Filmikriitik Donald Tombergi suur slämm

Tarmo Teder

Donald Tomberg, Eesti Filmiajakirjanike Ühing valis su 2011. aasta Eesti parimaks filmikriitikuks, Sirp üheks laureaadiks ja ajakiri Teater. Muusika. Kino oma laureaadiks. Filmikriitika vallas vist polegi Eestis ühe aasta jooksul võimalik rohkem tunnustust pälvida, see on hämmastav suur slämm. Kuidas sa ise seda seletad, põhjendad, kommenteerid? See on tõesti suur au ja paneb ka pisut muigama: et kui auhinnad tulevad, siis lausa robinal. Tegelikult mulle endale tundub, et teised kirjutavad ikka paremini, eks ma ju tean oma nõrku kohti ka. Möödunud aastal kirjutasin neli-viis artiklit, millega ise jäin üsna rahule. Aga et auhinnad korraga tulid, noh, see on ilmselt lihtsalt asjaolude kokkusattumus. TMKs käsitlesin läbi mitme numbri BFMi koolitöid, küllap Sulev Teinemaa vaatas, et olen kokkuvõttes mahuka tekstimassiivi produtseerinud. Ja Sirbis on veel võimalus analüüsiks rohkem aega ja ruumi võtta, päevalehed endale sellist luksust lubada ei saa.

Õppisid ülikoolis semiootikat. Kuidas sa filmikriitikasse sattusid? Millal õieti filmidest kirjutama hakkasid? Ja millega praegu peamist leiba teenid?

Jah, õppisin EHIs kaks aastat semiootikat, siis läksin teatriõppesse. Esimesed artiklid jäävadki sellesse aega, kui semiootikat õppisin. 1996. aastal astusin TMK toimetusse ja pakkusin end kirjutama Tarantino filmidest. Filmihuvi on aga muidugi varasem. Kunagi kaheksakümnendate lõpus juhendas Helle Karis Westholmi gümnaasiumis kahe lennu jagu filmikallakuga klassi, kuhu kogunesid üsna ambitsioonikad noored. Mina õppisin siis tolles esimeses satsis. Praegu elan aga vabakutselise majanduslikult lünklikku elu, nii et preemiad on ses mõttes igati tervitatavad.

Kriitikud valisid mullusest, suhteliselt ju üpriski priskest filmiaastast eesti parimaks linateoseks ja seega Neitsi Maali auhinna vääriliseks pika dokumentaalfilmi „Uus Maailm”. Räägime nüüd natuke sellest filmist. Kuidas seda hindad ja mida veel esile tõstad?

Jaan Tootsen on oma filmiga teinud väga väärt töö. Jaan Ruus on seda filmi kommenteerides märkinud, et meie dokfilmid võib jagada kahel suunal. Üht liini kannab tugev autorinägemus, mis kaasab ka eksperimenteerimise, filmitegija jutustab portreteeritava kõrval ka n-ö oma loo. Teine liin keskendub sellele, kuidas subjekt/objekt/elu ise avaldub ja autor jääb diskreetselt tagaplaanile. Tootseni film on sel teisel suunal ja portreteeritava(te) suhtes on see ilmselt ka ainuõige lähenemine. „Uue Maailma” võlu on suuresti ka selles, et viis aastat, mis Tootsen koos oma sõpradega veetis, on andnud võimaluse talletada aeg, elulised pöörded, mida keegi ei oska ette näha. Film areneb ses mõttes nagu elu ju on: meil on mingid plaanid, soovid ja ootused, aga me ju täpselt ei tea, kuidas on lood näiteks aasta pärast. Ses mõttes, nii nagu tegelased, nii on ka Tootseni film ehe. Ning see film on tihe, selles on mitmeid liine, mida liigselt ei rõhutata, mis aga kannavad. Ja muidugi on see film veidi kurb. Meil on hirmsasti puudu vabast mõttest ning vastavad algatused võivad ühest küljest pälvida küll avaliku tunnustuse ja kaasaelamise, lõpuks on aga ikkagi suur tõenäosus, et need lihtsalt kurnatakse välja.

Mis puudutab Neitsi Maali nominente, siis viiest neli kattuvad ka minu eelistustega. Igaüks neist viiest väärib kindlasti tunnustust ja tähelepanu. Omalt poolt tõstaksin esile Rainer Sarneti „Idioodi”, millel õnnestus tekitada päris korralik poleemika.

Kriitikuna tundud sa mulle natuke leebevõitu, pigem püüad mõista kui ära panna. Paistab ka, et sa ei taha oma sule alla võtta neid pilte, mille kohta midagi head kirjutada nagu ei saagi. Ette teadmata viletsavõitu filmi ära vaadanud ja kokkuleppest kinni pidades kipud kriitikuna olema pigem analüütiline kui kriitiline. Tundub üldisemaltki, et inimese karakter tuleb kaasa ka tema kui kriitiku hoiakusse.

Jah, nii see tõesti on, et kirjutada on parem ja lihtsam tugevamatest filmidest, sellest, mis ka ennast käivitab. Hinnangutega on nii, et kui film on nõrk, siis ma vähemalt proovin seda analüüsida ja suhtun sellesse nagu kohustusse. Liiga leebeks ma ennast ka ei pea, kuigi, jah, eks ma vahel mõtlen, et näe, inimesed on ju tüki tööd ära teinud, et üritagem siis pigem avada kui hinnanguga ära raamida.

See on huvitav küsimus, kas inimese karakter tuleb tema kui kriitiku hoiakusse kaasa. Küllap tuleb. Teiselt poolt jälle ei saa ma märkimata jätta, et hoogsas nooruses, nii keskkooli ajal, lubati mind näiteks kolm aastat järjepanu koolist välja visata. Ometi juhtus nii, et lõpetasin kooli. Ja näiteks vaidlused mulle lihtsalt meeldivad, midagi pole parata.

Paljud lugejad ei tea ka seda, et oled kirjutanud lühiromaani moodi jutustuse „Kazimir ja Vladimir”, ühtaegu luulelise ja realistlikabsurdse loo idealistlikest inimestest ebamäärases sootsiumis, millel küll nõukogudeaegne taust. Läinud aastal pälvisid näidendivõistlusel teise auhinna. Nii et vasaku käega ilukirjanik ja paremaga filmikriitik või vastupidi. Ega ma su kõiki kirjutamisi muidugi teagi. Palju siinsele auditooriumile telgiriiet kergitada söandad?

Ega telgiriiet praegu väga palju rohkem kergitada annagi. Mõned luuletused on samuti avaldatud. Kirjutamine on kuidagi kogu aeg olemas ja oluline olnud. Mäletan, et algklassides tuli kord joonistada pilt teemal, kelleks tahan saada. Ma joonistasin kolm varianti: 1) autojuht, see oli nagu kohustuslik variant, kuna kõik tahtsid saada autojuhiks, 2) meremees ja 3) kirjanik. Nii et ses mõttes liigun ikka samal rajal. Esimene luuletus, mille kirjutasin, on ka meeles – see kandis pealkirja „Mereröövli laul”.

Kindlasti jätkuvad need laulud ja kirjutamised mitmel viisil.