Filmimaailm

Aare Ermel

Vincent Cassel (Jacques Mesrine) legendaarse lindpriina.  

Robinhoodlikku nostalgiat prantsuse moodi

Hiljuti jõudis Prantsuse kinodesse mitmeid nostalgilisi retrofilme, mille kangelasteks on eilse päeva iidolid. Loomulikult on seesugused üsna erineva kaliibriga. 15. oktoobril Prantsusmaal ja Belgias esilinastunud Antoine de Gaunes’i eluloofilmis „Coluche, l’histoire d’un mec” („Coluche, ühe inimese lugu”) meenutatakse varalahkunud koomikut Michel Coluche’i  (1944–86), kes kandideeris 1981. aastal Prantsusmaa presidendiks ning algatas liikumise kodutute ja väetite abistamiseks. Kindlasti märksa intrigeerivam on režissöör Jean-François Richet’ diloogia 1960. ja 1970. aastate kurikuulsast gangsterist Jacques Mesrine’ist, mis põhineb peakangelase 1977. aastal ilmunud autobiograafial. Esimene film „L’Instinct de mort” („Tapainstinkt”) jõudis kinodesse 22. oktoobril, teise filmi „L’Ennemi public no 1” („Ühiskonna vaenlane nr 1”) esilinastus on kavandatud 19. novembrile. Aeg-ajalt ka robinhoodlikult käitunud härrasmeesvarast kehastab Vincent Cassel ja tema esimest mentorit Guidod Gérard Depardieu.

Keskklassist pärit Jacques René Mesrine’i (1936–79) värvikas elulugu on tõepoolest filmilik. Osalenud 1955.-56. aastal Alžeeria sõjas, naasis ta kodumaale. Mesrine ja tema kolm kamraadi arreteeriti esmakordselt aastal 1962, otse enne plaanitsetud pangaröövi. Pärast trellide taga veedetud 18 kuud kujuneb temast elukutseline kriminaal, kes täiendas oma kutseoskusi Hispaanias, Kanaari saartel, Kanadas, USAs ja Venezuelas. Mitu korda õnnestus tal hoolikalt valvatud vanglatest põgeneda. Alates 1972. aasta lõpukuudest tegutses Jacques Mesrine taas kodusel Prantsusmaal. Tänu paljudele sissemurdmistele, panga- ja juveeliäriröövidele, inimröövidele ning illegaalsele relvaärile hakati hulljulget avantüristi kutsuma tuhande näoga meheks. Enda sõnutsi saatis Mesrine 39 inimest teise ilma, lõviosa neist olid temaga „koostööst” keeldunud allilmategelased. Kui Mesrine 1979. aastal röövis miljonär Henri Lelièvre’i ja sai tema eest nõutud lunaraha kuus miljonit franki, otsustati gangsterlusele punkt panna. „Ühiskonna vaenlane nr 1” tabati tema enda apartemendis ja tapeti sealsamas.

 

Jean-Jacques Annaud’ „Kashmir”

Pärast 1997. aastal valminud seiklusdraamat „Seitse aastat Tiibetis” sai prantsuse kineastist Jean-Jacques Annaud’st („Roosi nimi“) Hiina ametivõimude silmis persona non grata. Tõenäoliselt satub ta peagi põlu alla  ka mujal Aasias. Nimelt on praegu teoksil põnevik, mille sündmused leiavad aset India ja Pakistani piirialal. David Benioff Weissi stsenaariumil põhineva „Kashmiri” sangariteks on kolm endist palgasõdurit, kes loodavad kinni püüda kurikuulsa esiterroristi, kelle tabamise eest on lubatud maksta 20 miljonit dollarit.

 

Roomas triumfeeris „Resolution 819“

Kolmandat aastat Itaalia pealinnas korraldatud rahvusvahelise filmifestivali peaauhinna ehk 75 000 eurose Marcus Aureliuse nimelise preemia vääriliseks tunnistati Prantsusmaa-Poola-Itaalia koostööprojekt „Resulution 819“, režissöör Giacomo Battiato lavastatud Balkani sõjadraama. Tänavune võidufilm selgitati välja filmipubliku abiga. 20 võistlusfilmi hulgas osutus väljavalituks ekraaniteos, millele oli ostetud kõige rohkem pileteid. Parimaks naisnäitlejaks peeti itaallannat Donatella Finocchiarot (Edoardo Winspeare’i „Galantuomini”) ja meesnäitlejaks ukrainlast Bogdan Stupkat (Krzysztof Zanussi „Serce na dloni”). Kriitikute hinnangul oli tänavune Rooma festival filmivaliku ja väliskülaliste poolest varasemaist tunduvalt nõrgem. Rahvusvahelistest staaridest oli kohal ameeriklane Al Pacino, seekordne elutööpreemia laureaat.

Lähiminevikus lahkunuid

Humberto Solás (4. XII 1941 – 17. IX), üks kahest Kuuba kineastist (teine oli Tomás Gutiérrez Alea), kellel on olnud kõige suuremad teened saareriigi filmikunsti rahvusvahelise maine tõstmisel. Soláse tipplavastusi: ajalooline melodraama „Lucía” (1968), „Kantaat Tšiilile” (1975), „Cecilia” (1981, Cirilo Villaverde klassikaromaani järgi), „Edukas mees” (1986) ja eepikafilm Suurest Prantsuse revolutsioonist „Valgustuse sajand” (aluseks kaasmaalase Alejo Carpentieri samanimeline maagilis-realistlik romaan). Soláse algatatuna toimub alates 2003. aastast Gibara kalurikülas „napi või peaaegu olematu eelarvega” teostatud eksperimentaalfilmide tutvustamiseks Festival Internacional de Cine Pobre.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming