„Georg”: müüdiks muudetud elu

Boris Tuch

Mängufilm Georg Otsast jõudis täna kinolinale Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas. Filmis „Georg” vabastab nimitegelane end KGB saatanlikust võrgust. 3 x pressifoto

Alustuseks kaks märkust: kirjutan neid märkmeid järgmisel päeval pärast pressilinastust, esimeste muljete põhjal; mida ka ei kirjutataks või räägitaks filmist „Georg”, publik jookseb ikka selle peale tormi, arvan, et ka Venemaal on selle kassaedu suur, sest inimesed mäletavad Georg Otsa ja juba üksi tema nimi tõmbab vaatajaid ligi.

 

Suured ootused

Kui ootad kunstiteoselt liiga palju, on pettumus paratamatu.

Arvatavasti olid mu ootused „Georgi” suhtes – umbes aasta tagasi antud pressikonverentsi muljete põhjal – väga suured. Lootused olid seotud Marko Matvere (Georg) karismaatilisuse, Venemaa tõusva tähe Anastassia Makejeva (Asta) ilu ja veetluse ning läti näitlejast, ansambli Brainstorm liidrist Renars Kaupersist (Caesar) õhkuvate salapäraste demonismisugemetega. Ja muidugi ka režissöör Peeter Simmi ning operaator Rein Kotovi professionalismi ja kogemustega.

Keegi neist ei valmistanud pettumust. Võib-olla ehk ainult Kaupers. Kuid seegi polnud tema enda süü.

Oli oodata, et Caesarist saab Georgi varjupool, tume vari, mis saadab kangelast nagu Anderseni muinasjutus.

Kas siis sellepärast, et film on valminud ühistöös Venemaa ja vähesel määral ka Soomega ning see, kes rohkem maksab, tellib ka muusika, või sellepärast, et filmi tegijatel tuli lausa elusat ihu lõikuda, et mahtuda ettenähtud formaati, kuid nii mõndagi sellest, mis alguses tundub olevat ette võetud värvikalt, julgelt ja üllatavalt, vajub laiali, muutub ebamääraseks. Nagu ka Caesari kuju: iseäralikust pahelisest balletinoormehest saab vaid üks paljudest kangelase kaaskondsetest. Tolmukübe komeedi sabas.

Näitlejatele pole vähimatki ette heita. Peeter Simmi peetakse põhjusega näitlejate režissööriks: filmis on palju meeldejäävat näitlejatööd. Olgu nimetatud kas või Tõnu Kark ja Elle Kull (Karl ja Liidia Ots) ning episoodilisi, kuid filmi struktuuris olulisi rolle mänginud Maria Klenskaja (Georgi ema sõbratar), Jevgeni Gaitšuk (Estonia teatri lavastaja Viner), Aleksandr Okunev (julgeolekuohvitser) jt.

Operaatoritöö väärib ülivõrdeid. Puhtfilmilikud, lavastuslikud võtted on väga veenvad. Mustvalgete (kroonika- ja kroonikana esitatud) kaadrite üleminek värvilisteks (varjamatu fiction) ei ole küll ju uuenduslik, kuid toimib suurepäraselt.

Muljetavaldavad on süžee kaks riimi. Lugu auto sisekummist, mille isa annab Georgile kaasa, kui too läheb auriku Sibir pardale, ja millest kinni haarates pääseb uppumisest Asta (justkui seoks saatus nad selle sisekummiga ühte veel enne, kui nad on tuttavaks saanud). Ja selle loo finaal, kus on tegemist kangelase värbamisega julgeoleku poolt. Inimtühjal Soome rannal keeldub Georg minemast vastuvõtule, mikrofon revääri küljes. Ta vabastab end KGB saatanlikust võrgust, öeldes sellessesamasse mikrofoni, et lihtsõdurit riikliku julgeoleku ansamblist võidi küll hirmutada, kuid NSV Liidu rahvakunstnik ja ülemnõukogu saadik Georg Ots nende heaks töötama ei hakka. Selles kaadris nimetab Georg KGB ülemusi „mister X-iks”, kuid kaader „Mister X-i” filmimisest tuleb alles hiljem. Nende episoodide järjestus tuleks vahetada… seda enam, et vahetust võimaldaks ka filmi kompositsioon.

 

Nõrk lüli

Erinevalt näitekirjanikest jäävad filmistsenaariumi autorite nimed vaatajate enamiku jaoks kaadri taha. Ometi on head žanrifilmi peaaegu võimatu teha nõrga stsenaariumi põhjal. „Georg” kinnitab seda aksioomi. Filmi nõrgaks kohaks on Mati Põldre ja Aleksandr Borodjanski stsenaarium.

Tähendusrikas kokkusattumus: 1990. aastate alguses kirjutas seesama stsenaristide paar stsenaariumi filmile teisest kuulsast eesti lauljast ja muusikust Raimond Valgrest (Põldre oli „Vanade armastuskirjade” lavastaja). Nii tollal kui ka nüüd sugeneb tahtmatu võrdlus filmi ja lavastuse vahel, mille keskmes on üks ja seesama kangelane. Tollal oli see Noorsooteatri ammune lavastus „Valge tee kutse”, kus Valgret mängis Sulev Luik. Nüüd on see muusikal „Georg”, mille Urmas Vadi stsenaariumi järgi tõi kohkumatult Linnahalli lavale Andrus Vaarik. Too film oli lavastusest igapidi nõrgem. Kuigi lavastus oli tehtud nõukogude ajal ja nii mõndagi Valgrega seotut tuli maha vaikida.

Vadi-Vaariku muusikali „Georg” ja Põldre-Borodjanski-Simmi-Kotovi filmi hakatakse paratamatult võrdlema – kas või sellepärast, et mõlemas mängib peaosa Marko Matvere.

Muusikal oli omas laadis teatrilameduse ideaalne võrdkuju. Kuid väga paljud vaatasid seda, ehedad pisarad silmis. Sest paelus peakangelase nimi. Ja ka sellepärast, et Marko Matvere (kellel peale kõige muu tuli veel laulda, kusjuures imiteerides võimalust mööda Georg Otsa hääle kordumatut tämbrit) valitses tõepoolest lava: ta lõi ülla, endassesulgunud ja üksildase kunstniku kuju. Filmis on ta samavõrd üllas, elegantne ja uudishimutsejatele suletud. Kuid mida kauem filmi vaatad, seda kindlamini veendud, et see film ei ole Georgist, vaid hoopis Astast.

Muusikalis kehastas Asta purustavat, kangelasele vaenulikku alget. Tema tõi lavastusse mustlaslaagri stiihia, segipaisatuse, kodutunde puudumise.

 

Labidaga tütarlaps

Stsenaarium on suuresti üles ehitatud Asta memuaaridele. Autorid otsivad tuge alapealkirjast „Baritoni naise jutustus”. Ning Anastassia Makejeva mängib väga paljudes stseenides Marko Matvere üle. See ei tähenda, et Matvere oleks näitlejana nõrgem. Kuid mängida ilusat, erootilist, kirglikku ja ambitsioonikat bitch‘i on hoopis huvitavam kui kehastada laitmatut rüütlit. Pealegi on Makejeva paraku võrratult kaunim, kui oli nooruses Asta Ots, sündinud Saar. (Lähtun fotost: labidaga tütarlapse nägu Estonia laemaalil, modelliks olnud Asta, silm hästi ei seleta.)

Mehe suuruse loob naise suurus. Asta uskus seda müüti. Filmis ei leia see küll mingil moel kinnitust – kui välja arvata ehk üksainumas stseen, kus Asta tutvustab Georgile (kes algul tundis end laval mõnevõrra kammitsetult) populaarsel kujul Stanislavski süsteemi algtõdesid (allikat nimetamata).

Ent kas ei tähenda nende mälestuste aluseksvõtmine umbes sedasama, mida tähendaks filmi tegemine Nelsonist leedi Hamiltoni memuaaride põhjal (kui ta oleks need kirjutanud). Võrdlus on seda õigustatum, et ka Astat ei lastud Georgi matustele, nagu ei lastud Emma Hamiltoni Nelsoni ärasaatmisele Westminster Abbeysse. Filmis oleks kujutatud üksikasjalikult nende kohtumisi, armastust, lahkhelisid… ja väga kasinalt Nelsonit kui laevajuhti ja tema hukkumist Trafalgari lahingus.

„Georgi” stsenaarium on tehtud just sellesama põhimõtte järgi. Seal peaaegu ei olegi hollywoodlikke klišeesid, mis ilmestavad kõiki filme teemal „The Star is Born” (esimesed edutud läbilöömiskatsed, ootamatu võimalus, mis avaneb tuntud solisti haigestumise tõttu, fantastiline menu, rahvast täis saalid ja maruline aplaus). Tõsi küll, Karl Ots püüab alguses keelitada poega lauljakarjäärist loobuma (vaataja, kes ei tea, et Georg Otsa häält peeti algul küll ilusaks, kuid liiga nõrgaks, võib arvata, et isa kadestab poja menu).

Kuid kaanoneid järgiv selgepiiriline süžee on igal juhul tulemuslikum kui nõrgalt haakuvad ja pealegi varjamatult illustratiivsed stseenid. Veel enam, koguni Vadi labane dramaturgia on mõneti huvitavam Põldre/Borodjanski stsenaariumist. Farsilik stseen Hruštšovi ja Furtsevaga sobitus kenasti muusikaližanrisse. Asjalikult üles võetud kaadrid, kus Georg keeldub lauas Hruštšovile laulmast, misjärel purjus Nikita peab Astat Ahmadulinaks ja tsiteerib talle omaenda kõnet mälestusväärsel kohtumisel kunstitegelastega 1963. aasta märtsis, mõjuvad tarbetu koomikataotlusena. Pealegi oli Georgil põhjust pahane olla: Asta suitsetas lauas, mida ei ole soovitav teha ei Hruštšovi ega kellegi teise külalisena.

 

Mõned minutid tragöödiat

Georg Ots on meelde jäänud ennekõike kui tohutu tahtejõuga ja väga kindlameelne inimene. Eriti tuli see ilmsiks tema elu viimastel aastatel, kui ta juba teadis, mis teda ootab, kuid ei soovinud saatusele alla vanduda. Ta mängis ooperifilmis „Colas Breugnon”. Mõistes, et lavale tagasipöördumine on võimatu, hakkas lavastama Mozarti ooperit „Don Giovanni”…

Aasta tagasi pressikonverentsil küsisin ma Marko Matverelt, millisena ta näeb oma kangelast. „Teda on raske paari sõnaga kirjeldada,” vastas näitleja. „Ta ei olnud lihtsalt väljapaistev kunstnik, ta oli Suur Isiksus. Inglased ei ütle selliste näitlejate kohta star, vaid celebrity – seda võib tõlkida kui pühitsetu. Aga kui tahate teada tema kuju võtit, siis on see paindumatus. Georg Ots tegi läbi kõik katsumused, mida saatsid talle nii ajaloo keerdkäigud kui ka tema isikliku elu asjaolud, kordagi selga painutamata, puhta südamega ja väärikalt.”

Just niisugusena näemegi Georgi viimastes episoodides. Filmi struktuuris on neile liiga vähe ruumi jäetud. Kuid, nagu on öelnud Stirlitz, meelde jäävad nimelt viimased sõnad.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming