Filmikunst hakkas voolama

Jan Kaus

Mustast kullast lige Plainview (Daniel Day-Lewis) hoolib raha kõrval ka lastest. KAADER FILMIST 1.

On tekkinud kujutlus, et Paul Thomas Andersoni „Veri hakkab voolama” on eelkõige Daniel Day-Lewise film. Mingis mõttes see ongi nii. Day-Lewis on korjanud Daniel Plainview rolli eest kindlasti üle 15 auhinna, sealhulgas parima meespeaosa Oscari ning võib eeldada, et auhindamisi tuleb veel. Näitleja, kes pärast Jim Sheridani „Poksijat” (1997) tegi pausi, et tulla võimsalt tagasi Martin Scorsese „New Yorgi jõukudes” (2002), näitab Andersoni uues linateoses veenvalt oma erakordset võimekust. Tooksin siin esile kaks aspekti.

Kõigepealt tundub, et Day-Lewise osatäitmised täispikkades mängufilmides jagunevad suures laastus kaheks. Kõigepealt sai ta tuntuks kui tundlik, ent sitkete ja vastupidavate, elu hammasrataste vahele jäänud/jäetud või raskete eetiliste otsustega maadlevate tegelaskujude mängimise poolest. Siia võib lugeda Tomašt Philip Kaufmani „Olemise talumatus kerguses” (1988), Christy Browni Jim Sheridani „Minu vasakus jalas” (1989), Newland Archerit Martin Scorsese „Süütuse ajas” (1993), Gerry Conlonit Jim Sheridani filmis „Isa nimel” (1993). Kuid on ka teine poolus, mis vilksatas juba Michael Manni eepilises „Viimases mohikaanlases” (1992) ning mis jõudis lausa ehmatava selguseni just Day-Lewise teises koostöös Scorsesega, juba mainitud „New Yorgi jõukudes”. Seal on sitke tundlikkus asendunud sitke ja toore jõuga, sooviga olla elu hammasratas, mis jahvatab ja sõtkub nõrgemaid tee peale jääjaid. Day-Lewis kujutas nii võimsalt 1860. aastate Manhattani ambitsioone ja võimuiha – või Scorsese ettekujutust sellest. Rollisooritus Andersoni uues linateoses liigitub seega paariliseks tollele lihunikukujule Scorsese majesteetlikus ja pisut luupainajalikus ajaloofilmis.

Ka „Veri hakkab voolama” kujutab peamiselt inimesi, kelle jaoks eesmärk pühitseb abinõu, kelle võimu- ja eduiha kõrvetab nii tugevalt, et kõrbeb sees ja ümber. Day-Lewise meisterlikkus tundub põhinevat siin tõsiasjal, mille kohaselt kasvab tema roll filmi viimaste sekunditeni. Kuid kuigi tema karakteris peitub jõhkruseni küündivast otsusekindlusest hoolimata isegi õhkõrna õrnust ja psühholoogilist nutikust, siis filmi ehmatavas finaalis võtab Daniel Plainview juba poose ning teeb grimasse, milles paistab läbi New Yorgi lihunik. Võib öelda, et Plainview rolliga arendab Day-Lewis edasi teatud arhetüüpi, visandades selle Andersoni sünges nägemuses uuesti ning lisades sellele kihte, nurki ja tasandeid. Sellele arhetüübile viitab juba tegelaskuju nimi: vaade elule peab olema lihtne, lihtsustatud, olla tähendab olla iga hinna eest ees, parim. Nii voolib Day-Lewis Plainview näol juba „New Yorgi jõukude” rollisooritusega loodud robustse edasipürgija, inimlikule lähedusele vaid ajuti irvakil praktik-kapitalisti kuju enese peal veelgi sitkemaks ja läbimängitumaks, eemaldades sealt Scorsese lihuniku mõningase teatraalsuse.

Jah, Lewise mängu nüansitundlikkust annab vaid imetleda. Ta on rolli tarvis leiutanud isegi teatud kõnemaneeri. Mulle meenus seda maneeri kuulates millegipärast Hugo Weavingu mr Smith vendade Wachowskite filmist „Matrix” – see mees, kes venitas „mister Anderson…”. Day-Lewise Plainview räägib samas tonaalsuses ning sellest imbub teatud pahaendelisust, see markeerib tegelase ambitsioone, ilma et neid peaks sõnastama. Day-Lewist võiks tunnustada ainuüksi hääle- ja kõnetooni viimistletud esitamise pärast.

 

2.

On tekkinud kujutlus, et Paul Thomas Andersoni „Veri hakkab voolama” on eelkõige Daniel Day-Lewise film. Tegelikult pole päris nii. Siin ongi hea võimalus tunnustada ka teisi rolle, mis ei jää Lewise tour de force’ile mu meelest märkimisväärselt alla. Näiteks nooruke Paul Dano, kelle mängitud usuhull Eli Sunday asetus bravuurikalt filmi üheks kaalukeeleks. Sama ambitsioonikas kui Plainview, kuid suuteline eesmärgi nimel oma põhimõtteid õõvastava sisendusjõulisusega ümber mängima, vajadusel ühtaegu suurejooneliselt ja naeruväärselt silmakirjatsema. Dano mängib oma osa suure mõnuga, sest see lubab kaldumisi leebusest hüsteeriani. Sedasi õnnestub luua ehk Plainviewst selgepiirilisemgi kuju kapitalistliku ameeriklase arhetüübist – inimene, kes on ühtlasi ratsionaalselt irratsionaalne (suudab vajaduse korral viia ennast ekstaasi, ajada näiteks välja saatanat kombel, et eksortsist hakkab ise saatanat meenutama) kui ka irratsionaalselt ratsionaalne (suutlikkust hüljata tõekspidamisi isikliku kasu, edu taotlemise nimel). Samuti väärib mainimist Kevin J. O’Connori mängitud peategelase valevend, kelles kujuneb väga veenvalt nimetatud eduiha naeruväärsem poolus. Ta kujutab Plainview’ vastandit: jõuetut, pehmet, abitut isegi suurtes valedes. Ohvritallekesena palub see mees lõpuks armu. O’Connor aga on valinud vastupidiselt Danole üsna tasase, väheste žestidega mänguviisi ning see omakorda tõstab filmi kandvat kolmikut esile.

 

3.

On tekkinud kujutlus, et Paul Thomas Andersoni „Veri hakkab voolama” on eelkõige Daniel Day-Lewise film. Kuid üle pika aja on tegu teosega, kust leiab üllatuslikult palju ootamatult jõulisi komponente. Rabav on näiteks filmi muusika, autoriks ansambli Radiohead kitarrist Jonny Greenwood. Need, kellele nimi Radiohead midagi ei ütle, olgu mainitud, et tegu on viimase paarikümne aasta rokkmuusika ühe olulisema grupiga, kelle viimistletud, jõulis-õrn muusika ning kaalutud sõnum tegid neist vahepeal kriitikute ja muusikaavalikkuse pretsedentitud lemmikud. Nende kauamängivaid „The Bends” (1994) ja „OK Computer” (1997) peetakse jätkuvalt 1990. aastate levimuusika teetähisteks.

Tegelikult – fakt, et filmi muusika pärineb Greenwoodilt, eksitab pisut, kuna pole kindel, kas kuulaksin tema pinevat ja ärevust sisendavat heliriba ilma Andersoni filmita. Õigupoolest ei avaldanudki peamist mõju mitte Greenwoodi muusika ise, vaid selle kummaline, äraspidine koosmõju pildiga. Esiteks on muusikat filmis väga palju, üsna vähesed stseenid jäävad ärevatest helinditest saatmata. Kuid tihtipeale muusika mitte ei rõhuta parajasti kinolinal toimuvat, vaid justkui ruttab sellest ette, võimendades nii Andersoni teose üsna sünget ja lohutut sõnumit. Kõige huvitavam tunduski tõsiasi, et ärevust tekitav ja tempokas muusika ulatus ka stseenidesse ja kaadritesse, kus ei toimunud iseenesest midagi ärevat ega ohtlikku. Kaks meest ratsutab aeglaselt läbi maalilise maastiku ja seda saadab muusika, justkui käiks ekraanil võitlus elu ja surma peale või mastaapne lahing. Mingeid massistseene, kunstlikult dramaatilisi poose „Veri hakkab voolama” muide ei paku – kuid muusika lainetab ja tuksleb, hiilib ja jookseb rahutust sisendavalt läbi kogu filmi. Selline paradoks mõjub väga inspireerivalt. Muusika ei korda siin seda, mida näidatakse ja nähakse, vaid võimendab seda, mida tunda antakse.

 

4.

On tekkinud kujutlus, et Paul Thomas Andersoni „Veri hakkab voolama” on eelkõige Daniel Day-Lewise film. Kuid tõele au andes tõstab kõnealune teos ka või eelkõige just Paul Thomas Andersoni uuele tasandile. Anderson on siiani teinud kolm silmapaistvat täispikka mängufilmi: „Boogie ööd” (1997), „Magnoolia” (1999) ja „Armastusest joobunud” (2002). Nende linateoste puhul võis näha loogilist liikumist teravmeelsest sotsiaalkommentaarist psühholoogiliste probleemide õrna käsitlemiseni. Kui pornotööstusest pajatav „Boogie Nights” on tulvil irooniat või lausa sarkasmi, siis „Magnoolia” kõigub või õieti kiigub leplikult iroonia ja õrna psühholoogilisuse piirimail ning „Punch-Drunk Love” on film, mille keskmes lihtsa tuumaga armastuslugu.

Seega võib Andersoni uusimat täispikka nimetada ka kannapöördeks. Pöördeks sotsiaalse kommentaari juurde, kuid ilma muigeta, ilma naljakate situatsioonideta.

Kõige olulisem asi, mille tõttu tunnen vajadust Andersonile aplodeerida, on tema võime loobuda ameerika filmikunsti ühest peamisest komistuskivist – vajadusest kogu lugu üksipulgi lahti rääkida. Et kui keegi kinolinal kedagi teist kallistab, peab ta kindlasti lisama „Las ma kallistan sind, sest…!”. Anderson valib diameetriliselt teise tee: tee, kus asjad jäävad lahti seletamata, osa saladusi jääb saladusteks, teised saladused ja valed ei tule ilmsiks mitte rääkides, vaid näiteks hoopis rääkimata jätmise tõttu. Anderson valib tee, kus tundmusi antakse sageli edasi mitteverbaalselt – täiesti tavatu ühe ameerika suurejoonelise kinoteose puhul.

Toon vaid ühe näite. Plainview ja tema ootamatult välja ilmunud vend käivad meres ujumas, pärast mida jagab Plainview vennaga üht lapsepõlvemälestust. Ta ütleb ühe lause, millele vend ei tundu reageerivat ootuspärasel moel. Plainview kordab lauset – ilmselt peaks vend selle peale naerma puhkema, kuid too vaid muigab. Pärast seda näitab kaamera pikalt Plainviewd, kes vaatab üle õla oma venda ja raputab vaikselt pead. On näha, et ta elab midagi üle, kuid jääb arusaamatuks, mida ja miks – ta ei ütle midagi. Toimub nihe ja avastus, mida antakse edasi väikeste nüanssidega Plainviewd mängiva Day-Lewise näol; murrang, millest vaataja saab aru alles hiljem, mõni stseen hiljem, kui Plainview surub relva oma venna kõri alla ja küsib kähedalt: „Kes sa oled?” Vaataja avastab, et tegu polegi vennaga, vaid venda mänginud õnneotsijaga, õnnetu sulleriga. Alles pärast, väljununa kinosaalist, jõudis mereäärne võtmeliseks osutunud stseen mu mõtetesse tagasi – kuna seal sai Plainview aru, et talle valetatakse. Kuid ometi ei öeldud filmis välja, mis tegelikult venda mängiva sulleri paljastas. Arvatavasti osutus kaalukeeleks reaktsioon Plainview naljatlevale ütlusele, kuid ütluse kontekst jääb varju. Ning selline ütlematajätmine mõjub ütlemata intrigeerivalt: vaataja näeb tegelaste saladusi, ilma et neid saladusi lõpuni lahti kooritaks. Kuna neid saladusi kannavad karakterid, kelles on rohkem kui kaks kihti, siis saavutab Anderson lisaks kumedalt võlvuvale sotsiaalsele sõnumile ka uue taseme peenes psühholoogilises kujutluslaadis, kus sõnastamata erisused ja väiksed nüansid tõusevad pisiasjadeks, mis omavad tähtsust.

Seega polnud imestada, et Sossa-Soola Plaasa krõpse ja krõbuskeid krõmpsutavast publikust umbes veerandi jagu poole filmi pealt plehku pani. Arvatavasti pettusid nad Andersoni filmi pealkirja ja sisu suures lahknemises. Mitte et filmis ei voolaks verd, pisut ikka, hammasrataste vahelt tuleb sedagi. Kuid põhiliselt voolavad seal tunded, muusika ja vaikimine, enamasti ähvardavalt. Seal voolab võimuiha ja edujanu. Seal voolavad eesmärgid, mis pühitsevad abinõu. Ning kõik see moodustab kokku peenekoelise sotsiaalse ja psühholoogilise analüüsi, mis on kihutavast kõmmutamisest ja seksikate tibide koinimisest päris kaugel. Siin on tegu filmikunstiga.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming