega oli kõik JOKK (juriidiliselt korrektne), aga lisaks asja juriidilisele küljele on olemas veel moraalne aspekt. Osa meie ajakirjandusest upub soppa, sest mõned ajakirjanikud on ennast nii uudiseks kui kaane- ja ekraaniinimesteks upitanud, kurb, kui filmindus hakkab sammuma sama teed. 

*

„Teaduspõhine toode”, režissöör ja stsenarist Igor Kurve, produtsent Peeter Brambat, operaatorid Arvo Vilu ja Toomas Jürgens, monteerija Kalle Käärik, helilooja Tõnu Kõrvits. AD Oculos Film, 2008. ETV eetris 14. I 2009.

Eestlasest Fortinbras

Minu meelest tehakse meil vähe spordifilme, nii mängufilme kui dokke, olgugi et meedias on sporditeema tähelepanuväärsel kohal. Veelgi  vähem on meil populaarteaduslikke dokfilme, „Teaduspõhine toode” on korraga mõlemat. Seegi on saavutus – mida rohkem žanreid, seda vähem üheülbalisust. Eriti teretulnud on aimeteos.

Ma arvan ette, et huvi nende vastu on spetsiifiline, neid vaatavad inimesed, kes tahavad tõsiselt oma teadmisi rikastada ning teatavasti on seesugune kentsakas tõug ühiskonnas suures vähemuses. (Neid, kes mälumängude parasiitinformatsioonist hoolivad,  siiski leidub.) Aimefilmide tegemisel on kõige suurem mure, kuidas abstraktset materjali audiovisualiseerida? Kuidas valemeid ja mõistelisi üldistusi konkretiseerida reaalse, tajutava objektina, mis oleks nähtav, veel parem, kui lisaks veel liikuv ja kuuldav.

Siin on autorid appi võtnud sporditeadlase-ekssportlase Aadu Krevaldi portreteerimise ja kindlasti on olnud sellest tolku. Krevald räägib vasaraheite matemaatikast,  vektoritest ja kõrgkooli tasemel keerulistest valemitest, Edasi püüab ta koguni küberneetikaterminoloogiaga kirjeldada bioloogilisi protsesse. Krevald ise on selle kohta leidnud ilmeka ja kujuka võrdluse: see on sama, mis arvutuse teel näidata, mis juhtub raudrüüga, kui see katuselt maha kukub, kuidas see koliseb ja kõliseb ning milliseks pärast kukkumist jääb. See on verbaalne visualiseerimine ja peaks veidi asjatundmatugi publiku  igavusest lahti põrutama. Eks ole, me kujutasime silme ees, kuidas raudrüü katuselt alla veereb.

Krevaldi targas jutus on teisigi päästvaid ilmekusi. Huvitav, ma olen Grigori Kozintsevi „Hamletit” mitu korda vaadanud, ma olen filmi tudengitelegi näidanud, teadsin, et seal mängivad Ants Lauter ja Rein Aren, kuid et Aadu Krevaldil on seal Fortinbrasi osa, see oli mul kahe silma vahele jäänud. Kontrollisin  Igor Kurve ja Peeter Brambati väidet filmiandmebaasist IMD. Ja ongi kirjas! Fortinbras – A. Krevald. Juba see fakt on palju väärt, ent ei kannaks siiski tervet filmi välja. Aadu Krevald ja tema tegemised kannavad. Vasaraheiteteadusest on mees nüüd siirdunud kettaheiteloogiasse ning ketaheide on ala, mis paneb iga eestlase südame rõõmust ja uhkusest võbisema. Filmitehniliselt on see autoritele andnud võimaluse seostada kuiv teadus,  pikad ja keerulised valemid ning mustvalged graafikapildid paralleelmontaažiga meile lausa pühade kaadritega, Gerd Kanteri olümpiavõiduga. Asjalikud miniportreed on loodud veel kettaheitetiimi 75+ juhist Raul Rebasest ja Kanteri treenerist Vésteinn Hafsteinssonist. Krevaldi kommentaarid portreteerivad Krevaldit ennast.

Väga vajalik töö, ent filmina trafaretne. Hea, et see on meil olemas. On asju, mida  tehakse tänase päeva tarvis, ja on asju, milliseid läheb meil tarvis tulevikus. Olümpiavõitja iga liigutus on tähelepanuväärne, eriti need, mis on pärit ajast enne suurt edu. Usun, et (spordi)ajaloolased otsivad tulevikus selle töö arhiivist kindlasti mitu korda üles. Mõni Sirp tagasi kirjutas Jan Kaus kõrvaletõrjutusest kui meie ühiskonna ühest ilmingust. Krevaldki oma unikaalse know-how’ga on kõrvaletõrjutu ja selle aspekti selgem esiletoomine oleks filmile  kasuks tulnud.

*

„MC Battle – sõnasõjad”, režissöör Mihkel Ulk. Tegelased Tommyboy, Mardikas ja BigN. Operaatorid Mart Ratassepp ja Mihkel Soe, muusika Paul Oja, helikujundus Tarvo Shmeimann, produtsent Nikolai Mihhailišin. Allfilm, 2008. ETV eetris 8. X 2008.

Sõnaduellandid

Mulle oli sellel filmil eelkõige uudislik väärtus. 

Varem ei teadnud ma mitte midagi MC Battle’ist, kus meie räppijad mõõdavad gladiaatorite taplusi meenutavas kahevõistluses, kumb heitleja on teisest etem tekstilooja. Ka räppimisest endast oli mul üsna pealiskaudne arusaam. „MC Battle – sõnasõjad” kindlasti rikastas mu teadmisi, tõi kätte ühe osa mulle nii kaugest noortemaailmast. Kusjuures üks mu poeg tegeleb räppimisega! Ma tänan autoreid, nüüd tean, mida ta teeb. 

Filmi vaadates kerkis küsimus, kas tõesti ühendab räppimine spordi ja poeesia, poksi ja luule? Näib nii, kusjuures nokautilöödu määrab pealtvaatajaskond, kelle osavõtt ja aktiivsus on mõõtmatult suurem mis tahes spordivõistluse või luuleõhtu publiku omast. Mõnikord on vihjatud võimalusele, et tagasi tuleb omaaegne sünkretistlik kunst, kus polnud veel eraldunud publik, esinejad ja autorid ning mis oli lahutamata kunstiliikideks: muusika, koreograafia  ning sõna ja kujutav kunst toimisid kõik koos, kui selle sünkretistliku taiese viljelejad tantsisid ja laulsid ümber lõkke, tätoveeringud kehal ja/või maskid ees. Mulle tundub, et räppimine on suur samm iidse naasmise suunas.

Filmis näeme eesti paremaid räppijaid Mardikat ehk Martti Reinetit, 21aastast Tartu ajakirjandustudengit, tema rivaali BigNi ehk Rain Nurmikut, 18aastast Pärnu ehitajat ja gümnaasiumiõpilast ning Tommyboyd ehk Toomas Tilka, Kraffi ehk Karl Kivastikku, Aabrahami ehk Lennart Lennart Lundved ning teisi toredate varjunimedega toredaid noorureid, kes kõik sõnaosavalt omavahel duelleerivad. Rabab tekstide sotsiaalne aktiivsus, räppijad hindavad oma tekstides karmimast karmimalt meie ühiskonna varjukülgi.

Ka ropendusis väljendub protest, seda siis koguni topelt, nii sisus kui vormis. Filmi autorid on seadnud endale eesmärgiks  teha vaatajale selgeks, et räppimine on osa tänavakultuurist, osa hiphop-kultuurist. Mina läheksin veelgi kaugemale. Teatavasti nõudis sürrealismi türann André Breton oma manifestides loojatelt spontaansust, luuletajatelt automaatüleskirjutamist, kunstnikelt automaatmaalimist. Sürrealistide organisatsioonist visati välja kõik, kelle puhul tuvastati suur ja andestamatu patt – teksti hilisem redigeerimine või pildi parandamine mõistuse ja  kaalutluste abil. Selline tegu kuulutati variserlikkuseks. Räppijate loodud spontaanne taies sünnib teadvuse vooluna vaatajaskonna silme all, parandamine ei tule siin kõne allagi. Kõige rohkem on sellel sarnasusi folklooriga, nimetagem seda siis urbanistlikuks, autoriga folklooriks.

 P. S. Olgu veel kord tõdetud, et pikk „Eesti lugude” püsilogo ei sobi ühegi filmi ette. See on liiga  sisukas, sellest hakkavad hargnema tarbetud mõtted ja assotsiatsioonid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming