Glamuurist vabastatud modellielu

Kadri Veermäe

Valitud ainese tõttu on ka keha oluline teema: ühest küljest selle hävitamine alkoholi, sigarettide ja kokaiiniga ning teisest vormimine trenni, kreemide ja kalliste riietega.  Mängufilm „Modellid” („Models”, Austria 1999, 118 min), režissöör ja stsenarist Ulrich Seidl. Osades Viviane Bartsch, Tanja Petrovsky, Lisa Grossmann, Elvyra Geyer jt. Linastus kinos Artis.    Ulrich Seidli „Modellide” kangelannadeks on kolm noort naist, kelle välimus ongi elukutse. Kui võtta arvesse, et selle austria režissööri eelmised dokumentaalfilmid on kujutanud näiteks Lõuna-Aasia riikidest pärit immigrantidest ajalehemüüjate ja tabloidilembeste, kuid veidi  ksenofoobsete viinlaste suhteid („Head uudised”, 1990) ning oma lemmikutesse õõvastuseni kiindunud austria keskklassi loomaomanikke, kes jagavad neljajalgsete sõpradega nii mõtteid, voodit kui rõivaeelistusi („Loomaarmastus”, 1995), siis pole lootustki, et „Modellid” vaataja glamuurisäraga üle kuldab. 

Dokumentaali ja mängufilmi segu 

1999. aastal valminud film pole päriselt ei mängu- ega ka dokumentaalfilm: osatäitjad Vivian, Tanja ja Lisa on ka tegelikus elus modellid, kes Seidli linateoses omakorda modellideks kehastuvad, kuid mitte iseendaks. Žanrimääratlused režissööri ennast väga ei huvita ega  takista, ta on ise intervjuudes korduvalt rõhutanud, et kõigis tema filmides on nii dokumentaalkui ka fiktsioonitasand. 

„Modellide” valmimise aegu Tagespiegelile antud usutluses esines Seidl muu hulgas avaldusega, et ta pole mingi pulmafotograaf. Elu üksikute ilustatud õnnehetkede jäädvustamine  teda ei paelu, pigem intrigeerivad teda elu tavapärasemad, ilustamata vormid. Seidli filmiloomingule on üsna iseloomulik, et kuigi seal on küllalt palju sümpaatseid tegelasi, võib läbinisti positiivset kangelast otsima jäädagi. Määratlematusest tulenev ebamugavustunne (mis lubatud filmis, ei pruugi seda olla elus) on Seidli filmides olulisel kohal. Sama meetodit on kasutanud näiteks ka Harmony Korine, kelle linateostes vahelduvad dokumentaalkaadrid fiktsiooniga, kuid seda, mis on mis, on üsna keeruline eristada. Mida aga kindlalt fikseerida ei saa, jääb kuidagi vaevama. Ka Seidli filmid saab kokku võtta märksõnaga „häiriv”, sest just seda need eelkõige on. Osava intriigipunujana jätab ta kõige õõvastavamad kaadrid ning süžeekäigud näitamata, sest inimfantaasia on piisavalt lennukas, et vihjamisi antud lüngad ise täita.         

„Modellid” näitab Viviani, Tanja ja Lisa elu üsna tasakaalustatud toonides: ülimeigitud fotosessioonidega vahelduvad ülimeigitud ööklubikülastused, s.t meesteotsingud, sekka vormihoidmiseks oksendamis- ja trennistseene. Jutud tiirlevad riiete, välimuse ning suhete ümber. Kuna filmi valmimisest on  möödas üle kümme aasta, on eriti selgelt näha moetööstuse jabur, kuid olemuslik nõue korrigeerida välimust vastavalt perioodi nõuetele. Tahtmatult meenuvad ulmeklassiku ning läbinägeliku ühiskonnakriitiku Isaac Asimovi kirjeldused tuleviku galaktikaimpeeriumi piirkondadest, kus valitsemas üksteisele vastanduvad iluideaalid, mida siis vastastikku põlastatakse kui maitsetuse ülimat väljendust. Ulrich Seidl on tõestanud korduvalt oma  harukordset vaistu karakterite ning teemade valikul, pooltoonid tema linateostes tavaliselt puuduvad. „Modellide” üks muljetavaldavamaid kangelannasid on suurte rindadega kaunitar (Lisa Grossmann), kel kombeks seksikuse eesmärgil kergelt alahuult hammustada. Läbinisti banaalsetest elementidest koosnev kompositsioon saab Seidli käsitluses veidi teise tooni: nimelt on naisterahva ülahuul umbes kaks korda alahuulest paksem, mis tundub võigas, sest ilmselgelt  on nende lopsakusele kunstlikult kaasa aidatud. Kui Seidl mingit teemat arendama hakkab, ei kavatsegi ta mõõdukuse piiridesse jääda.   

Nii võibki näha sama modelli üsna pikas stseenis mängimas võrgutavat kiisukest, kuid erootilist pole seal midagi, sest silma jääb ainult lõppematu huultehammustus, mis tundub esimesel hetkel naljakas, teisel häiriv ja kolmandal patoloogiline.  Sama kordub stseenis Viviane’i (Viviane Bartsch) ja uskumatult perversse fotograafi Peter Baumanni vahel: improvisatsioonil põhinev dialoog koosneb solvangutest, absoluutselt üheselt mõistetavatest seksuaalettepanekutest ja modelli kehaosade süvakäsitlusest. Stseen kestab ja kestab, ületab igasugu taluvuse piiri ning venib sellest hoolimata veel mõnda aega edasi.   

Igav ja sügav mõjub nädal hiljem   

Uskumatult pikalt vältav veniv staatika tekitab Seidli loomingu kontekstis äratundmisrõõmu: ka tema järgmised ja talle rahvusvahelise tuntuse toonud mängufilmid „Koerapäevad” (2001)  ja „Import/Eksport” (2007) pakuvad vaatajale võimaluse vaevelda mõõdutundetult pikkade filmiminutite käes, mille vältel autor kas süvendab üht teemat sedavõrd kaua, et see kaotab igasuguse mõtte ja sideme filmireaalsusega, või teisel juhul ei toimu pikka aega üldse midagi. Seda pole huvitav jälgida, kuid pärast filmi lõppemist toimib kogu see vaevlemine üsna teraapiliselt. Eestis „Modelle” vaatama kogunenud publikust vähemalt osale ei sobinud selline lähenemine  kuidagi: umbes poole filmi paiku tõusid esimesed inimesed püsti ja lahkusid saalist. Sama trend jätkus vaikselt lõputiitriteni. Võib välja pakkuda, et pettumise tingis isiklikul kogemusel põhinev lähtepunkt, et film peab olema huvitav. Režissöör Seidl tõestab üsna veenvalt, et võib ka teisiti. Tema filmide puhul saab kannatlik vaataja naudingu, aga rahulolu ei pruugi tulla pärast linateose lõppu, vaid näiteks mõni nädal hiljem. Seidli filmid jäävad meelde, õigemini,  ei taha meelest kaduda: seal on palju häirivaid elemente, kuid vaid väheseid annab kergelt seletada. Pigem ilmnevad need ebamäärasel, kaudsel kujul. 

 „Modellide” kohta on Seidl öelnud, et seda filmi oli suhteliselt keeruline teha, kuna modellid on harjunud oma tööpanust rahas mõõtma. See ei saa aga olla linateose puhul  viljaka koostöö aluseks. Ka see, et keegi nende inimliku poole vastu huvi tunneb, pole tavapärane. Oma panust modellimaailma pinnasära peegeldamiseks Seidl ei anna, pigem näitab ta neidusid võltsi palmiplakati taustal bikiinides poseerimas, ööklubi peegli ees lõputult meiki kohendamas (peegli rolli täidab kaamera, s.t kangelannad vaatavad tühja pilguga otse vaatajale silma) ning nähtud mehi hindamas ja üsna tühiste intiimsuhete põhjustatud emotsionaalses puudujäägis vaevlemas. Valitud ainese tõttu on ka keha oluline teema: ühest küljest selle hävitamine alkoholi, sigarettide ja kokaiiniga ning teisest vormimine trenni, kreemide ja kalliste riietega. Kehast hingeni aga väga ei jõuagi, isegi kui soovi oleks.       

Lõpetuseks. Ulrich Seidlil peaks sel aastal valmima uus mängufilm „Paradiis”, kus kujutatud kolme Keeniasse reisivat naist, kellest ühe eesmärgiks on seksturism, teisel kaalulangetuse laager ja kolmandal katoliikluse propageerimine. Võib juba prognoosida, et filmi tasub kindlasti vaatama minna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming