Gogol! Gogol!

VAAPO VAHER

Nõnda nagu nõukogude massiliteratuur jagunes hulgaks subkirjandusteks, nii hargnes ka tollane filmikunst paljudeks temaatilisteks harudeks. Näiteks armeed või komsomolielu või miilitsatööd kajastavad filmid. Vaatan vahel mõnuga sovetlikke spioonifilme. Suurepärane on Adolf Bergunkeri ?Jäljed lumel? (1955), mille tegevus vihiseb pakaselises taigas, kus avalad, ent valvsad nõukainimesed vastakuti julma maskeerunud vaenlasega. Muide, väljamaise salaluure residenti mängib filmis elegantselt Ants Eskola. Dünaamiline süþee, purgaa, põhjapõdrad ja pilusilmsed põliselanikud, võluv naisradist ja mehine nooruke leitnant. Hiljuti jõllasin Konstantin Judini piirivalvefilmi ?Valvepost mägedes? (1953) ja silm jäi pidama stsenaristidel: Nikolai Erdman ja Mihhail Volpin. Heldeke, mõtlesin ? Erdman! Läinud sajandi üks vapustavamaid dramaturge. Meierhold arvas, et Erdmani koomikataju polnud sugugi väiksem kui Moliere?il. Stanislavski hüüatas pärast ?Enesetapja? lugemist Erdmani kohta: ?Gogol! Gogol!?. Ja äkki ? punapiirivalvureid ülistav haltuurafilm! Kuid imestada pole midagi, nõukogude massikultuuri lõid sageli geeniused. Erdmani (1900 ? 1970) kohta kirjutatakse nüüd aina, et mees oli neid labaseid stsenaariume sunnitud tootma, sest pärast asumiselt naasmist ei tihanud ta enam siira kunstiga tegelda. Ent säherduses jutus peegeldub vaid poolik tõde. Erdman oli juba enne vahistamist täiesti vabatahtlikult ?Lõbusate semude? üks stsenariste. ?Semusid? tuleb aga pidada stalinliku massikultuuri kõige matslikumaks näiteks. Ja ilmselgeks rünnakuks vene intelligentide ja kõrgkunsti pihta.

Niisiis, Erdmanis askeldas kaks loojaisiksust, ühelt poolt võimas tõsikultuuriline satiirik, teisalt üsna odav ja kerge produtseerija. Taas tuleb kõnelda pöörastest vene paradoksidest. Ühelt poolt oli Erdman baltisaksa võsu, kes palus, et isa kirjutaks talle saksa keeles, teisalt oli Erdmanil just vene keele suhtes absoluutne kuulmine, selle keele filoloogilisi salamaid adus ta paremini, kui puhas venelane. Ühelt poolt arreteeriti ta oktoobris 1933 Gagras filmivõtete aegu kui rahvavaenlane, ajendiks ta üks sapine valm, mille rahvakunstnik Vassili Katðalov ettevaatamatult miskil olengul ette luges, teisalt sai Erdmanist 1942. aastal Beria poolt loodud NKVD laulu- ja tantsuansambli täiskohaga kirjandustöötaja. Ühelt poolt oli ta kahekümnendail aastail vene imaþinistide liikumise tõsimeelne osaline (Jessenin pidas teda kõige andekamaks imaþinistlikuks luuletajaks, kelle värssides avanes erootiline urbanism, mida tajus vaid kitsas kirjanduslik ülakihike), teisalt lõi ta aga üldrahvalikke tekste, näiteks kabareelaulu ?Sumiseb öine Marseille?, mida Moskva teater-kõrtsis Kõver Jimmy etendas verinoor poisilik Rina Zeljonaja ja mida ümises kogu Venemaa.

Erdmanist jäi maailma dramaturgiasse kaks näidendit: ?Mandaat?, mille 1925. aastal oma teatris lavastas meeletu eduga Meierhold, ja ?Enesetapja?, mille järele haaras 1928. aastal otsemaid kolm Moskva teatrit, sealhulgas Stanislavski Kunstiteater. Ent etenduseni ei jõutud, sest näidendi mängimine-trükkimine keelati. Stanislavski saatis Stalinile kirja, kus üritas tõestada teose kodanlusevastasust, ent Juht vastas: ?Ma ei ole ?Enesetapjast? kõrgel arvamusel. Mu lähemad seltsimehed leiavad, et näidend on tühjavõitu ja isegi kahjulik.? See tähendas näitemängu kadu aastakümneteks. ?Enesetapjast? sai intellektuaalne legend, mille olemasolust sosistati, ent mida keegi polnud lugenud. Väljamaal näidend küll levis, 1926 avaldati see näiteks raamatuna Saksamaal. Erdman kirjutas veel kolmandagi tüki, mille nimi oli ?Hüpnotisöör?, selle luges ta 1938. aastal ette ka Bulgakovile, kuid tänaseks on käsikiri hävinud.

Pärast Gorbatðovi toodud sõnavabadust lavastati ?Enesetapjat? hasartselt üle kogu riigi. Peagi (1990) jõudis teos ka filmilindile, reþissööriks Valeri Pendarkovski ja osi mängimas kuulsused nagu Valentin Gaft, Leonid Kuravljov, Vladimir Menðov, Sergei ðakurov. ?Enesetapja? filmiks saamine oli kui ühe ringi vastuoluline, kuid kaunis sulgumine. Mees, kes teatrit teenis aateliselt, filmi aga kommertsihimust, jõudis pärast surma paradoksaalse sümbioosini: ta teater sai filmiks, aade kommertsialiseerus. Nüüdseks on trükitult kaante vahele kogutud ja kümnetuhandelistes tiraaþides levitatud ka Erdmani eraelu, näiteks ta intiimne kirjavahetus Kunstiteatri näitlejanna, Stanislavski lemmiku Angelina Stepanovaga, armukesega, kes kunagi surmapõlgavalt külastas Erdmanit ta kauges kommunistlikus paguluses. Erdman kirjutas Angelina selle Siberisse sõidu kohta: see naine tegi mind dekabristiks. Erdman oli valusalt erootiline figuur, kelle isepäise vaimu ees langesid naised transsi. Ta armastas elu, naisi ja kunsti kõigis avaldustes. Ka tühifilmi piirivalvureist tegi ta kindlasti armastusega, järgides mõnuga kõiki sotsrealistlikke mustreid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming