Filmimehe käpajäljed

Jaak Lõhmus

13. septembril on Eesti loodusfilmi suurmeistril Rein Maranil ilus ümmargune sünnipäev. Õnnitlustepäeval kell 13 tutvustatakse Tallinna vanas telemajas Maalehe kirjastuse värsket raamatut „Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides”, kus ajakirjanik Alo Lõhmus vahendab juubilari filmijutte. Raamatu vahel on DVD nelja Rein Marani filmiga, mis äsja Eesti Rahvusringhäälingus restaureeritud. Samas, ET V maja esimese korruse fuajees, avatakse filmimehe loominguteele pühendatud näitus „Loodusfilmi tuhat nägu”, mis on avatud aasta lõpuni ning läheb uuel aastal Eestit mööda rändama.  Iga loodusfilmi tegemine on tegelikult maailma avastamine. Sa avastad enda jaoks selle olendi, selle liigi ja tema maailma ning see maailm on hoopis teistsugune kui inimeste maailm. Kui hakkad sellesse süüvima ja seda  mõistma, siis juhtub selline naljakas asi, et need olendid saavad omaseks. Ja sa ise muutud. Kui tahad mingit olendit filmida, siis pead ise oma vaimus muutuma selleks loomaks. Pead aru saama sellest loogikast ja liikumisest, kõikidest sammudest, liigutustest, tähelepanust. Kõik selle pead sa kuidagi tunnetuslikult iseendasse mängima. Ja alles siis jõuad niikaugele, et võid filmima hakata.  * Looduses sind keegi ei oota, kui jäädvustada neid olevusi, kes elavad inimesest eemal ja temast sõltumatult oma elu metsikus looduses. Sa ei saa seal mitte kellelegi öelda, et palun tule nüüd siia, teeme natuke dokumentaalfilmi. Olevus, keda sa võtta tahad, tuleb kuidagi üles leida, talle kuidagi juurde pääseda, varjatult või mõningatel juhtudel muutuda usaldusväärseks. See on omaette suur tehnoloogia.        * Inimene on üks naljakas loom, imelise elu kõige omapärasem, suhteliselt viimase aja eksperiment. Elu kui tervik koos inimesega on põimunud üheks suureks keraks, kus kõik sõltuvad üksteisest ka kokku puutumata. Selles mõttes on inimese seosed eluga otsesed ja kui inimene neist irdub, siis hakkavad temas toimuma teatavad protsessid, tänu millele inimene kaotab suure osa oma looduslikust elava olevuse täiuslikkusest. Rein Maran (Sirp 2008, 22. II )         

*

Vastses raamatus „Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides” meenutab Eesti filmilooja ja loodusemees oma töödega saadud kogemusi, läbielatud seiklusi, filmivõtete käigus juhtunut. See on väga isiklik raamat. Kena sünnipäevakink  peategelasele ja lugemiselamus loodusfilmisõbrale. Sellega seoses meenub Peep Puksi kunagi kirjutatud juubelijutt ajakirjas Teater. Muusika. Kino (2002, nr 4). Autor osutab seal, et Marani filmilooming vääriks omaette mahukat uurimust. Õigus on see arvamine tänagi, uurimust siiski veel ei ole. Hea on, et loodusmehe mälestuste jäädvustamisega on astutud üks samm edasi.       

Põgus tagasivaade       

1960. aastad on Eesti filmi ärkamisaeg. Dokumentalistikasse tulevad Valeria Anderson, Andres Sööt, Peep Puks, Mati Põldre, Peeter Tooming, Vladimir Karasjov. See on uuenduste, et  mitte öelda läbimurde aeg. Sellesama uute tegijate lainega tuleb teaduste akadeemia laborist „suurde” (väiksest Eestist rääkides on need jutumärgid siin arvatavasti omal kohal) filmikunsti ka foto- ja filmikaameramees Rein Maran. Raskete aegade järel alustavadki mitmed keerulise eluteega mehed Eestis kinematograafiateed suhteliselt küpses eas. Näiteks Ülo Tambekil on käsil 45. eluaasta, kui ta debüteerib Tallinnfilmis tõsielufilmirežissöörina, „Tallinna  saladused” valmib 1967. aastal. Lennart Merele ja Rein Maranile avaneb esimese oma filmi värav 40. eluaastal: Mere „Veelinnurahvas” käivitub aastal 1969, Marani „Okaslinnus” valmib 1971.     

Tallinnfilmi uksest sisse astunud Rein Maran satub otse loominguliste sündmuste keerisesse, oma filmide operaatoriks kutsuvad  Ülo Tambek, Jüri Müür … Alustatud dokumentaalfilmitööga samal ajal ajakirjas Horisont värvusfotograafiakatsetusi propageeriv Rein Maran istub ühtäkki neljajaolise mängufilmi peaoperaatori toolil. Aasta on 1970, kui Vladimir Karasjov kutsub suhteliselt algaja, hoopistükkis teadusfilmi operaatoriks diplomeeritud Marani „Lindpriide” kaamerameheks. „Lindpriide” keelamise ja sellele järgnenud varjusurma tõttu ei oska meie filmiavalikkus  praegugi eriti hinnata tõsiasja, et just Rein Maran on 1970. aastate esimesel poolel Eesti mängufilmioperaatorite hulgas üks otsivamaid vaime, julgeim eksperimentaator. Tema vändatud mängufilmid „Lindpriid” (ja selle seni tundmatu lühendus „Rasked aastad”), samuti Virve Aruoja ja Jaan Toominga „Värvilised unenäod” (1975) vääriksid eraldi käsitlust; neis filmilavastustes on episoode, millele just tänu operaatori visuaalsele teostusele kuulub tähelepanuväärne  koht Eesti filmiloos. 

Eestlase mentaliteedi peegel   

ERR is restaureeritud Rein Marani dokumentaalfilmid on vaid tilk „ekstrakti” Rein Marani mahukast filmiloomingust. Raamatule lisatud DVD- lt leiab neli filmi: „Rabade vaikuses”, „Tutkad” (1976), „Tavaline rästik” (1978) ja „Nõialoom” (1981).   

Seda filmivalikut aitab hästi mõista autori  25 aasta eest sõnastatud kommentaar: „Looduse tundmine ja tunnetamine on kaks täiesti erinevat asja. Peame tahes-tahtmata tunnistama, et vaatamata elu raskusele olid meie esivanemate suhted loodusega ja nende tunnetustase sügavamad kui meil. Tunnetus on kompleksne. Praeguse hetke linnakultuur on nii loodus- kui ka inimvaenulik. Kuna esivanemate loodustunnetus oli puhtam, täpsem ja paljuski õigem, siis nähtavasti kanname oma  mälus neid juuri ja mõnigi asi jõuab hoopis paremini pärale, kui on seotud mingite ürgsete toonidega” (TMK 1986, nr 10). Meenutame, et Rein Marani esimese loominguperioodiga laias laastus samal ajal sünnivad Veljo Tormise heliteosed, Kalju Põllu graafilised lehed, Uku Masingu, Jaan Kaplinski ja Hando Runneli tekstid, Jaan Toominga teatritükid, Lennart Mere ja Mark Soosaare filmid, Priit Pedajase ja Anne Maasiku laulud, ansamblid 

Hellero ja Leegajus, palju muudki, mis aitab eestlastel eneseusku säilitades üle elada toonaseid rusuvaid aastakümneid.        Rein Marani paljud filmid ei ole klassikalised loodusfilmid, ammugi mitte kõrvuti mõõdetavad nende loodus(filmi)sarjadega, mida vaatajani kannab tänane televisioon. Need filmid on omaette nähtus. Praegu võib öelda, et need on vaata et lahutamatu osa eestlase loodusekujutlusest. Võib-olla annavad need filmid kokku isegi mingi peegelpildi selle maa rahva mentaliteedist.         

Algatused ning järelkäijad         

1970. aastad, kui Rein Maran alustab oma autorifilmidega, on ühel kuuendikul planeedist, millele tollal mahub ka Eesti, loodusfilmi tegijatele  omal kombel imede aeg. Kogu tohutus Nõukogude Liidus tegutseb vaevalt kümmekond tõsiseltvõetavat loodusfilmiloojat. (Miks? Sellele küsimusele vastusevariantide pakkumine läheks siinkohal pikale.) Eestis tehakse juba 1970. aastatel algust loodusfilmifestivalide ja -päevadega. Loodusfilmiga katsetavad Tallinnfilmis veel Peep Puks, Mark Soosaar, mõni teinegi. Peategelaseks sellel pildil osutub siiski Maran, kes jääb truuks valitud valdkonnale.  Loodusfilmitöö on raske töö. Selle töö tegijaid Eestis peale Rein Marani ei ole kuigi palju: Riho Västrik, Joosep Matjus, viimane on ju ka Rein Marani õpilane filmikoolis. Meil on juba üheksandat aastat Matsalu rahvusvaheline loodusfilmifestival. See tutvustab maailmas toimuvat, loob uusi kontakte, toob Eestisse muude maade parimad loodusfilmijad. Olukorras, kus nn taevakanalid (mis sest et kaablivõrgu kaudu) pakuvad loodussaateid  ja -filme ööpäev ringi ja aasta otsa, tuleb kaugemale vaadates kaaluda, missuguseid loodusfilme on jätkuvalt vaja teha Eestis. Rein Maran on kätte näidanud päris mitu teerada.   

Looduses elatud aeg     

Naljaga pooleks sai kord ühelt Eesti kinematograafia asjatundjalt küsitud: kui Rein Maran ei oleks inimeseloom, mis loom ta siis oleks? Vastus tuleb pärast pikka mõtlemist: ilves. Ja  seletuseks lisati vist midagi niisugust, et kogu aeg on tunne, et tema sind näeb, aga sina teda ei näe … Võrdlustega on nagu on, need küll ütlevad midagi, aga mitte kunagi liiga otse. Nii on ka selle ilvese-võrdlusega Marani kohta. Midagi selles on.   

Rein Maran on nähtus. Isegi loodusnähtus. Kinomehed lõõbivad, miks Rein Maran oma soliidse ea kohta nii erakordselt nooruslik välja näeb. Seletus on, et siis, kui ta jälgib kusagil roostikus linde, passib puu otsas hunti, ilvest  või kotkast, aeg tema jaoks seisab. Ja loodusfilme on ta teinud juba üle 40 aasta, rohkem kui poolsada filmi. See on küll laias laastus ainult kolmandik protsenti kõigist neist filmidest, mis Eestimaal nelja inimpõlve kestel ühtekokku vändatud, aga ühe mehe elutööks on seda arvatavasti küll ja küll. 

 Uus film on peagi valmimas. Õnnitleme!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming