Haihtuda kui leht tuulde

VAAPO VAHER

Jessas, kui palju on maailmas lörriläinud näitlejasaatusi! Algus võib olla küll kui muinasjutt: esimene uimastav edu, eksalteeritud kära pildilehtedes, kriitika silmakirjalik moosimine, reþissööride ilased käesuudlused. Siis aga äkki ? justkui poleks sind olnudki! Press ei märka, lavastajad vahivad mööda, tööd ei pakuta, publik unustab. Mõne aasta eest suri vaikselt vene filmitäht Elza Leþdei (1933 ? 2001). Mida ütleb see nimi tänasele filmihuvilisele? Mitte tühjagi. Filmilukku jäävad mõned ta episoodilised osatäitmised, näiteks hetkeline soldatinaine Grigori Tðuhrai ?Ballaadis sõdurist? (1959) või närtsinud supelrannadaam Mihhail Kaliku filmis ?Hüvasti, poisid!? (1965). Need pisiosad särasid salapäraselt. Leþdei suuremad osatäitmised, mis omal ajal publiku vastupandamatult kinosaalidesse kiskusid, on aga ajahägusse hääbunud. Kunagi ahmis vaataja erutunult armastuse poole püüdleva prostituudi karmi ekraanisaatust Alovi-Naumovi filmis ?Tuul? (1959). Liigutavat litsi mänginud Leþdei nimi püsis siis elavalt üldsuse huulil ja leheveergudel. Nüüdseks on rahva mälust haihtunud nii lits kui Leþdei.

Elza jõudis Moskvasse päikselisest Sevastoopolist, kuigi pikka päikesevalgust ei talunud ta juba lapsest saati. See ei mõjunud hästi ta psüühikale. Lõpetanud näitlejakooli, sattus sarmikas, ent kinnine ja tõsisevõitu tüdruk filmitegijate hasartsesse fookusesse. Juri Jegorovi ?Jäise mere? (1955) võtteplatsil kohtus Elza tollase kinokangelase Gennadi Judiniga. Armumine oli ahne ja silmapilkne. Abielu. See ei püsinud koos aga kuigi kaua. Elza jäi kogu eluks hingestunud armujaks. Seejärel tõukas saatus ta kokku Vladimir Naumi poja Naumoviga. Elzale usaldati Rita Ustinovitði osa kuulsust koguva lavastajapaari Alovi-Naumovi filmis ?Pavel Kortðagin? (1957). See oli Ostrovski proparomaani ootamatult poeetiline käsitlus, mille paistel sigis ja paisus ka Naumovi ja Leþdei armulugu. Stoori kestis üle viie aasta, küllastunud lembest ja loomingust. Siis sai asi otsa, ammendus, osalised otsisid värsket võimalust. Naumovi isiklik erootika pürgis tippu aastal 1974, mil ta abiellus võluva Natalia Belohvostikovaga. Elza Leþdei armuelu saavutas apogee paar aastat varem, kui naisel plahvatas suhe populaarse, intelligentselt maskuliinse näitleja Vsevolod Safonoviga. Mehe eelmine abielu oli parajasti mokas, loomes adus ta kurnavat kriisi, depressioone uputas Safonov aga sügavale viinasse. Elza sundis mehele peale ravi ja distsipliini. Safonov taastas eneseusu, ehkki temagi kõrgaastad olid möödas. Nagu ka Elzal. Nõukogude kinos toimunud muutused vajasid teistsuguse ampluaaga tegijaid.

Elza ja Vsevolod elasid oma väikeses korteris Gorki uulitsas ja kuna Elza päikesekartus oli veelgi süvenenud, katsid aknaid alati tihedad kardinad ja elu tiksus toas koltunud elektrivalguses.

Et filmiga vähegi habrast sidet hoida, võttis Elza seitsmekümnendail aastail vastu Leningradi televisioonimeeste pakkumise hakata kaasa tegema plaanitavas detektiivses sarjas ?Uurimist viivad läbi asjatundjad?. Seriaal oli võimudelt saanud õnnistuse kui telejoru, mille kõrgeks eesmärgiks pidi olema õilistada nõukogude miilitsat. Sovetlike korravalvurite reputatsioon oli rahva silmis kukkunud enneolematult alla: liiklusmiilits samastunud sootsiumi teadvuses väljapressijaga, kainerivalvurid sulidega, uurijad riiklike omavolitsejaiga. Vastne telesari pidi taas avama sotsmiilitsa humanistliku sisu. Seriaal kukkus välja lineaarne, kunstlik ja tobe, kuid pälvis publiku hulgas hiiglasliku menu. Ühest küljest väljendus ses edus publiku rahuldamata nälg klassikalise detektiivteema järele; nõukogulik politiseeritud massikultuur ei suutnud seda himu rahuldada. Teisalt ihkavad inimesed aina ideaali ja seda neile ekraanilt lusikatäite kaupa ka pakuti. Algselt kavandatud paariaastane seriaalike kasvas lõppematuks pildireaks, kus Elza Leþdei etendas mundris rutiinset kohtueksperti Zinotðkat. Mängida polnud midagi, tekst oli puine ning karakteerne areng või psüühiline siseliikumine ei tulnud ses osatäitmises kõne allagi.

Niisiis, ajalugu kordus farsina. Elza kunagine kuulsus tuli näiliselt justkui tagasi, tema mõttelagedat naisenägu harjusid kultuuriplebeid igal kindlal nädalapäeval ühel ja samal kellaajal ekraanilt jõllama. Ent vaatajat ei huvitanud näitleja Leþdei, nad ei teadnud seda nimegi, neile piisas banaalsest Zinotðkast. See groteskne osatäitmine kandis Elza ajju erilise teravusega valusa teadmise, et kunagine unelm tõusta suurnäitlejaks on labasel moel ebaõnnestunud.

Enne surma nõudis Elza pojalt, et ta koolemisaega ega -kohta kusagil ei kuulutataks, et talitus oleks salajane. Ajalehed vaikisidki näitlejanna surmast. Nii haihtus Elza Leþdei filmiajalukku kui leht tuulde.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht