Filmimaailma võistluste teine nädal

Jaak Lõhmus, Cannes, 19. mai

Filmi-Rivieras kirendavat pilti oma silmaga vaadates peab tunnistama, et kõik on tänavu Cannes’is siiski hõredam ning väheldasem. Alguspäevil seda nii hästi ei tajunud.      Ahtumine siin ja seal Sellest, et võistluskavagi on lühem kui tavaliselt, oli eelmises muljekirjas juba juttu. Iga  päev pressilinastustele sabatades näed aga järjest, et saalidesse pääseb võrreldes mullusega kergemini sisse, ajakirjanikke on lihtsalt kohale sõitnud märksa vähem, ehkki väga palju vanu tuttavaid on siiski pildil, ja nende (vähem) paljude hulgas hakkab silma isegi mõni ühe käega, ratastoolis või karkudega filmiajakirjanik – Kuldse Palmioksa magnet tõmbab. Niisiis, igati kirju üleilmaline seltskond, aga traditsioonilist 4000 filmist kirjutajat  tänavu Cannes’is küll ei ole. Täpse arvu saame muidugi alles festivali lõppedes.

Ka festivalil iga päev ilmuvate ajakirjade Hollywood Reporter, Variety, Screen International jt sisupool on varasemate aastatega võrreldes silmanähtavalt vaesem. Siin peab olema midagi muud mängus, mitte üksnes hiidlainete ja tuhapilvede mõju. Croisette’i bulvaril on peamiselt festivali programme reklaamivad plakatid, hotellide  ees puuduvad isegi traditsioonilised suured Hollywoodi jm kassaraputajate suured müügiplagud ja -ehitised, õieti on neid väga vähe. See ei tähenda, et reklaam oleks vaene, aga kulude kokkuhoid torkab teravalt silma. Sellisel taustal aga näeb paremini suhteliste uustulnukate, näiteks ungarlaste ja ukrainlaste filmide reklaame.

On reegel, et kui teed filme, tuleb neid ka müüa, järelikult reklaami peale raha kulutada. (Ühe udukoguse kingapaari filmiplakatile  paigutamisega õnnetu armastuse filmi ei müü – see on meie „Lumekuninganna” kogemus, mis näitab, et turuvärgi tundmises on eestimaistel tootjatel ja rahastajatel veel kasvuruumi maa ja ilm. Niipalju kõrvalepõikena.) Et on masuaeg, ei tähenda, et püss tuleks täitsa põõsasse visata, siis ei ole suure tee peale pärast enam tükk aega asja – kui ajad paranevad. Või täpsemini, siis ei pääse enam kõrvalteelegi. Filmimaailmas unustatakse oi  kui ruttu, samas ei unustata ka, kui kord juba oled silma ja meelde jäänud. Need laused sai kirjutatud, et jõuda kokkuvõtva punktini. Mitmete kodukinošnikute vastuseisule vaatamata on eesti film tänu arusaavale toetusele siiski Cannes’i filmiturul stendiga esindatud ning ühtekokku anti neli turuseanssi neljale filmile: „Punane elavhõbe”, „Lumekuninganna”, „Püha Tõnu kiusamine” ja „Pangarööv”. (Viimastel aastatel on turuesitusi  olnud topelt rohkem.) Kui julged teha, julge ka näidata! Julge ka arvamused ära kuulata.

Nende filmide festivalilevile lisavad marchéesitused kindlasti hoogu juurde (ärme hakkame siin arutama, kui suur see hoog lõppkokkuvõttes olema saab). Eesti film on õnneks jätkuvalt pildil (festivalil ilmuvates ajakirjades, turuekraanil, suhtluses ja asjaajamises. Kohal on meie produtsendid, filmilevitajad, festivalikavastajad,  ajakirjanikud ja ametiisikud, isegi paar filmitegijat on siia rannikule lipsanud. Töö siiski käib edasi. Selle kõrval peab nentima, et lätlased on Cannes’is esindatud ainult äsja loodud Riia Filmifondi (mis toetab neid filme, mis võetakse üles Riias) ning ühe erastuudioga. Leedulasi olen näinud vilksamisi, turul näidati Šarūnas Bartase „Idatriivi”. Viimaste aastateni suhteliselt hästi toiminud Baltic Filmsi vihmavarju, mis on kolme  riigi filmindust esindanud suurtel turgudel ja mõnedes Euroopa filmindusprogrammides, pole õnneks siiski päriselt kokku pandud, selle all seisavad nüüd ainult Eesti Filmi Sihtasutus ning Riia Filmifond. MEDIA programmi toetatud European Film Promotion’i tänavuses koolitusprogrammis esindab Baltic Filmsi meie Exitfilmi produtsent Anneli Ahven.

Seoses mõningase kokkutõmbumisega niihästi turu kui ka festivali programmis kirjutatakse,  et masu on kaasa toonud Cannes’i sõitnud filmitöötajate tegevuses suurema keskendatuse, fokuseerituse, tulemusele orienteerituse. Tulemustest on veel pisut vara rääkida, aga küllap selles vaatlejate antud hinnangus on oma tõeteragi. Muudatused suurel turul toovad kaasa selle, et väikestel tootjatel ja levitajatel läheb raskemaks, meile nii armas nn sõltumatu tootmine ja distributsioon käib paljudel maadel  juba noatera peal. Kui sellist mõistet üldse kasutada, siis traditsioonilisi arthouse’i filme, puhtalt filmi kui kunsti viljeldes tehtud nn väärtfilme (mida kogutoodangust suhteliselt suures proportsioonis tahetakse teha ka meil Eestis, nagu „Püha Tõnu kiusamine”, „Lumekuninganna” jm) on praegusel ajal järjest raskem rahastada, toota ja levitada. On üldine tendents, et panustatakse ikka ja alati kaubaks minevatele žanrifilmidele: komöödiad,  seikluslood, põnevusfilmid, muusikafilmid jms. Cannes’is reklaamitakse nähtavatel kohtadel kavandatavaid, valmivaid või peagi linastuvaid kassatükke: „Gulliver”, „A-rühm”, „Rambo 5”, „Fantoom”, „Rasputin”. Järjed, kordused, remake’id ja muu sarnane kindla peale vaadatav kraam. (Ma ei räägi siin sellest, et 90 protsenti Cannes’i filmiturul pakutavatest filmituhandetest on Sirbi lugeja meelest arvatavasti kõige jubedam saast. Sõnnikul puhkevad  kunagi roosid, usub siiski veel nii mõnigi idealist.)

Olgu kuidas on, ilmselt maksab praegu kodupubliku huvides Eestiski panustada niisugustesse filmi-ideedesse, mis pakuvad huvi laiemale kinoskäijate seltskonnale ning millel on selgemad žanrijooned. Eestimaalane tuleks uuesti kinno saada, sest masuajal leitakse kinost ju ikka ka meelekergendust. Mullu langes eesti filmide vaadatavus viimaste aastate madalaimale tasemele, ja näiteks mõni tuhat  vaatajat suhteliselt kulukale koostööfilmile nagu „Lumekuninganna” pole see, mida tasub lähiajal kordama hakata. Hiljem – miks mitte, kui ajad on paremad, võib jälle ängi mängida. Niipalju siis kojupõrkena jahedast ja poolpidusest Cannes’ist.       

Konkursikavast paar päeva enne auhindu

63. Cannes’i filmifestivali seni nähtud tosina võistluskava filmi hulgas on olnud näiteid seinast seina. Tippfestivali eeskava peabki olema nii kokku pandud, et ka kriitikute hinnangud käiksid seinast seina, programm peab olema tasemel ja samas kirega komponeeritud ning  kirgi kütma. Näiteks Venemaad esindavad Sergei Loznitsa „Minu õnn” ja Nikita Mihhalkovi „Päikesest rammestunud” järg. Esimene on road movie’na vormistatud vanatestamentlik tähendamissõna Venemaa elu tumedusest (tjomnõi kõigis tähendusvarjundeis) 1990. aastate keskel, teine aga proovib noortele kinoskäijatele atraktiivses vormis maha müüa Teise maailmasõja koledusi, et neid tuldaks vaatama koos  vaarvanaisa ja -isaga (sõja meenutamisest ei pääse ka Loznitsa). Mihhalkov ei varja ei festivalipressis öeldud sõndades ega ka suurel ekraanil, et tema eesmärk on olnud näidata, missugune oli too sõda Venemaa poolt nähtuna, et läänes ei tuntaks seda üksnes Spielbergi „Reamees Ryani” vaimus. Igati kahtlane eesmärk, eriti kui meenutada esimest filmi, mis oli kõiki oma preemiaid kõigiti väärt kunstiteos.

Mihhalkovi viimane film on Eesti kinolisel  küllap juba nähtud. Loznitsa (rahvuselt ja kodakondsuselt ukrainlane) kaevab slaavi hinge hämarates ning soistes soppides, korruptiivses ja kuritegelelikus jubeduses, mis rullub üle tühjaks jäänud linnade ja külade, saates filmi alguses teele ühe sõbraliku olekuga kaubaautojuhi, kes ilmselt on oma naisega tülli läinud, aga töö tahab tegemist. Mitmel põhjusel keerab ta alguses sõidetud teelt kõrvale, järgnevad košmaarid ajavad hulluks  nagu Gogoli „Viis”, ehkki tegelasteks on lihast ja verest inimesed, mitte kurivaimud. Õnne õuele jõuab mees väga äraspidises mõttes. Maa vajub pimedusse. Mihhalkov on lähtunud merkantiilsetest ja poliitilistest kaalutlustest (Venemaa kalleim film! – nii tuttavlik hüüdlause meiegi filmireklaamis), Loznitsa on mitme välismaa fondi toel saanud pühenduda filmijutustuse sügavamatesse kihtidesse. Üks on elav klassik, teine  Cannes’i festivali „Kuldse Kaamera” kandidaat, teisiti öeldes debütant. Auhinnalootust on pigem Loznitsal, sellesama debüüdiauhinna mõttes. Takeshi Kitano filmi „Kuritöö” jakuza-maailma naasmise hindamisel on kriitikud oma arvamustes kahte lehte jagunenud.

Vaieldamatu action-filmi orkestreerimise meister Kitano saab oma vastse filmiga ühelt poolt pika puuga, teiselt poolt jälle arvatakse, et see  on segaste loominguliste otsingute järel parim Kitano film pärast 2000. aastat. Filmitegemise kunsti valdab morni näoga jaapanlane tõepoolest, aga kunstiliseks õnnestumiseks seda tööd siiski pidada ei saa, pigem on tegemist tehnilise ja turundusliku saavutusega.

Alejandro González Iñárritu uus film „Biutiful” kutsus samuti esile reageeringuid „buu” häälitsustest linastuse järel kuni parimaks kiitmiseni ajakirjanduses. Vähki sureva armastava  üksikisa ning allilmategelase viimaste elunädalate kujutus puudutab siiski valusalt inimlike põhiväärtuste küsimust ja pakub lõppelamusena ikkagi midagi vaga katarsise sarnast. Jah, see pole „21 grammi” ega „Paabel”. Peaosa teinud Javier Bardem on kindlasti üks tänase Euroopa mõjuvõimsamaid meesnäitlejaid. Kuldne Palmioks võib tulla küll.

Pärast üheksateistkümnest võistlusfilmist kaheteistkümne äranäitamist on Cannes’i  kriitikud andnud kõige paremad hinded Mike Leigh’ tõsielulisele loole „Veel üks aasta” ja prantsuse režissööri Xavier Beauvois’ 1990. aastatel tegelikult (ühes Põhja-Aafrikas tegutsenud tsistertslaste kloostris) aset leidnud sündmustele tuginevale mängufilmile „Inimestest ja jumalatest”. Üks neist võiks vist küll saada ühe olulisematest auhindadest, vähemalt žürii grand prix’. Sassis soenguga ameerika filmivisionääri  Tim Burtoni juhitud žürii läheb otsuseid langetama laupäeval, pühapäeva õhtuks on selle aasta Kuldse Palmioksa laureaatidega asi klaar. Poliitikast on Burton lubanud oma kohtunike kogu küll eemal hoida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming