Härgade muusa

Donald Tomberg

Müütiline ja ajalooline aeg on filmis printsiipidena vastamisi. Mängufilm „Lumivalgeke” („Blancanieves”, Hispaania 2012, 104 min), režissöör ja stsenarist Pablo Berger, operaator Kiko de la Rica, produtsendid Ibon Cormenzana, Jérôme Vidal ja Pablo Berger, helilooja Alfonso de Vilallonga, monteerija Fernando Franco. Osades Macarena García, Maribel Verdú, Daniel Giménez Cacho, Ángela Molina. Linastub kinodes Sõprus, Artis ja Solaris. Režissöör Pablo Bergeri „Lumivalgekest” on saatnud üksmeelne tunnustus, komplimentidega ei olda selle filmi puhul kitsid. Möödunud aastal noppis „Lumivalgeke” Hispaanias näiteks kümme sealset filmiauhinda Goya ja esitati ühtlasi parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks. Tõepoolest, kuigi tänases päevas on (filmi)kunstis üha raskem olla originaalne, on „Lumivalgeke” seda ometi. „Artist” ja „Lumivalgeke” Berger on „Lumivalgekese” puhul lähtunud küll vendade Grimmide muinasjutust, filmi tegevus leiab aset aga möödunud sajandi kahekümnendate aastate Hispaanias. „Lumivalgeke” on tummfilm, austusavaldus filmikunsti algusaegadele, ja toob nõnda vaatajale meelde muidugi ka Michel Hazanaviciuse „Artisti”. Nii „Artisti” kui „Lumivalgekese” puhul tuleb öelda, et filmikunsti algusaegade poole pöördumine on olnud kontseptuaalne. Valitud (tumm) vorm on ka sisu seisukohalt otsustav, sisu defineerib omamoodi ka vormi. Rangelt võttes on aga mõlemad tummfilmid tummad vaid niivõrd-kuivõrd. Võib isegi öelda, et mõlema filmi puhul ongi üks määravaid omadusi just nimelt see, kuidas on suhtutud helisse. Ja kui lähemalt vaadata, siis on suhtutud neis kahe tummfilmis helisse üksjagu erinevalt.

„Artistis” on vastandatud tummus ja helilisus, nagu kujuteldav ja reaalne, võiks öelda ka nagu müüt ja ajalugu. „Artisti” tegelased elavad maailmas, kus valitsevad tummfilmi seadused. Ja tummfilmi seadused on antud juhul otse loodusseadused, need kuuluvad just nimelt kujutatava keskkonna juurde, mitte filmitehniliste võimaluste juurde. Ja selles tummfilmi seadustega maailmas elavad inimesed „nii”. Nad liiguvad iseloomulikult „nii” (kerge kiirendusega), räägivad „nii” (tekstitahvlid), väljendavad oma tundeid „nii” (markeeritult).

Korrakem nüüd kõrvalepõikena ilmset. Film loob reaalsuse illusiooni ja ka peegeldab reaalsust meile tagasi. Saja aasta eest toimis tummfilm reaalsuse illusioonina vägagi mõjusalt (vaatesaalis põgeneti ekraanil nähtava rongi eest), tänaste harjumuste valguses tundub tummfilmilik ümbritseva peegeldus aga reaalsuse suhtes nihkes olevat. Ühesõnaga, praegusele vaatajale ei loo tummfilm (veatut) reaalsuse illusiooni, me ei tunne tummfilmi esteetikas vahetult ära seda maailm, mis on me ümber, küll aga tunneme, et tummfilmi esteetikas on maailma esitatud nagu teatud nihkega. Nihkele osutades saame ilmekalt näidistada sedagi, et film ühtaegu imiteerib-peegeldab reaalsust, ent ka loob (oma vahenditega) oma autonoomse reaalsuse. „Artisti” tegelased elavadki sellises autonoomses, tummfilmi loodud reaalsuses ja nõnda otsekui muinasmaal. Nad elavadki tegelaste maal. Sellel maal on heli kujuteldav. Tähendusena on heli olemas, kõlana mitte. Heli on „tekstitahvel” – auto sõidab pauguga vastu puud. Kui aga heli päriselt platsi ilmub ja antud tegelikkus muutub kõlaliseks (kuuldavalt kõlksub klaas), siis variseb tegelaste maailm kokku. Mitte lihtsalt uued ajad ja teised kombed, vaid üldse, terve reaalsus on teine. Nüüd toimivad teised loodusseadused. Tegelaste maailm on nagu muinasmaa ja müütiline aeg, heli murrab sinna sisse nagu ajalugu. Ja märkigem veel kord, et „Artist” alustab sellest, et on maailm, kus heli puudumine on paratamatu.

Kuidas on lood „Lumivalgekesega”? Kas heli puudumine on siin paratamatu? Jah ja ei. „Lumivalgekeses” pole loobutud mitte reaalsuse helilisusest, vaid kõnelemise kõlalisusest. Näiteks kuuleme selles filmis kellukese helistamist: ümbritsev reaalsus on heliline ja teatud hetkedel kanduvad need helid meieni (vaatajateni) vahetult, kõnelemine, artikuleeritud suhtlemine käib aga tummalt ja nähtub tekstitahvlitel (või peaks siin ehk just ütlema, et tummus vahendab suhtlemist). Suhtlemine on „Lumivalgekeses” muide ka see, kui kukk kireb – me näeme seda, aga ei kuule. „Lumivalgekeses” kõlavad otse ka laulud. Näiteks tantsitakse ühes stseenis flamenkot ja tantsu saadab helipildis kõlav laul (ent lauljat me muidugi ei näe ja küllap teda ei olegi seal tantsuplatsil). Selline laul ühtviisi kuulub ja ei kuulu vahetu sündmustiku juurde. Need on nagu sõnad, mis kostuvad ja ei kostu nähtavalt tantsuplatsilt.

Ühesõnaga, „Lumivalgekese” maailmas ei ole heli puudumine sugugi ühene ja paratamatu, pealegi ei ole siin erilist vaeva nähtud spetsiifilise tummfilmi esteetikaga (nt puudub vähesest kaadrisagedusest lähtuv spetsiifiline liikumismulje). Võiks ka küsida: miks on see lugu ikkagi just tummfilmina lahendatud? Miks ikkagi kõne kõla ei kosta, laul aga kostub ja elamise helid valikuliselt niisamuti? Loomulikult, vaadates see kõik ei häiri sugugi, me võtame (filmi)maailma vastu just nii ja selliste reeglitega, nagu ta meile esitatakse, ent siiski.

Nüüd tuleb juba vältimatult pöörduda aja teema poole. Muinasjutt, nagu me teame, toimub müütilises ajas, režissöör Bergeri „Lumivalgeke” on aga üle kantud ajaloolisse aega. Ent antud juhul pole tegemist võttega, kus muinasjutt kantakse tänapäeva (nii nagu ju ikka tehakse), vaid muinasjutt kantakse üle minevikku. Just siinkohal saabki esteetiline lahendus tähtsaks. Kui „Lumivalgeke” poleks lahendatud tummfilmina, poleks sellest muinasjutu ajaloolisse minevikku ülekandmisest ehk suuremat lugugi, teatud mõttes võiksime siis minevikkugi suhtuda nagu tänapäeva (n-ö kaasaja mõiste sõltub ka kontekstist), koos tummfilmi lahendusega sünnib aga topeltkood. Ütleme nii: müütiline ja ajalooline aeg on printsiipidena ikka vastamisi, need on erinevalt organiseeritud. Ent (nagu „Artisti” puhul sai juba märgitud) tummfilm ei mõju tänases päevas enam reaalsuse illusioonina, vaid kuidagi „teistsugusena”, „ebareaalsena”, mõjub kuidagi … muinasjutulisena.

Niisiis, „Lumivalgekese” puhul on tegevus kantud müütilisest, muinasjutu ajast ajaloolisse aega ja nõnda toimib opositsioon müüt-ajalugu. Nähtav ajalooline aeg on meile tummfilmi esteetika tõttu intuitiivselt antud aga just ja üksnes „teistsuguse”, vana ajana, minevikuna, mis on jäädavalt kadunud, milleni me enam ei ulatu. Ja niipidi toimib juba vastandatud ajaplaanide (müüt-ajalugu) kokkutoomine – tummfilmi ruum mõjub oma esteetilise lahenduse tõttu nagu vana aja ruum, mis on „teistsugune”, „ebareaalne”, just nimelt „muinasjutuline”, suhteliselt lähiajalukku asetatud tegevus mõjub nii, nagu oleks toimunud „ükskord ammu”.

Põikame nüüd korraks veel „Artisti” juurde. Näeme, et helisse on suhtutud kummagi filmi puhul isemoodi. Tunnetus, mis tummfilmi kohta käib, on aga sama: tummfilmi ruum on tajutud ja seotud müütilise ruumiga, õigemini tummfilmi ruum on müütilise ja ajaloolise, kujuteldava ja reaalse ristumiskoht.

Muinasjutu järel

Filmi pealkiri on „Lumivalgeke” ja muidugi tunneme loos ära vendade Grimmide muinasjutu adaptsiooni, ent vägagi õigustatud on küsimus: kas selle filmi puhul üldse ongi tegemist muinasjutuga? Või küsime nii: kui me Grimmide muinasjutust midagi ei teaks, kas tunneksime siis Bergeri filmi üldse ära muinasjutuna? Kas Bergeri loos on üldse midagi (üldistatavalt) muinasjutulikku? Tundub, et kui me Grimmide muinasloost midagi ei teaks, siis sobiks Bergeri filmi kohta öelda pigem „muinasjutuline”. Aga, noh, muinasjutulisena mõjub ka enamik Hollywoodi lugudest, mis ükski otseselt muinasjutu määratlusele ei pretendeeri. Midagi pole teha, nüüd tuleb paratamatult juba lähemalt filmi sisust rääkida (nii et mõistlik pole järgnevat lõiku lugeda).

Lumivalgekese pärisnimi on Carmen. Carmeni isa on kuulus matadoor, kes jääb ühel päeval härjavõitluses halvatuks. Carmeni ema sureb sünnitusel ja võõrasemaks saab isa põetanud halastajaõde. Carmen hakkab salaja halvatud isa külastama ja õpib justkui möödaminnes, mängides härjavõistluskunsti. Võõrasema tahab lasta Carmeni tappa, neiu põgeneb ja kohtub liliputtidega, kes samuti härjavõitlusega rahvast lõbustavad. Carmen satub areenile ja tema kuulsus härjavõitlejana levib ruttu kogu maal. Võõrasema saab teada, et Carmen on elus ja läheb, mürgitatud õun ühes, Carmeni esinemist vaatama.

Ssisukirjeldus oli paraku vajalik, et ütelda järgmist: Bergeri „Lumivalgeke” meenutab muinasjuttu, aga ei ole muinasjutt. Esiteks, sündmustik on küll lopsakas, aga midagi üleloomulikku otseselt ei toimu: kuri võõrasema on, aga nõida ei ole, väikesed mehed on, aga pöialpoisse ei ole. Filmis öeldakse Carmenile lausa otse: „Me hakkame sind Lumivalgekeseks kutsuma, nii nagu muinasjutus.” Ühesõnaga, mingit muinasjuttu siin ju ei ole, on hoopis selline lugu, mis (küll) meenutab tuntud muinasjuttu ja seda äratuntavat seost kasutavad näiteks liliputid ka teadlikult oma tsirkusekava turustamise nipina. Edasi, kas liliputtidel käib töö ja vile koos? Nii ja naa. Muinasjutule käib juba täiesti vastu aga otsene arm ja otsene vihkamine, mida üks või teine liliput Lumivalgekese vastu tunneb. Kusjuures, selle filmi puhul võiks ju liliputidki kõik kenasti ükshaaval üle lugeda. Tuleb tõdeda, et ka mingit liliputtide (n-ö pöialpoiste) iseloomustust filmis ei anta.

Linateose lõpp on veel otse omaette teema. „Lumivalgekese” puhul saab see, mis (algul) paistab kõrvaline, peamiseks. Teame, et Grimmide Lumivalgekesel on väga hea klapp kõigi lindude ja loomadega, üldse kogu loodusega. Bergeri loos on väikese Carmeni suurimaks sõbraks kukeke, isa on tal aga matadoor (tapab härgi, või saab nendest tapetud), ka Carmenist saab matadoor. Siin on juba algselt esil ületamatu vastuolu ning just antud vastuolu ja selle lahenduse võimalust võib pidada üheks filmi kandvamaks teemaks.

Vendade Grimmide muinaslugu on nagu kood, mille abil tõlgime (filmi)reaalsuse sarnasuse alusel muinasjutuks. Ent Grimmide muinaslugu on ka nagu võti, mis keerab vales lukuaugus. Nii saame tähelepanu pöörata just sellele, kuidas Bergeri lugu muinasjutust erineb, et miks see (filmi)lugu ei ole muinasjutt, või teisipidi, miks sellest ei saa ikkagi muinasjuttu, kuigi see ju nii väga sarnaneb sellega. Märkigem siin ka Alfonso de Vilallonga suurepärast filmimuusikat. Ega mäletagi sedavõrd sundimatut, mingil moel isegi muretut tundliku koomilise ja traagilise kokkutoomist, nagu on mõnes „Lumivalgekese” stseenis.

Niisiis, tummfilm. Just tummfilmina mõjub see lugu, mis küll sarnaneb muinasjutuga, aga õieti polegi seda, ikka nagu muinasjutt. Ja Lumivalgekest kehastav Macarena Garc ía lööb vaataja oma kaunidusega rahumeeli pahviks. Ent tummfilmile on iseloomulik veel miski, mis helifilmis, mida aeg edasi, seda enam kaotsi läinud ja üha suuremate raskustega leitav. Tummfilm mõjub täna kohmakalt, aga selles kohmakuses on siirust, miskit naiivsust. „Lumivalgeke” on elegantse, lopsaka teostusega, aga tummfilmi „teistmoodi” kohmakus pole kadunud. Kaunis film.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming