Haiguste ravi. Kontrollitud

Jaanus Kaasik

On tulnud väike laine žanrifilme, mille liitvaks tunnuseks on cinéma-vérité stilistika. Kuni publik eelistab dekoratiivsusele elamust, pole libadokumentalistika vaibumist oodata. Tule ja tankirauaga koletise vastu.

Vaadeldes filme kui tööstusprodukti, näeb lisaks majanduslikele kaalutlustele ka sotsiaalset või poliitilist tellimust filmi sisu ja/või vormi valikus. Sageli on filmil lisaks ideoloogilise meelsuse kultiveerimisele ka teraapiline ja profülaktiline funktsioon. Filmitööstuse viimase aja toodete seas on selgelt näha „ravivate” filmide osa. Kui „piinamisest” on saanud poliitilise terminoloogia tavaline osa, on vajalikuks ka traumaatilise kogemuse vallandamine.

Sel taustal on mõistetav ka nn torture porn õudusfilmide üllatav populaarsus. Nende filmide nimekirja ühes otsas võiks olla Mel Gibsoni film „Kristuse kannatused” ja teise äärmusse jäävad õdusfilmide „Hostel” ja „Saag” uued osad. Kuna need filmid on loodud müstilise kõrvaltvaataja vaatepunktist, on publikul võimalik läbi elada nii iseenda kui potentsiaalse ohvri hirmu ning ka piinaja võimu oma ohvri(te) üle.

Soov olla oma toodetes mitte ainult päevakohane, vaid võimalusel ka ajastu vaimu defineerija, sunnib filmitööstureid katsetama uudsete lahendustega või pöörduma filmiajaloo varasalve poole.

On tulnud väike laine žanrifilme, mille liitvaks tunnuseks on cinéma-vérité stilistika. Kogu filmi jooksul liikuva käsikaamera ja ühe operaatori vaatepunkti kasutamisega saab kinokülastajast linateose osaline. Pole mõtet küsida, kellega peaks publik filmis suhestuma, sest võimalus jääda kõrvaltvaatajaks on ära lõigatud ning vaataja muutubki justkui päriselt filmi osaks.

 

Jälle monstrum New Yorgis

Matt Reevesi „Cloverfield” on üks neist filmidest, mida võib vaadelda kui lähimineviku teraapilist kommentaari. Lühidalt: „Cloverfield” on kui „Blairi nõiafilmi” ja „Godzilla” ristand. Publikule lastakse ette kaamerast leitud videokassett, millel inimlik lugu New Yorgi noortest. Samal ajal aga hävitab linna tundmatu koletis.

1999. aastal linastunud „Blairi nõiafilm” kujutas oma cinéma-vérité minimalistliku stiiliga eelkõige üksikisiku foobiaid ja tema hirmude võimendumist hetkeni, kui tõelise ohu tekkides ei suudeta reageerida ja allutakse alandlikult surmale. Kirjeldades filmi „Cloverfield”, võib parafraseerida Tšehhovit: „Linn hävineb, lihtsalt hävineb, kuid samal  ajal kujuneb inimeste õnn ja puruneb nende elu…” Tõeliselt ohtlikus olukorras ületab isiklik õnn ja lähedaste elu iga arhitektuurimälestise tähtsuse.

Just inimlikkus on see, mis seob „Cloverfieldi” tihedalt 2001. aasta 11. septembri katastroofi kogemusega. See inimlikkus on mõjunud ka New Yorgi elanikele. Paar kuud tagasi esilinastus New Yorgis film „Ma olen legend”, mille tegevuspaigaks postapokalüptiline ja varemetes New York. Suurlinna kohalikus pressis reageeriti sellele filmile palju vaoshoitumalt, „Cloverfieldi” ümber läks aga käraks.

11. septembri sündmuste kajastamisel on Hollywood kujutanud kangelaslike päästetööliste elu („World Trade Center”, 2006, režissöör  Oliver Stone) ja sihtmärgini mitte jõudnud lennuki reisijate ennastsalgavat tegevust („United 93”, 2006, režissöör Paul Greengrass). „Clovefield” on aga esimene film, kus näidatakse tavalisi New Yorgi elanikke ja vahendatakse nende kogemusi katastroofi olukorras. Liialt äratuntava tõsielu pildikeele kasutamine on üks eetilisi puudusi, mida filmile ette heidetakse.

Eesti meelelaadile peaksid hingelähedasemad olema katastrooffilmide voolu kuuluvad zombifilmid „Rec” ja „Diary of the Dead”. Hispaanlaste Jaume Balagueró ja Paco Plaza 2007. aasta filmis „Rec” (pealkiri tuleb lühendist, mida võib salvestamise ajal näha videokaamera ekraanil) on jälgitud noort telereporterit, kes teeb reportaaži tuletõrjujate tööst öises Madridis. Tavapärane tööpäev muutub, kui elupäästjad jäävad koos võttegrupiga kinni zombiviirusest nakatatud majja.

 

Kommunismihirm ja zombifilmid

Haigus ja vaid surmaga lõppev nakkus on ka soovimatult leviva ja taunitava ideoloogia võrdkujuks. Üks zombifilmide populaarsuse laine langes USAs kokku paanilise kommunismihirmuga. Need filmid on õpetanud, et ideoloogiline nakkus on haigus, millest ravib vaid ajju läkitatud kuul. Raudse eesriide langemisega on hirm võõra mõttemaailma ja ideoloogilise nakatumise ees kasvanud.

Eesti rahval on veel värskelt meeles pildid kummaliselt seestunud ja irratsionaalselt märatsevast rahvamassist aprillikuu tänavatel ja Jürgen Fogeli reportaaž otse sündmuste keskelt. Kohati on need kaadrid uskumatult sarnased filmis „Rec” kujutatuga. Huvitav on seegi, et filmi „Rec” võimalikke profülaktilisi omadusi on vääriliselt hinnatud ka USAs, kus filmi oma versioon peaks valmima juba käesoleval aastal.

George Andrew Romero film „Diary of the Dead” (2007) linastus hiljuti „Sundance’i” filmifestivalil ega ole veel maailma filmilevisse jõudnud. Film koosneb fiktiivsetest dokumentaalkaadritest, mis salvestatud pärast zombiviiruse puhangut. Kuuldavasti on Romero filmi pannud ka otsesemat ühiskonnakriitikat. Seda suundumust võib vaadelda ka kui stilistilist vastust Hollywoodi astronoomiliseks kasvanud eelarve ja eriefektidega tehtud filmidele. Kui digitaalselt on võimalik vormistada kõiki filmilooja fantaasiaid, siis on žanrifilmis tähtsaks tõusnud vaataja elamus, mis toetub unikaalsele elukogemusele. Selliste elamuste käivitamiseks peab film olema interpreteeritav, mitte lõpuni illustreeritud. Sarnaselt Dogme 95 seisukohtadega piisab emotsionaalse pinge edastamiseks ja loo jutustamiseks ka minimaalseimatest vahenditest.

Siinkohal mainitud teosed pole ainsad viimasel ajal valminud cinéma-vérité stilistikas žanrifilmid. Praegu kogub Ameerika festivalidel populaarsust Oren Peli kummitusfilm „Paranormal activity” (2007) ja Brian De Palma viimane film „Redacted”. Kindlasti ei piirdu loetelu nendega. Kuni publik eelistab dekoratiivsusele elamust, pole libadokumentalistika vaibumist oodata.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming