Filmimaailm

Aare Ermel

Konstantinoopoli vallutamine aastal 1453 48aastase türgi režissööri Faruk Aksoy eepiline ajaloodraama „Vallutusretk 1453: Konstantinoopoli vallutamine” („Fetih 1453”) esilinastus hiljuti 12 riigi kinolevis (Lähis-Idas, Saksamaal ja USAs). See türklaste iseteadvust tublisti tõstnud suurfilm, mis pajatab tollal 21aastase sultani Mehmed II Suure legendaarsest Konstantinoopoli piiramisest, on siiani kindlasti kommertslikult edukaim Türgi ekraaniteos. Oli ju Konstantinoopol pikka aega nende pealinn. Mälestus Osmani impeeriumi kunagisest hiilgeajast polekski nagu kuhugi kadunud. Võrdlemisi populaarseks on osutunud väikesel ekraanil korduvalt näidatud seebisari „Tore sajand” (orientaalne versioon USA seriaalist „Seks ja linn”, mille keskmes on 46 aastat impeeriumi valitsenud sultan Suleiman I Tore ja tema haarem). Mõned aastad tagasi jõudis teleekraanidele ülimenukas seriaal „Oli kord aeg, kus Osmani impeeriumis mässati”, mille fookuses olid XVIII sajandi (sultan Ahmet Khan III valitsemise perioodil) mullistused paljurahvuselises riigis. Sarja produtsentidel on praegu käsil veelgi ambitsioonikam projekt: Osmani-aegse İstanbuli teemapargi rajamine, et iga huviline saaks seal muu hulgas nautida kaskadööride eluohtlikke mõõgavõitlusi. Praegu on teoksil vähemalt neli mängufilmi, kus juttu Gallipoli lahingust. Teatavasti toimus too heitlus 25. aprillil 1915, 29 aastat enne liitlasvägede võidukat Normandia invasiooni. Samal päeval maabusid Austraalia vabatahtlikud kõrvuti oma inglastest relvavendadega Gallipoli poolsaarel, et võidelda ühiselt türklaste vastu. Märkimisväärne hulk kahuriliha toodi ohvriks Briti kõrgemate sõjaväeülemuste mõttetu ja üpris andetult kavandatud manöövri käigus. Merearheoloogid on nüüdseks välja selgitanud, kuidas Esimese ilmasõja kõige mõttetumast lahingust kujunes massimõrv. Tollest peaaegu sajanditagusest verisest dessandist räägib ka austraalia kineasti Peter Weiri esimene rahvusvahelist tähelepanu äratanud realistlik sõjadraama „Gallipoli” (1981, ühes peaosas Mel Gibson).

„Venelased välismaal”

7. – 14. novembrini peetakse Moskvas Aleksandr Solženitsõni nimelises kultuurikeskuses (Dom Russkoje Zarubežja) kuuendat korda rahvusvaheline filmifestival „Venelased välismaal” („Russkoje Zarubežja”). Programmis on alati olnud kinofilme igast ilmakaarest ning ka omamaiseid linateoseid aegade jooksul võõrsile kolinud emigrantide saatusest. Tänavune festival on pühendatud Andrei Tarkovski mälestusele: ta oleks 4. aprillil saanud 80aastaseks. VI filmifestivalil linastub viis mängufilmi ja 17 dokumentaalfilmi Suurbritanniast, Tšehhist, Bulgaariast, Eestist, Kreekast, Hiinast ja mujalt. Portreteeritavateks on näiteks Fjodor Šaljapin, Vladimir Nabokov, Jossif Brodski, Viktor Nekrassov, Konstantin Melnik, Igor Ustinov ja Tihhon Trojanov. Retrospektiivis on plaanis näidata Sergei Kolossovi mängufilmi „Ema Maria” (1983), Juri Võšinski mängufilmi „Venemaa valge lumi” (1980) ja mitut tõsielufilmi. Eesti dokumentalistikat esindab Aljona Suržikova pooletunnine tõsielufilm „Mehed” (2011).

Lähiminevikus lahkunuid

Eduard Volodarski (3. II 1941 – 8. X 2012), Harkovis sündinud vene dissidentlik stsenarist ja dramaturg. Lõpetas 1968. aastal Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi. Esimese laiemat tähelepanu äratanud stsenaariumi kirjutas ta Nikita Mihhalkovi täispikale debüütmängufilmile, seikluslikule eastern’ile „Võõrastele oma, omadele võõras” (1974). Neljast-viiest riiulifilmist tõusevad esile Aleksei Germani „vähepatriootlik” sõjadraama „Proovilepanek” (1971) ja naturalistlik ajaloodraama 1935. aastast „Minu sõber Ivan Lapšin” (1984), mõlemad klassikafilmid pääsesid kinoekraanile alles 1986. aastal. Teisi olulisemaid filmitöid: „Viktor Krohhini teine katse”, „Jemeljan Pugatšov”, „Trahvipataljon”, „Demidovid”, „Inimesed ookeanis”. Volodarski on kirjutanud ka kümmekond näidendit ja rohkesti ajaloolist fantastikat.

Carlo Rambaldi (15. IX 1925 – 10. VIII 2012), itaalia eriefektide meister, kelle loomingut on tunnustatud kolmel korral Oscariga (1977, 1980 ja 1983). Rahvusvahelise maine kindlustasid Ridley Scotti ulmepõnevik „Tulnukas” („Alien”, 1979) ning Steven Spielbergi fantaasiafilmid „Kolmanda astme lähikontaktid” (1977) ja „E. T. – sõber kaugelt” (1982). Bologna Kaunite Kunstide Akadeemias õppides vaimustus Rambaldi Pablo Picasso ja Renato Guttuso loomingust, tema hobiks oli elektromehaanika ja inimese anatoomia. Filminduses tegutses ta 1963. aastast ning tegi koostööd selliste nimekate kineastidega nagu Federico Fellini, Pier Paolo Pasolini, Dario Argento, Andy Warhol ja David Lynch.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming