Fox Mulder ja põrgulik heategija

Mathura

Mõni aasta tagasi tuli armeenia päritolu filmilavastaja Atom Egoyan välja intrigeerivalt pealkirjastatud filmiga: „Where the truth lies”. Tõlkida saanuks seda kaheti: „Kus on tõde?” või „Kas tõde pole mitte vale?”. Viimane variant annab ruumi huvitavaks spekulatsiooniks, nagu oleks olemas avalik ja varjatud tõde. Nende piiride uurimine ongi pakkunud ainest juba paljudele filmidele. Üks selgemaid selle küsimuse tõstatajaid viimasel kümnel-viieteistkümnel aastal on aga olnud ameerika lavastaja Chris Carter.

Kui tollal tundmatu Chris Carter alustas 1993. aastal tööd Twentieth Century Fox Televisioni jaoks seriaali „X-Files” ehk „Salatoimikud” loomisel, ei oleks vist keegi osanud ennustada menu, mis sarjale osaks sai. Sari võitis kahel korral Kuldgloobuse parima draamasarjana ning nomineeriti kolmel korral Emmyle, rääkimata mitmetest väiksematest auhindadest. Lisaks sellele sündis aga seriaali näol fenomen, mis kasvas palju kaugemale telesarja piiridest. „Salatoimikud” leidis endale terve plejaadi ustavaid järgijaid, sellest sai omamoodi usk, et „tõde on kusagil olemas”.

Sari tõi laiema üldsuse teadvusse tõsiasja, et on olemas hulk nn paranormaalseid nähtusi, sündmusi, mida tavateaduse ja loogika abil pole võimalik seletada. „Salatoimikud” sai lipulaevaks ka kõikvõimalikele vandenõuteooriatele, kuidas maailma kõrgem võim saab teavet üldsuse eest varjata või teatud tõsiasju lausa kustutada. Ajuti seondus see tugevalt ka maaväliste jõudude tahte kehtestamisega sellel planeedil. Teooria tundus seda usutavam, mida enam võis näha paljude liidrite hooletut ümberkäimist maakera ökosüsteemiga.

Nüüd, kui seriaali valmimisest on möödas juba hulk aastaid, on Carter ja kompanjonid otsustanud „Salatoimikud” taas päevavalgele tuua ning esitanud vaatajale täispika mängufilmi „Ma tahan uskuda”. Võiks arvata, et „tõeotsijad” tunnevad oma sõnumit taas kustumas ning peavad oluliseks seda korrata. Kuluaaridest kuuldub, et „Ma tahan uskuda” on kavandatud esimesena uute filmide reas.

Ometigi tuleb „Salatoimikute” austajal sedapuhku sügavalt pettuda: „Ma tahan uskuda” pole küll just kõige kehvem põnevik ning omajagu seguneb siia ka suhtedraamat, ent mida ses filmis kindlasti ei leidu, on mõte. Filmi stsenaarium jääb alla isegi seriaali keskpärasematele osadele (on raske uskuda, et selle kirjutamine oleks Carteri-suguse mehe käes võtnud rohkem kui ühe pika õhtupooliku), duubleid on ilmselgelt tehtud vähevõitu ning lõpuks upub film totaalselt kõikvõimalikesse klišeedesse.

Viimastega on „Ma tahan uskuda” pikitud algusstseenidest peale. Leidmaks vastust FBI agendi kummalisele kadumisele ning endise kirikuõpetaja ja homoseksuaalist pedofiili isa Joseph Crissmani sellesisulistele nägemustele, otsitakse üles agent Fox Mulder (David Duchovny), kes on mõistagi pettunult peitunud metsade sügavustesse ning mõistagi kasvanud tihedasse põõsashabemesse. Edasistest klišeedest nagu kangelase pääsemine viimasel sekundil, mõistmiseta jääv heategija, kurjuse taga seisev Vene salaorganisatsioon (ülitüüpiliselt mängivad selle liikmeid vene keelt purssivad mittevenelased) ja nii edasi, ei tasu vahest pikemalt rääkidagi. Leidub küllaldaselt ka loogika- ja usutavusevaegust, alates ülikeeruka operatsiooni sooritamisest hämaras garaažis või peategelastest armastajapaari järjepidevast pöördumisest teineteise poole perekonnanimedega. Kokkuvõttes saab filmist „Ma tahan uskuda” paranormaalsete nähtuste tõendamise asemel nende paroodia ning võib lausa jõuda kahtlustuseni, et Chris Carteri „Salatoimikute” idee taga polegi olnud enamat äriprojektist. On selge, et kõik seriaali vanad austajad end kinosaali veavad ja filmi ära vaatavad, ent seekord jääb filmi suurimaks ja ühtlasi vist ka ainsaks väärtuseks Gillian Andersoni ja David Duchovny südantsoojendava kohalolu nautimine suurel ekraanil.

 

Mehhiklasest filmilavastaja Guillermo del Toro on oma senistes linateostes samuti uurinud ebatavalisi nähtusi. Laiema tähelepanu ja tuntuseni jõudis see režissöör paari aasta taguse linatööga „Paani labürint”, mis kandideeris korraga kuuele Oscarile ning tõi del Torole hulganisti ahvatlevaid tööpakkumisi (nende hulgas filmide „Harry Potteri ja segaverelise prints” ja „Mina olen legend” režissuur). Del Toro otsustas ometigi enamikust neist pakkumistest loobuda ning võttis hoopiski ette järje oma esimesele läbimurdele „Hellboy”, filmile, kus peategelaseks on müstilist päritolu põrgupoiss, kes oma hirmuäratavast nimest hoolimata hoopiski inimkonda kaitseb.

Tulipunane Hellboy (mängib Ron Perlman) ja rida temasarnaseid kummalisi kolleege (nende hulgas Hellboy armastatu tuletüdruk Liz kaunitar Selma Blairi kehastuses) töötavad „mitteametliku” Paranormaalsete Ilmingute Uurimiskeskuse agendina, võideldes jõududega, mille olemasolust avalikkus ei tea ja millesse ta ilmselt ka ei usuks. Ent kaasaegsest olustikust hoolimata on Mike Mignola koomiksil põhinev „Hellboy” täis muinasjutulisust ja mütoloogiat, just niisamuti kui „Paani labürint”. Järjes „Hellboy II. Kuldne armee” asuvad Hellboy & Co taga ajama haldjate müütilist kuningapoega Nuadat, kes on otsustanud inimkonna vastu sõtta lasta ammustel aegadel loodud peatamatu „kuldse armee”.

Mõistagi kasutab del Toro Hollywoodis toodetud „Hellboys” tervet rida kommertslikke klišeesid ja võtteid. Kohati mõjub see tüütavalt: kui filmi astub sakslane, siis ta kindlasti sisistab s-e ja on hulluseni korraarmastaja; kui tahetakse rõhutada Hellboy maskuliinsust, on väljendusvahendiks kangelase armastus rohke õlle, tulirelvade ja Kuuba sigarite järele. Hellboy ja Lizi armastuslugu on aga kaunitari ja koletise kohtumise stiilipuhas näide: õrn graatsiline (ehkki ilmekalt tuline) naine versus tahumatu ja jõuliselt maskuliinne ebard, kelle vastastikused tunded on ometigi ehedad ning neile endile tähtsamad kui miski muu.

Lisaks arhetüüpidele on del Toro ilmselgelt ammutanud hulgaliselt inspiratsiooni ka mütoloogiatest ning autoritelt nagu J. R. R. Tolkien. Esimeselt poolelt on haldjate tõdemus täitmatust „august” inimestes, mida ükski küllus ei rahulda, äärmiselt sarnane vana maia targa jutustatud looga Mel Gibsoni eepilises „Apokalüpsises”. Teiselt poolt meenutab võimukrooni jagamine kolmeks tükiks inimeste ja haldjate vahel del Toro filmi alguses vägagi sõrmuste väljajagamist „Sõrmuste isanda” proloogis. Nagu Tolkieni lugudes kõnelevad ka del Toro haldjad oma keelt ja kannavad hõlstidena langevaid kangaid, mõistagi suudavad nad tajuda enamat kui inimesed jne. Pole siis ilmselt imeks panna, et just del Toro on valitud lavastama filme „Kääbik” ning „Kääbik 2”, mille tarvis režissöör neljaks aastaks Uus-Meremaale plaanib kolida, nimetades projekti „unistuste täitumiseks”.

Sarnasustest, paralleelidest ja arhetüüpidest hoolimata on del Toro visuaalsetes lahendustes aga alati kild uudsust, mis paneb filmi hingama ja elama (eriti nauditav on selles osas del Toro võrratu trolliturg). Mehhiklase tugevaimaks küljeks ongi just visuaalia, tema oskus luua enneolematuid kujundeid ning panna neist kokku uskumatult kompleksseid maailmu. Kui „Paani labürindis” kasutas del Toro selleks kohati ka võikaid ja julmi lahendusi, siis „Hellboy” peaks olema küllalt sobilik eri vanuses laiale vaatajaskonnale. Lisaks ainulaadsele grimmile (del Toro on muu hulgas ka ise pidanud grimeerija ametit) ja maskidele kasutab del Toro „Hellboys” ka hulgaliselt digitaalselt elustatud nukke, viies „Hellboy II” ajuti lausa mängufilmi ja nukufilmi piirile.

Teadvustatud klišeelisuse keskel on õnnestunud del Torol siiski vältida lihtsustatud musta ja valge polaarsust. Võib meenutada „Paani labürindistki”, et heasüdamlik kangelane ei suuda nõiutud pidusöögile vastu panna, ehkki teab, et üksainus suutäis kustutab tema võimaluse päästa oma ema elu ja maitseb „keelatud vilja”. Ka Hellboy roll pole päris ühene: ühelt poolt on ta inimeste kaitsja ja nende kangelane, aga ka vihatud koletis. Metropoli purustav metshaldjas on julm hävitaja, ent ka imeliste lillede ja rohttaimede allikas. Niisamuti on haldjate maailm küll ühest küljest see, kelle vastu filmi kangelased võitlevad, ent tolle maailma kurjus pole ühene. Tuleneb ju haldjate nördimus ja pahameel inimeste vastu eelkõige inimeste endi lugupidamatusest.

Kui filmi finaalis ennustab surma valitsejast nõidolend tuletüdrukule ja Hellboyle maailma hävimist, osutub hävivaks maailmaks just toosama haldjate maailm: ei hävi mitte ainult laastav kuldne armee, vaid hävivad ka kordumatu kuningriik, tema elanike peenekoelisus ja tundlikkuse ilu. Finaal on ühtpidi võidukas, Hellboy alistab oma vastase, ent ka kurb: miski, mis juba iidsetest aegadest inimesega paralleelselt eksisteerinud, saab hävitatud. Seda kurbust rõhutab veelgi asjaolu, et kurja printsi Nuada surm on ometi täis teatud väärikust.

Guillermo del Toro on ka ise tunnistanud, et muinasjutud on talle väga olulised: „Ma armastan muinasjuttu, sest seal on peidus tõde, mitte aga see, mis on poliitiliselt, religioosselt või majanduslikult heaks kiidetud. Viimast laadi sõnumid hävitavad hinge. See oligi mu „Paani labürindi” idee ning mõnevõrra kaudsemalt on seda käsitletud ka „Hellboy” filmides”. Nende seisukohtadega nõustun rõõmuga.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming