Filmioperaator Peeter Toominga meelenukker öine fotoseanss

Enn Säde, filmimees

Ühel kenal päeval leian oma helilintide nimestikus asjakohaste ülestähenduste kõrval („kivipurustus Kunda-A ru karjääris, Tiina esimene iseseisev salvestus / tuttpütid pesal, Andres lahkub kummipaadiga / rehepeksumasin Vellaveres Želnini õuel”) ka hoopis kõrvalise lause – „täna öösel, 12/13. okt. 1982 põles Niguliste kirik”. Ja mälestused tulevad oma panipaikadest, sätivad ennast kenasti külakuhja ja ronivad siia leheküljele. 

 

Loomulikult seisab seal Peeter Tooming, kolleeg ja filmioperaator, mõnikord fotograafina kuulsamgi, ja tuletab kaugelt meelde, kuidas ta Niguliste põlemist tol saatuslikul ööl pildistab. Tema pere elab Kirjanike Majas, otse Pegasuse kohviku seina taga. Tuleragin ja kärin ning pilt pildi järel, iga kaadri võttehetk täpselt üles tähendatud, pildid valmis kopeeritud ja siis ootama jäädud – „Küll need uurijad mu ise üles leiavad!”. Ja leiavadki, mingid nüansid  fotodel on neile erakordselt olulised … Peeter on tänaseks poiss teiselt kaldalt, juba tükk aega, ja tema hääl ei kosta siia. Sirje, Peetri abikaasa, tuleb mulle appi: „Lee, meie tütar, ootas last ja magas tänavapoolses toas. Ja ärkas tugevate plaksatuste peale, olid otsekui püssipaugud. Tuba kummalist valgust täis, ehkki kardinad ees. „Isa-ema, ärgake, kirik põleb!” Aluspükstes nagu ta oli, tormas Peeter fotoaparaadi järele ja esimest ning viimast  korda elus osutus fotokas tühjaks! Kuni ta uut filmi sisse laadis, vajus torn lõõmates ja raginal lonti.

Nii ta sinna ripakile jäi, mina rahustasin lapseootel tütart, Peeter muudkui pildistas. Hiljem kuulsin, et naabrite Krosside tütar Maarja oli samuti aknast pildistanud, küllap esimesena”. Neli pilti, neli põlengu faasi – originaalnegatiive Sirje ei leiagi. Ju siis uurijatele üle  antud, taipan täna ja võtan ühendust tuletõrjeekspert Heikki Perliga, kes mind ennegi aidanud. Mees nagu orkester, nüanssideni usaldusväärse mäluga: „Maarja Kross pildistas värvidiafilmile, tegime Rootsis neist koopiad. Toominga negatiivid on tõesti tuletõrjemuuseumi arhiivis, praeguste kolimiste aegu on neid raske leida. Aga sellel päeval kutsuti mind puhkuselt tagasi, mällu on jäänud hüdrant Võidu väljaku legendaarse peldiku juures, Nõmme komando auto seal, voolikud lähevad otse Niguliste juurde … Hiljem pildistasin helikopterilt, ronisin vastjahtunud torni, ehitusmehed hoiatamas – läbikuumenenud kivitrepp võib olla ohtlik. Keeruline uuring, teiste hulgas läks kohtu alla keevitaja Ovtšarik, kes oli päeval tornis keevitanud tulekustutamiseks ette nähtud veetoru. Ehkki täit tõde on tänagi veel raske lahti rääkida”(!?) Nõukogulikud järelnoppimistööd on, nagu  ikka, nutuselt naljakad. Teadupärast asus Tallinnfilmi „peamaja” Harju tänaval, otse Niguliste kiriku vastas.

Kõnnime kahekesi Rein Maraniga sellel kurval hommikul piki tänavat, sajad inimesed seisavad ja pildistavad ja nutavad. Astun peaaegu et kaklusse ühe noore miilitsaga, kes püüab fotoaparaati käest rebida: „Nelzja snimat. Ei tohi pildistada!” Vehime töötõenditega, noh, et filmimehed ja siit stuudio kolmanda korruse  akendest oleme filmikaameratega hommikust saati põlenud torni filminud. Süütu bluff muidugi. Ja et Toompealt ja Kiek in de Köki juurest on võetud küllap tuhandeid pilte ka Soome ja Rootsi ajalehtedele ja … Midagi murdub selles miilitsapoisis: „Kurat, hommikust saati olen siin lolli mänginud! Nüüd aitab!” Ja jätab oma riiklikult tähtsa vahiposti sinnapaika ning marsib minema. Jutt, mille peale ekspert Heikki Perli kinnitab täna, et toonane prokuratuuri  alluvuses uurimisgrupp oli väga vihane miilitsa ülipüüdlikkuse peale. „Nii läks kaduma sadu väärtuslikke fotosid – nad ju suisa rebisid filmilinte aparaatidest välja!”. Aga kiriku põlengu loos on veel üks ootamatus, mis seob seda Tallinnfilmiga. Ikka veel taastamisjärgus kirikul on teoreetiliselt kaks valvurit: üks peaks olema kiriku sees ja saama palka kunstimuuseumilt, teine aga valvama väljas ja saama palka mingilt keerulise nimega  ametkonnaväliselt asutuselt. Mis siin ikka keerutada: sees valvurit ei ole, fiktiivse isiku palk läheb reaalselt kellelegi kuhugi. Õuevalvur tuleb sellel õhtul tööle, aga kirikut ümbritseva plangu värava on keevitajad tabalukku pannud ja pärast lühikest nõutut tammumist seab valvur sammud Tallinnfilmi poole, mis seisab ju siinsamas. Ja üritab oma ülemustele helistada. Ja siis lobiseb veidi kolleegist valvuriga, kes ju samas ametkonnas tööl.

Ja siis läheb  torn põlema. Ekspert Perli lisab elutargalt: „Kui ta ka kirikuaias oma putkas oleks tukkunud, poleks see kirikut päästnud. Mingeid tuleandureid lõpetamisjärgus tornis ju polnud”. Punane kukk on linnainimesi alati kummitanud, kuid nende aastate ümbruses, millest siin juttu teen, hakkavad põlengud järgnema üksteisele ja pea need vandenõuteoreetikud välja ei ilmu. Pealegi – mõned asjad lihtsalt kukuvad välja nii nagu nad kukuvad, mis ju  väga lohutav mõte ei ole. Oleme helilooja Lepo Sumeraga kahekesi Estonia teatris lindistamas mingeid muusikakilde Lennart Mere filmile „Kaleva hääled”, seega 1985. aastal, ja jälgime suuril silmil, kuidas nädal enne avamist tuprub Karla katedraalist ehk Sakala keskusest musta suitsu. Imperialistide provokatsioon? – ei, põleb elektrikilp. Küllap 1988. aastal seisame filmimeestega kohvik Moskva ees ja tunnistame toonase täitevkomitee  tossamist. Keegi kõrgem tegelane, kelle nime ekspert veel täna ei pea soovitavaks avalikustada, olevat WC riiulile unustanud tossava suitsuotsa. Ikka juhtub! Kodustuudiot näib tuletont päris piiravat kohe. Harju tänava pööningu salapärane süttimine võtab kõhedaks veel tänagi. On ju siin hoones kõikide parasjagu töös filmide materjalid, heliosakond, toimetused, arhiiv …

Märtsipommitamises 1944. aastal tühjaks põlenud  Põllumeeste Pikalaenu Panga maja pääseb sedakorda üle noatera tänu uskumatult vapra valvuri tegutsemisele. Võttepaviljoni mahapõlemine Pöögelmanni/Kaupmehe tänaval 8. jaanuaril 1966 nõuaks rohkem trükiruumi ja küllap saan sellest rääkida kunagi hiljem. 2003. aasta 16. jaanuaril filmime Ago Ruusiga sellesama Kaupmehe tänava uuesti üles ehitatud filmipaviljoni lammutamist. Sajab vastikut vihma, objektiiv nutab oma pisaraid, kallurijuht  paotab ukse: „Misjaoks filmite?” – „Ah, me niisama, kunagised Tallinnfilmi mehed.” – „Siis muidugi!” ja lükkab käigu sisse.

Suur tänu Heikki Perlile abi eest

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming