„Free Range”. Moratoorium ja kustutatud stseenid

Robert Kurvitz

Võiks ju olla mingi järjepidevus ka kultuurikajastuses. Nüüd, kui Veiko Õunpuu kolmanda kinofilmi „Free Range” linastumisest on mõni kuu möödunud ja teos asetub režissööri loomingus veidike kainemale positsioonile, oleks aeg teha omalt poolt kokkuvõte. Filmi kaasstsenaristina.

Tõeliselt aristokraatlik vastuvõtt
Nii filmist endast kui ka sellele järgnenud arvustusvoorust paistis kohaliku kultuurielu sajandipikkune õukondlik traditsioon. On väljakujunenud tõsiasi, et Eestisse sündimise tragöödiat suudab korvata vaid kunstnikukarjäär. Kõik muud elukutsed on diskrediteeritud.  Väikese möönduse võib ehk teha inseneriametile, kuid kindlasti mitte arstikutsele, „sest nii mõnigi arst on ebakompetentne ega oska õieti eesti keeltki”. Kes sooviks, üks ja ainus kord siia maailma sattununa, raisata see kogemus „eesti poliitik” olemise peale? See oleks absurdne ja inimvääritu. Või, mis veel hullem – olla „eesti ärimees”. Proovi seda, ütle endale: „Ma olen eesti ärimees.” Appi, kas on liiga hilja uuesti veeretada?! Öelge, et veel ei ole hilja millegi moraalsega tegeleda. Nahkehistööga näiteks? Elik valida kujuri või trükkali aus elu! See juba oleks midagi väärt. Moraalses plaanis.
Tõeline raisatud liha on muidugi töölise oma. Töölise eksistents on looma eksistents. Tõstab kasti seal laos, külmal estakaadil joob kohvi ja kultuurist pole kuulnudki. Oma proletaarlasestaatusest samuti, kohast töörahva võitluses. Täielikult lolliks tehtud, tasalülitatud jõud,  ajalukku ei jäta ka ühtegi jälge – karjäärivalikust taandatud, vaata kust küljest tahes. Mitte ükski inimene ei unista enam töölise elust. See on nukker ja naeruväärne, süngete kunstiteoste aines, kus väikesed inimesed sinkjashallis paneelmaailmas üksteist tolmuimejatorudega vägistavad. Vaatad neid tänaval möödumas ja mõtled, kas ei saaks kuidagi aidata. Päästa vähemalt üks sellest tähendusetusest, kuhu ilmakord ta määranud on. Näiteks oma ilusa lauluga. Aga kahjuks pole võimalik, inimene on oma otsuse teinud. Ja laulu ta ka kuulata ei oska.
Võiks arvata, et kultuuri ainuinimlikkus paistis peamiselt välja Õunpuu filmist endast. Oli ju selline kultuuriinimeste film. Aga võta näpust. Peategelane on esitatud lausjäleda jõhkardina, andetuna ka veel. Surmapatt. Tema üleolek on põhjendamatu. Üleüldse jättis film mulje, nagu imelaps-režissöör ei usuks piisavalt kultuuriinimese seisuslikku ülemusse. Nagu sooviks ta meile öelda: mäng on läbi.
Hästi tehtud. Kas nüüd lõplik tõde, aga üks ilus külm tükike sellest küll. Asjade seis saab eriti ilmseks, kui analüüsida filmi vastuvõttu. Royal! Vaevu leidus kultuuriga seotud inimest, kes poleks „Free Range’i” kohta oma arvamuse esitamist vajalikuks pidanud. Võimalikult avalikult – ajalehes, sotsiaalvõrgustikus. Isegi … blogis.
Kui peaaegu mitte ühtegi teist kohalikku kultuuriobjekti ei käsitleta n-ö piisavas mahus, siis miks Veiko Õunpuu filme? Esilinastuse järgsetel nädalatel sai nii mõnigi teravam vaatleja kiiresti aru, et sellise mahu tagamiseks peab olema tegemist fenomeniga. Olukord ju väljub tavapärase arvustuskultuuri piiridest. Nii see on, ent ometi ei välju see kultuuri kui õukonna piiridest.
Va neetud Radioheadi uusi albumeid arvustati nullindatel samamoodi. Muusikatoimetustes mindi lausa tülli. Nüüd, kui kõigi silmad, tekib meil, muusikakriitikutel (tavaliselt ei huvita me muidugi kedagi) kohe küsimus: kes meist astub poodiumile? Kes saab jäädvustatud kui „minaolinkasiinselleltähtsaltunnil”? Valter Meheperse, pange kirja, et olin kohal. Muidu ei olekski nagu olnud.
Arvan end teadvat, millest sellised emotsionaalsed konvulsioonid. Tundsin neid ka ise. „Püha Tõnu kiusamise” järel. Et Eestis annab inimesele tõelise eluvõimaluse üksnes sündimine kultuuriringkondade rüpest ja rüppe, muutubki kord elus koitval tähetunnil oluliseks sellesse sfääri kuulumine. Nüüd, just nüüd – mitte siis, kui raamatut kirjutad või mikrofoni laulad – ei, just nüüd, tõelise tähelepanu hetkel, tuleb lausuda need paar märgilise tähendusega ja kaalutletud sõna. Tunda seda oma südames: ma kuulun. Leebe, mureliku, võimsa ja vaimuka vaimu õukonda. Mind võib-olla ei olnud seal esikal, aga jumala nimel, ma olen olemas! Ma seisan tuledesäras, mitte ei käruta laoplatsil euroaluseid, ei rassi sadamaterminalis transpordisõlme vaakumis ega hävita seadusandliku kogu liikmena oma armsa rahva tulevikku; kindlasti aga ei tee ma rõvedat raha. Mitte mingil juhul. Ei, mina seisan siin. Kujundan oma  persona’t isikliku seose kaudu mainitud linateosega.
Proovisin sellest tseremooniast ja seda ümbritsevast möllust mitte osa võtta (nagu eelmiselgi korral). Väga raske oli. Elu lausa munitsipaalselt kohalikuks koondav lehter – ikka see va palavalt armastatud sotsiaalvõrgustik, kus iga sõnaoskav inimene on amatöörajakirjanik oma südametunnistuse palgal – loopis iga päev katkendeid ette. Donald Tombergi artikkel siinsamas Sirbis oli ainus, millest minul kui kaasautoril mingit kasu oli. Ei paistnud üksnes kriitiku isikut. Ainult nii palju võis aru saada, et tegemist on sisule keskenduva kriitikuga. Sest seda ma ju teadsin niigi, et Eesti Päevalehe parim muusikaajakirjanik ei salli paraku ei hipstereid ega pretensiooni. Et tuliverelisele kirjanikule meeldib vastu lõugu panna. Et Eesti Filmi Sihtasutuse peaeksperdile meeldib enamik teoseid, mida ta on arvanud heaks rahastada.
Sellisest, kuulumistungi alusel (üle)toodetud kriitikast ei ole kahjuks võimalik järeldada suurt midagi filmi enda kohta. Selle tegijatel. Tagasiside ei tööta. Arvamuste paljusus hekseldab tükkideks või (harvemal juhul) „kiidab ära” iga elemendi filmist. Lõpuks ei jää teose valmimisprotsessis oselenule ühtegi otsa, millest kinni haarata. Ei mingit tervikmuljet vastuvõtust. Kõik oleneb sellisel juhul ainult tujust. Kui pea on norus, oli kahvatu ja nigel see „Free Range”. Kui meel uljas, siis pange põlema ennast kõik! Mega hea oli. Kaheksa ja pool punkti kümnest.
Lõppude lõpuks olen jõudnud äratundmisele, et tegemist ei olnud filmiga, mille väärtust saaks üldse hinnata must-valgel skaalal. Kõik teosed ei ole õnnestumised või ebaõnnestumised, mõni on ka lihtsalt see, mis ta on – külm tükk tõde, et asjadega ei ole hästi.  Ja veel: läbi operaator Mart Tanieli läätse avaneb lausa lummav vaade sellele, kui halvasti nende asjadega tegelikult on.

Inimesi tappa on äge!
(algne plaan)
Küll aga oleks see võinud olla hoopis teistsugune film, kui kinolinal oleks materialiseerunud filmi stsenaarium. Mitte esmane stsenaarium, vaid üldse stsenaarium. Režissööri instinktiivsed töövõtted ja võtteplatsil võimust võtnud reaalsus pühkisid selle kiiresti laualt. Stsenaariumist ei jäänud alles suurt midagi. Esimesena kukkus ära filmist kolmandiku moodustanud paralleeljutustus surematust vihkajast, kelle mõlema käe sõrmenukkidele on tätoveeritud „HATE”.
Mul on sellest mõõtmatult kahju. Te ei kujuta ette, kui palju ta seal tappis. Film algas sellega, kuidas teksatagis HATE/HATE-mees ärandas mingi purjeka ja tulistas teda jälitama sööstnud pollarile kuuli silme vahele. Ise sai veel kaks tabamust kõhtu ja vajus irvitades kokku. Kuul mendile otse näkku. Selline filmi algus.
Laibakuuris ärganuna ja endal kuulid kõhust välja koukinuna asus seesamune mõnuvend mõrvama poolt Tallinna. Olles enne pargipingil armunuilt küsinud: „Is this Africa?” ja saanud vastuseks eestlase püüdlikult viisakas inglise keeles: „No, this is Europe.” Tegusate noorte konverentsisaali seinad värviti punaseks nagu roos, muppari buss tulistati seestpoolt auklikuks, vihamees tuli välja, kaamera pan’is aknast mööda ja näitas sees väändunud mupparilaipu. Ain’t no doubt this shit is crazy!
Sümbolikäsitluses vilunud stsenaristidel hakkas tekkima arusaam, et HATE/HATE-mees kehastab peategelase, kirjanik Fredi lihaks saanud kujutlusvõimet – tema vihkavat, nördinud fantaasialendu. Suhteliselt kena, sümmeetriline asi minu meelest. Tollel noortekonverentsil käis peategelane oma endiselt klassivennalt töökohta lunimas. Endast edukamalt klassivennalt. Juba samal ajal, kui Fred ise puldist kostvat motivatsioonikõnet kuulas, istus surnuist ärganud teksarets ta selja taga, näppis kroobatavat kuuliauku kõhus ja kuulas tähelepanelikult. Kui Fred lahkus, kostis selja tagant konverentsisaalist püssipauke. Mõistate? Mingi varifunktsiooni teema, oskan targutada. Samuti on lood ka nende munitsipaalpolitseinikega, kelle kuritegusid inimkonna ees pole vaja üles lugeda.
Viimaks kohtus HATE/HATE-mees Frediga silmast silma, pimedal tänaval, ainsas valgusvihus. Teatas sellises vaimus hullusi nagu: „Do not fly with the black bird!” Ja vist oli ka nii – jah, tõesti võis olla –, et sissejuhatusena tõmbas oma pantvangil koti peast ja sealt alt tuli välja ei keegi muu kui minu hea kolleeg esseistikas ja äris, Hans H. Luik. Kuna tundus, et Luigel jätkuks kindlasti vaimukust ise kohale tulla ja roll täita – kogu asi kukuks siis aga kuidagi liiga tsiviliseeritult, liiga „Veiko Õunpuu läheb Tartusse” välja – sai arutatud ka võimalust, et koti alt ilmub välja hoopis Jürgen Ligi.
Lootus oli minu mäletamist mööda sellel, et Jürgen Ligi nüüd küll naljast aru ei saa. „Mida veel, sa ei saa demokraatliku valitsuse ministrile kinolinal kuuli pähe lasta! See läheb ju liiale.” Mingi kuul lendas emmale-kummale pähe ka muidugi, mingi stseeni käigus. Aga võib-olla ei lennanud ka, ma mäletan seda kõike praegu natuke häguselt. Ratsutasin Pegasusel, kuidas nüüd öeldagi, kujutlusvõime võimalustest joobes. Võib-olla ma luuletan praegu.
Igatahes, kõik see jäi ära ja parem ongi. Ülejäänud kaks kolmandikku filmist pidid moodustama pikad räpid – mono- ja dialoogid noorte näitlejate suust. Nende mänguline fanatism ja banaalne viha oleksid omakorda toitnud filmi unenäolist, vägivaldset kõrvalliini. Esitanud tegevuses selle, millele näitlejate tühipaljas kõne viitab (näitamise ja rääkimise vahekord filmis, hea võimalus paralleelseteks montaažideks veristest seintest ja jahvatavatest kirjanikest). Aegamööda oleks nendesse räppidesse sulandunud kujutlusvõime ja tegelikkuse vahelist piiri käsitlevaid mõttevälgatusi, mis tipnenuks teoga – HATE/HATE-mees eelviimase, pantvangi-stseeni lõpetuseks Fredile oma antiikset revolvrit pärandamas. Sedasamust relva hoidnuks Fredi rase tüdruksõber viimases, rannastseenis käes. Vaadanuks seda ja silitanuks. Mõistetavasti purustanuks see erinevuse reaalsuse ja Fredi kujutluses toimunu vahel kogu eelnevas filmis. Kujutlused on päris. Kujutlusvõime on relv, mis loo lõpus pärandatakse tegelikkusele.
Ja siis veel mingi hobune ka. Tuleb kuskilt. Ja tüdruk on rase flmi vältel. Mingid kajakad, muidugi.

Nõme mõte
Las ma ütlen nüüd kohe, et see oli režissööri poolt ainuõige otsus kogu see laga sealt ära koristada. Keskenduda lootusrikkale, ent loobunud noortedraamale. Kui näitlejad sellist hullust välja ei kanna, oleks jäänud mulje, nagu Eesti ilmselt parim režissöör – kolmekümnendate eluaastate lõpus ja väga intelligentne mees – on mingitelt noortelt tüüpidelt skinny jeans’id jalga laenanud, nii et kottidest pitsitab. Look at me, everyone, I’m still so young! Täiega tapame ZA/UMi hipsteritega mente siin ja … marksism on ja … mis, ei meeldi või?
Idiootne oleks olnud, ühesõnaga. Õukond oleks ka kindlasti kukalt kratsinud, see kultuuriavalikkus. Et mis nüüd juhtus? Mine tea, äkki tulise verega menukirjanikule ja Ramonesi fännist musaajakirjanikule oleks ikkagi meeldinud. Aga kui toona – poolteist aastat tagasi – oli verest puudus, siis nüüd on seda niikuinii kõik kohad täis. Ma südamest loodan, et moraalifilosoofiast vaimustunud ja surmanuhtlust pooldav Tartu banaan ei lähe ega tee siiski ära ebaõnnestunud atentaadikatset majandusministrile. See oleks küll sisutihe, vahelduseks tõelisest ilmavaatest laetud. Kui rünnataks majanduspoliitikat. See tähendab: midagi enamat kui maitsevärvingust kantud „moraalset paleust”.
Aga  kultuurilises plaanis oleks see antud informatsiooni põhjal: 1) eba-
originaalne 2) lähiretro. Nagu Eminemi soeng, dubstep ja emod – selles inetus kohas, kus mõte ei ole enam tänapäevane, aga pole veel muutunud ajalooliseks. Tähendab: täiesti väärtusetu ja naeruväärne. Üldse on see vihanali üks paras Eminemi soeng ja ma loodan sellega nüüd lõpparve teha, kui kostitan kultuurilehe lugejat paari dialoogiga ärajäänud stsenaariumist.
Mingi dünaamiline väärtus neil siiski on, ja kas see kõik ei olnud niikuinii EFSA lehel rippumas?
Ning lõpetuseks. Vähemalt on tänu ühistranspordile minus nüüd kõrvaldatud breiviklikud impulsid. Ise teen, ise koristan ära – hea stiil linnapealt. Pööran pilgu majandusministeeriumi poole ja soovin hoogu lennukatele mõtetele.
Selline maailm siis. Eilne, aga ikka veel kohal.

KUJUTLUSVÕIME INIMESED
FRED: (vastavalt riides) „Ma tahan elu lõpuni ainult veste ja viigipükse kanda. Sviitreid. V-kaelusega sviitreid. Rombidega. Ma isegi kannaksin Lacoste’i! Kiiskavvalgeid kingi nagu mingi preppie. Nagu yacht-boy. Otse Oxfordist.”
SÕBER: „Lacoste on juba liig, tegelt. See ütleb, et sul on mingi kahtlane raha.”
FRED: „Jaa, tegelt jah – ütleb liiga palju. Selline inimene nagu mina ei tohiks mingi nurga pealt liiale minna. Kunagi enam ei kanna ma nahktagi! Või ketse ja teksapükse. Nagu mingi paha persega idioot. Ma ei ole mingi (mõnitavalt) rokkar. Ma tahan tulla sealt kuradi kirjanike liidust oma vesti ja viigipükstega, saad aru, oma tüdruku vanemate juurde. Õhtusöögile. Küünaldega. Või presidendi juurde, koos teiste „võtmeisikutega”. Täna õhtul selgub meie väikse riigi uus kultuuriminister, kutsume võtmeisikud, las nad räägivad, kus on kultuurielu kitsaskohad. „Hm, ma arvan, et kujutavatel kunstnikel võiks olla ravikindlustus.” Ma tahan seal istuda, neid suupisteid süüa ja ilgelt asjalikult, viisakalt rääkida. Ma tahan tubli välja näha sealjuures. Et nad ei kahtlustaks kunagi, et mul on üheksa klassi haridust. Et ma „ihkan joobuda süütute verest.” Et ma oma pea sees konstrueerin kannatlikult stseene maailmalõpust, taaskehtestan inimese kujutlusvõime järgmiseks aastatuhandeks. Mingi nurga pealt ei tohi välja näha nagu ma tegelt arvaks, et selle riigi nimi on rõve. Et see on ebaesteetiline muna nimi ja mul on selle pärast piinlik. Et minu peas on see kaart selline: (joonistab õhku) Soome, Rootsi, Venemaa, Läti, PROJEKT ULTRA. Ma juba teen selle nimel tööd. Praegusel hetkel. Aga kuna nad arvavad – mingil ekslikul kombel –, et kujutlusvõime on kahjutu, siis nad lubavad mul seda teha.”
SÕBER: „Jaa okei, me võtame su arvamusartikli vastu küll, näed, siin on kolmkümmend eurot. Kirjuta meile veel, hea noor tormine mõtlemine. Mõnusalt äärmuslik. Kultuur peabki selline olema. Muidu ei ole huvitav.”
FRED: „Türa, ma näitan sulle, mis on huvitav! Ma panen vereojad voolama (konverentsisaali sein imbub veriseks, koristajatädi tõmbab mopiga põrandalt verd, mullitav, keev veri), mis sa arvad, et see ei ole päris või? „See ei juhtu ju päriselt.” Päriselt me oleme tagajärjetu väikeriik, päriselt me tapame seal Afganistanis inimesi. Me lihtsalt ei saa lõpetada. Meile nii meeldib seal päriselt inimesi tappa.”
SÕBER: (katkestab montaaži) „Kusjuures. Kusjuures. See on „tähtis” – ära arva, et see neile tähtis ei ole. „Tähti“ on see, mis jääb alles kui „päris” on korda saadetud. „Tähtis” on moos elu saiakäärul. Tähtsast räägitakse. Tähtsat juttu. „Isegi nii püha asi nagu tarbimiskäitumine tuleneb kultuurist. Vaata, kultuur ei ole mitte ainult see tilulilu ja taidlemine, mida te seal teete, kultuur ümbritseb meid kogu aeg ja” – aegamööda, mis tähendab tegelt mõnusalt ebaresultatiivselt – „muudab reaalsust, ee, toredamaks”…”
FRED: „Türa, ma muudan su reaalsust! Sa arvad, et sa istud seal oma kuradi kikilipsuga, saadad minu maapoisid, minu Atsi ja Jarmo inimesi tapma, ajad neile kärbseid pähe. Sest nad ise ei saa aru – see on mõõtmatult kurb, mida sa teed, sa teed neist mõrvarorjad. Ma kutsun sind selle eest sõjatribunali ette. Ma kehtestan armastuse diktatuuri. Ma toon surnud inimesed ellu tagasi. Sa oskad ainult inetust maailma juurde teha. Sa kasutad oma mõistust selleks, et teisi inimesi allutada, moondada. Sundida neid oma rumaluses õudusi tegema. Ma hukkan su. Vaata nüüd, kas oled veel PÄRISELT elus?”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming