Fotokuu: Silmapilk vanas hõbedas

Vootele Hansen

Fotonäitus „Silmapilkline ülessewõte. Eesti foto 1850–1912” Eesti ajaloomuuseumis, kuraatorid Merilis Roosalu ja Tõnis Liibek, projektijuht Vahur Puik. Kujundaja Hannes Praks, graafilised kujundajad Kerli Virk ja Stella Skulatšjova, keeletoimetaja Hille Saluäär. Ajaloomuuseumis avati fotokuu kaheksandal päeval näitus „Silmapilkline ülessewõte. Eesti foto 1850–1912”. Vanade esemete vaatamine pakub sageli äratundmisrõõmu. Ajal, kui paljudel on rahaga kitsas käes, märkad kirja pandud omaaegset pilditegemise hinda. Ülemöödunud sajandi keskpaigas olevat see olnud võrreldav korteri kuu üüriga, peaaegu kümme hõberubla, kuid XIX aastasaja lõpuks langenud veerand rublani ülesvõtte eest. Meenuvad mitme tehnilise viguri hinnamuutused, olgu selleks siis mobiiltelefon või mõni muu pilti näitav ja häält tegev aparaat. Fotodega võibki praegu mobiiltelefoni võrrelda, sest ka nende reklaamides on juttu pildi omadustest ja pikslitest. Näitus annab hea ülevaate ka hõbesooladesse valguse püüdmise ja selle kinnitamise kunsti muutustest. Kuidas esmalt pilt ilmus elavhõbeda auru toimel hõbejodiidiga kaetud vaskplaadile, mida nimetatakse Daguerre’i järgi dagerrotüüpia menetluseks. Seejärel klaasplaadiga märgmenetlus, milleks plaat hõbejodiidikolloodiumiga märjaks tehti ja hõbenitraadi lahuses leotamise järel kohe tarvitada tuli. Hiljem püsivamad hõbekloriidiga želatiini-emulsiooni kihid, siis hõbebromiidi želatiin-emulsioonid, ka vähese hõbejodiidi lisandiga jne. Klaasist fotoplaadi kõrvale kergemini transporditavad tselluloidlehed ja siis rullfilmid.

Ka materjalidest, millele foto lõpuks jäädvustati, on näitusel võimalik teavet saada. Juttu ei ole objektiividest ja kaameratest, kuid näituse pealkiri viitabki ülesvõttele, mitte ülesvõtmisele.

Esimesed päevapiltnikud olid rändajad, kes otsisid keda ja mida pildistada. Järgmised aga rajasid juba ateljeed, kuhu kunded ise tulid. Kui oli tekkinud turg, nõuti luba ja pandi ka maks peale, mis laekus enamasti linnakassasse.

Kohustuslik joonistamine

Teine äratundmine ei tule kohe. Iga uus kunst toob kaasa mõne senise unustamise. Siin on suunavaks üks näituse teemadest. Selleks on „Tõendavatest ülessewõtetest … ”. Omal ajal pidi reisimees või teadlane üles joonistama eksootilised pärismaalased, riided, ehted, linnud, loomad, ehitised ja muu selletaolise. Mitte ainult selle, mida silmaga nägi, vaid ka selle, milleks tuli silma ja uuritava eseme vahele asetada mikro- või teleskoop. Siis aga tuli päevapiltnik ja kõike sai täpselt ja hõlpsasti ülesse võtta. Kuid haridusprogrammid olid endiselt konservatiivsed. Veel 1922. aasta Riigi Teatajast võib lugeda haridusminister Baueri ja kooliosakonna juhataja Olliku allikirjaga korraldusest küpsuse- ja kutseeksamite kohta järgmist: „§ 10. Ainete jaotus võib olla mitmesugune, kuid seal juures tuleb silmas pidada järgmisi juhtnööre: […] e) Eksam teha tuleb kõigis ainetes, mis vastava kooli õppekavas sunduslik, kusjuures üldharidusliku kooli vastavast kavast üksikutel eksamitegijatel lubatakse välja jätta need kunstid, milles nendel teatud defektide või kehavigastuste tõttu võimata eksame teha, kuid selle juures ei või joonistamise eksamist vabastada reaalkooli kava järele eksamitegijaid.” Nii et kui ilma- või Vabadussõtta oli läinud reaalkooli poiss ja ta tuli tagasi vigasena, siis võis küpsustunnistus jääda ainult unistuseks.

Paraku ei ole näitusel fotosid, mis oleks saadud mikroskoobi või teleskoobi ühendamisel kaameraga. Ei oska ka öelda, kas Tartu ülikoolis neid tollel ajavahemikul tehti. Küll on pilte iseloomulike haigustunnustega inimestest ja seda juba 1870. aastatest. Weinberg on uurinud eestlaste ajukurdusid ja selleks 1894. aastal pildistanud ajusid ning järgmisel aastal seitsetsada liivimaalast anatoomilis-antropoloogilise uurimistöö tarvis. Sama teema all on ka fotosid arheoloogilistest kaevamistest, Vastseliina linnuse varemetest, Kukruse arheoloogilistest leidudest, ruunikivi kipskoopiast jms.

Teist laadi tõendusmaterjaliks on Tartu linna politseivalitsuse pildid prostituutidest (1900–1910). Küllap siin võis foto abil hoida kokku sõnu isikukirjelduse juures ja vabanes ehk samuti kohustusest näo iseloomulikke tunnuseid visandada. Pidi ju tõestama, et antud isik on juba varem sellise teenistusega endale ja võib-olla ka kupeldajale leiba teeninud.

Teadmata fotodel olevate naiste vanust, jäi mulje, et plikaohtu ei olnud neist keegi. Teadmata jääb, kas neil aastatel tegeleti Eestis ka fotogrammeetriaga ehk fototopograafiaga, mis võimaldab piltidel kujutatud esemeid mõõta. Stereoskoopilisi fotosid on küll, näiteks Vanemuise seltsihoone ehitusest, kuid seda meelelahutuse otstarbel. Oli ju selle meetodi põhimõtted esitanud Lambert XVIII sajandi keskel ja Beautemps-Beaufre oli sama sajandi lõpus kaardistanud rannikut: joonistas selleks kaldaid perspektiivselt, oli ise laeval.

XIX sajandi eestlaste näod ja rõivad

Kolmas äratundmine on pildistatava eseme valikus. Sageli tahaks jäädvustada seda, mis on kohe kadumas. Teema „Kohtade ja ehituste ülessewõtmisest …” alt kuuluks siia Dietzi pildid Nunne väravast (1868) ja Borchardti Harju värav (1870). Oli ju nende väravate lammutamine juba päevakorral, et saaks ikka kiiremini linnamüüride vahelt välja või siis jälle sisse liikuda. Kui mõelda ülemöödunud sajandi olude peale, võis ehk mõne kaasaegse arvates kaduvate asjade ja nähtuste sekka panna ka kõik selle, mis on teema „Et Eesti rahwast ka näolaad alale jääks …” all. Märkida võib Borchardti pilte mitme kihelkonna inimestest 1860. aastatest, Tiidermanni sarja „Estnische Typen”, kus on pildistatud nii lina lõugutamist kui sauniku peret söömas, Robergi Jüri Rummo ehk Rummu Jüri portreed (1880), Allase fotot härgadega kündvatest Saaremaa naistest (1895), kerjusest Tartu turul (1900) jt.

Kaduvaks võidi pidada ka rahvariideid. Nii on selle teema all Sachkeri foto rahvariietes Miina Härmast ja Juuli Reimannist (1880–1883). Rahvariietes daamide ülesvõtteid on veelgi, näiteks Koidulast (Bhese, 1867). Võimalik, et mõnda neist ka levitati ja selle tagajärjel sai rahvariietest hoopis rahvuslike tähtpäevade pidurõivas ning langes välja kiirelt kaduvate nähtuste nimekirjast.

Sacher on olnud usin ärkamisaja tegelaste pildistaja, oma aja kaameraga kroonik. Nii on ta jäädvustanud Hurda (1880), Koidula (1870), Jakobsoni (1870–1880) jt. Need pildid on näituse korraldajate poole pealt paigutatud teema „Paljud laseksid endid ülesse wõtta …” alla. Siit võib leida Kochi päevapildi Kreutzwaldist koos tütrega oma maja uksel (1878), perekond Jannseni ülesvõtte (Barth, 1869), pilte korporantidest, kooridest, linnapeadest, volikogude liikmetest, kooliõpetajatest, Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmetest 1887. aastal, ametivormis tuletõrjujast, abielupaaridest, parun Nolckenist jt. Ka paruness Roseni albumi 1870. aastatest, kus fotod Tallinna pastoritest, pereliikmetest ja Rakvere kirikust. Näha võib, et mida aeg edasi, seda rohkem on lasknud end üles võtta eesti soost inimesed ja need ei ole enam pildid eksootilistest tegelastest, keda ehk ülevenemaalise etnograafia näituse tarvis pildistamiseks on üles otsitud.

Valitsejad ja tähtsündmused

Ajastu kroonikaks võib pidada ka pilte, mis on kokku võetud teema „Rutuline ja aeglane ülesse wõtmine” all. Siin näeme Vene keisrit Eestimaal, teda koos Saksa keisrihärraga Paldiskis, keisri jahti sadamas, Peeter Suure merekindluse nurgakivi panekut, Peeter I ja soomuslaev Russalka mälestussamba avamist. Kõik need fotod on paraadlikud ja pidulikud, et ikka meeles oleks, kel siin maal vägi ja võim. Möödunud sajandi alguses oli nende fotode avaldamine juba üsna odav ja hõlbus. Kuid selle teema all on ka saksa ja eesti laulupeod (kahjuks ei ole ühtki fotot esimesest laulupeost, kuigi samast aastast on Jannsenite perepilt), muud rahva- ja spordipeod, Tartu turupäev ja rapiiridega vehklevad korporandid (üks esmaseid fotosid, kus liikumist proovitakse kujutada). Tehnika võidukäigust ja inimese seiklevast vaimust annavad tunnistust fotod esimesest rongist Paides ja Vekšini näidislennust purilennukiga, aga ka Leroux’ surnukehast ja matuserongkäigust – too oli 1889. aastal langevarjuhüppel merele kandunud ja uppunud. Tema hauatähis Kopli kalmistul küll hävitati, kuid praegu on talle monument Pirita teel (autor Mati Karmin, 1989).

Poliitilise mõõdu toob kaasa Sachkeri pilt, kus kirjanikud Reinvald ja Kunder lõikavad katki Paistu pastori Hanseni 1871. aastal Liivimaa sinodil peetud kõne tekstiga lehte. Too kõne oli olnud teravalt eestlaste ärkamisaegsete püüdluste vastu suunatud. Tea, kas tolle 1871. aasta fotolavastuse pilti ka laiemalt levitati? Sama päevapiltnik on üles võtnud ka Jakobsoni matused. Otsesest vastasseisust annavad tunnistust fotod 16. oktoobri 1905 Tallinna Uuel turul toime pandud veretöö ohvrite matustest ja samal aastal põletatud mõisate varemetest.

Teema alla „Kohtade ja ehituste ülessewõtmisest …” mahuvad pildid linnade, sadamate ja hoonete vaadetest. Kõik see, mida turist tahab kaasa osta või postiga koju saata. Siin on koloreeritud postkaarte, sealhulgas ka möödunud sajandi alguses ehitatud teatrimajadest Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Esimesi eestikeelseid postkaarte kirjaga „Tervisi Tallinnast” (1910–1912), taskusse mahtuvad postkaartide voldikud ja kotti pistetavad albumid. Kuid ka sündmuste kroonikat: Kaarli kiriku ehitamine Tallinnas (Dietz, 1867–1869), üleujutus Tartus, hoburaudtee rajamine Viru tänavale, tööstur Rotermann Ameerika sõiduautoga REO (Teterin, 1911), Estonia teatrimaja ehitamine jms. Mõnegi ülesvõtte puhul võis pildistaja jäädvustada huvitavat kohta, kuid meie jaoks on tegu kadunud rajatisega (Tõnismäe tuulik, Pirita jõe parv, Kuressaare ratsavõistluste plats, Niguliste kiriku sisevaated jm).

Näitusele tagasi mõeldes tekib veel uitmõte, et kui Päikese valgus pikka aega ilmaruumis liigub, kas siis on liikvel ka see esemetelt peegeldunud valguskiir, mille objektiiv enam kui sada aastat tagasi kaamerasse püüdis ja hõbedasoolad meile on säilitanud.

Näitusel on fotosid Tallinna Linnamuuseumi Fotomuuseumist, Eesti Ajalooarhiivist, Eesti Ajaloomuuseumist, Eesti Kirjandusmuuseumist, Eesti Rahva Muuseumist, Eesti Teatrija Muusikamuuseumist, Järvamaa Muuseumist ja Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseumist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming