Habemeajaja, kes polnud deemonlik

Aarne Ruben

Väga eriline film, milles on vähe hollywoodlikkust: tunde kannatust igava muusika ja motiveerimatute mõrvadega. Habemeajaja (Johnny Depp) ja tema naine (Helena Bonham Carter). KAADER FILMIST

Johnny Deppi näitlejakarjäär on erandlik. Laias laastus võib öelda, et ta alustas Oliver Stone’i filmiga „Platoon” („Rühm”, 1986), kus ta mängis kõiki hoiatavat reamees Gatorit. Varsti tuli taas tuntust kogunud film „Edward Scissorhands” („Edward Käärkäsi”, 1990), mida tudengineiud tavatsesid analüüsida üli-postmodernsete terminite toel. Käärkäe ainetel on meil ju kirjutatud lausa bakalaureusetöid, muidugi naiste poolt ja muidugi sellepärast, et Johnny Depp on nende arvates nii ilus mees.

Põhjus, miks Johnny Deppist väga palju rääkima hakati, olid muidugi nood kapten Sparrow seeriad. „Kariibi mere piraadid” on filmiajaloo edukaim sari, mis jättis oma menukuse poolest tagaplaanile isegi „Tähesõdade” draama. Depp tõusis kindlalt Hollywoodi A-kategooria näitlejaks, kuid säilitas oma loomupärase tagasihoidlikkuse. Tänase seisuga Depp muide ennast mingiks muuvistaariks ei peagi ja ütleb tagasihoidlikult: „Ah, mis mina, väike inimene…”

„Kariibi mere piraadid” rakendas kogu Hollywoodi raskekahurväe ja pakkus multikultuurilise õppetundi. Filmis on rakendatud pea kõiki mõeldavaid inglise keele aktsente: iiri, lääneindia, bermuda, kariibi, lõuna-aafrika…

Pole siis imestada, kui oma aktsendimäng on ka filmis „Sweeney Todd, Fleet Streeti deemonlik habemeajaja”. Johnny Deppi kehastatud peategelane kõneleb nimelt ehtsaimat briti aktsenti.

Kui vaatasin „Deemonlikku habemeajajat”, siis oli saalis peale minu ainult  kaks neiut, kes kogu aeg märkmeid tegid. Kui siit nüüd taas mõnda bakalaureusetööd ei sünni!

„Deemonlik habemeajaja” on väga eriline film ja hollywoodlikkust on selles vähe: kujutame ette tundidepikkust kannatust igava muusika ja motiveerimatute mõrvadega. Minu isa kõneles alati: kui tahad sitasti kirjutada, siis reasta oma teostesse palju motiveerimata mõrvu. On raske lõpuni mõista, miks peab Sweeney Todd mõrvama nõnda palju oma kliente. Todd töötab konveierimeetodil: ta lõikab kundel kõri läbi ja see läheb laibana äravoolutorusse. Sweeney deviis näikse olevat: soome puss ja verekapp, see me poiste hulgas popp! Ühel kundel ajab Sweeney ka lihtsalt habet ega hakka teda taevaste juurde läkitama. Kuidas tuju parasjagu on.

Äravoolutorust jõuab kohtuniku laip Nellie Lovetti kokanoa alla ja sealt edasi mahlase piruka sisusse. Sweeneyga rääkida ei tasu: ta võib viletsasse tujju sattuda ja siis häda kõnelejale! Mida Sweeney kõigile suure uhkusega demonstreerib, on tema nuga: see on ainus, mis tema väledal vaimul on pakkuda.

„Deemonlik habemeajaja” baseerub muusikalil, mis omakorda baseerub Londoni linnalegendidel. Juba imestasingi, miks Hollywoodi filmitegijad sedavõrd vähe linnalegende kasutavad. Neil oleks võtta ilmatu hulk toredaid süžeid: on ju New Yorgi metroos rotid suured nagu mitu labakinnast, õgivad üksteist nagu mutandid.

Filmi muusika on tõeline katastroof. Kas Hollywoodil siis tõesti ei ole enam korralikke viisikirjutajaid? Kas tõesti on läbi „Võimatu missiooni” ja kas või nendesamade „Kariibi mere piraatide” toredad filmimuusika ajad? Millega küll tegelevad härrad Hans Zimmer ja Klaus Badelt?

Johnny Depp on kogu elu pidanud kannatama võrdlust Tom Cruise’iga, kellega ta on pea üheealine. Ühe ajastu mehed on filmimaailmas palju korda saatnud, kuid mitte kunagi koos. Mõlemad on võitnud Kuldgloobuse, kuid mitte iialgi Oscarit. 1992. aastal valmistas Deppi toonane pruut Winona Ryder mehele üllatuse ja nimetas tema järgi ümber universumiavarustes plinkiva helevalge kääbustähe. Üldiselt tähendab „depp” saksa keeles lollakat, idiooti. Iiri-irokeesi verd näitleja kannab enda sõnul seda nime aga uhkusega.

Üle tunni aja ma seda igavat filmi poleks välja kannatanud. Aga teadmine, et peab ju vaatama, andis mulle jõudu. Ootasin, et filmi muusika läheb põnevamaks, kui peategelane pikalt tänava peal jalutab. Dudkit, brat, ei muutunud see filmi muusika põnevamaks ka siis.

Ka selles filmis tuleb välja, et Johnny Depp on äärmiselt glamuurne tegelane. Mis on näitlejal edaspidi kavas? Juba järgmisel aastal on tulemas kuulus ja palju oodatud „Rum Diary”, mis peaks kõnelema suitsidaalse ajakirjaniku eneseotsimisprobleemidest. Sama aasta väljalase oleks ka põnevusfilm „Shantaram”, mis peaks koonduma heroiini ja vangla ümber.

Allakirjutanu peab tunnistama, et on Johnny Deppi unes näinud. Minu unenäos küsis Johnny Depp: Where is the rum gone? Tal oli mõõgavöö ja palmitud habemepatsid, pärlid rippusid ta lilla pearäti alt ja mängis Klaus Badelt: „Underwater March”, „Will and Elizabeth”, „He’s a Pirate”… Mõnikord tundub, et meie planeedi filmikunsti areng sõltub paljuski sellest, kas kapten Sparrow saab kätte Davy Jonesi südame või mitte.

„Deemonlikule habemeajajale” oleks palju juurde andnud, kui kaamera oleks Sweeney katusepunkrile lähenenud õhust. „Kariibi mere piraatides” sellist võtet rakendati ja see andiski sellele filmile erilise mõjujõu. Aga tuleb ka arvestada seda, et „Piraatide” režissöör oli Gore Verbinski, „Sweeney Toddil” aga kõigest Tim Burton. Keskpärasus ei saavuta iial seda, mida võib saavutada geenius.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming