Hea, et vaidlema ajab

Peeter Sauter

Logeda elustiili ja põlvkondlike hoiakute esitamise tõttu võib „Free Range.Ballaad maailma heakskiitmisest” saada kultusfilmiks aastate pärast.

„Kas kuulsid,” hõikasin telekat vahtides kööki Laurale, „et „Ballaad” esitatakse välisfilmide Oscarile?”
„No kindlasti saab Oscari!” hõikas ta köögist vastu tüüpilise Laura vastuse.
Ja ma jäin mõttesse, et mis sest, kui ei saa. Kui Katrin Kissa ja Veiko Õunpuu on tublid, sahistavad nad Hollywoodi vaipadel jalgu ja heal juhul torkavad varba mõne tulevase koostööpartneri ukse vahele. Soomest on Ameerikasse filmitegijaid läinud. Eks Eestist on ka läinud ja kohe mitu, ainult et filme pole nad seal justkui teinud. On kõndinud, lugu näpus, ukse tagant ukse taha ja millalgi koju tagasi sõitnud. Aga küll see päev koidab, kui eestlane Ameerikas suure filmi teeb. Siis läheme kõik siin kadedusest lõhki ja samas rõõmustame, et koduseid kinorahasid jagub meile rohkem (kui ikka jagub, sest eks Hollywoodiga koostööd tehes kulub Eesti piskurahagi ära).
Õunpuu viimase filmi asjus on vastakad tunded. Ja see vist pole paha. Oma naise suhtes on ka vastakad tunded, aga tunded on ja ehk seepärast ongi vaja edasi koos olla. Kukalt kratsides mõtlen, et äkki on tegijatel endil ka filmi koha pealt vastakad tunded. Õunpuu räägib intervjuus, et ta oma vanu filme peaaegu et ei vaata, sest ta näeks seal ainult vigu ja see ei annaks rahu, mis on samuti vist hea märk.
Ma olen ikka arvanud, et filmitegija peab olema parajal määral aferist (manipulaator) ja parajal määral ülbe (enesekindel). Õunpuu tundub olevat mõlemat (ja filmi tegelane Fred Õunpuu filmikangelastest enim ta alter ego). Ja veel olen arvanud, et filmitegija ei tohi olla liiga tark, sest siis ei viitsi ta olla primitiivne, aga ilma teatava primitivismita ei tule vaadatavat filmi. Film võib olla mitmekihiline, aga tal peab ilmtingimata olema ka lihtne tasand. Kui mees hakkab filmi tehes või romaani kirjutades filosoofilist traktaati kokku õmblema, on ta valinud vale meediumi. Maailma- ja elutark kobigu kateedrisse ja jäägugi sinna (või kirjutagu filosoofiat).
Muidugi, tarkusel ja tarkusel on vahe.

Oma paugud puusse
Filmitegemisetarkust või käsitöö­oskust võiks ju olla, aga seda tarkust ei saa kunagi päris kätte ja aetakse taga läbi kogu karjääri. See, kuidas selle tarkuseasjaga Õunpuul on, paneb mind pisut kahtlema. Müürilehe intervjuus kubiseb Õunpuu tekst uhketest tsitaatidest uhketelt meestelt. Tahaks hüüatada: unusta see kõik ära ja tegutse nüüd oma peaga! Küllap olen ma siin järjekordselt ülekohtune, sest vähemalt filmiinimestel pole Õunpuu lasknud endal mütsi silmile tõmmata ja on teinud jäärapäiselt, mis pähe on tulnud. Nii peabki. Isegi, kui pool paukudest puusse läheb, on need vähemalt oma paugud ja heal juhul õnnestub vigadest õppida.
„Ballaad” algab raamatupõletamisega (põlgusega mandunud kirjanduse vastu), mida lahti ei seletata ja Fred on ambitsioonikas noorkirjanik. Pusib kirjutada, aga ei avalda (et mitte kriitilist hinnangut saada, hinnangute suhtes on ta tundlik).
Paugult tuli mulle meelde Veiko Õunpuu jutt, kuidas ta oli ligi aasta mööda saatnud kuskil Aasias bordelli uksehoidjana ja üritanud samal ajal desperaatselt kirjutada raamatut, aga sellest ei tulnud midagi välja. Hiljem sukeldus ta maaliõpingutesse, aga sellestki ei tulnud midagi välja. Ülbe ja muretult hoolimatu hoiakuga on ta olnud ka kogu aeg. Fred mis Fred.
Siit ma võtaksin, et Õunpuu suhe Fredi tekstidesse, millest filmis juppe ette kantakse, on ambivalentne. Ta seisab nende üheülbalise ja lahmivalt ühiskonnakriitiliste tekstijupstükkide taga, samas teab, et ega need kirjandusena õieti välja ei vea (mis siis, et üks jupp kuulub Bertolt Brechtile, Brecht loopis ka hõredamat kraami rohkelt laiali).
Muidugi, selles virimängus on Õunpuu partner noor kirjamees ja muusik Robert Kurvitz, kellele tõesti isa Raoul võib oma ateljees ette lugeda Marcus Aureliust nagu Fredi isa (Peeter Volkonski markantses esituses) talle. Kurvitzas võis Õunpuu ära tunda midagi noorest iseendast. See kõik on südamlik ja tore, aga siin on konks ja filmi nõrk koht.
Lauri Lagle Fred on veenev, ligitõmbav ja mõtteid äratav (ja teda on kiitnud juba kõik). Aga kogu see võlu hajub, kui Õunpuu annab talle ette kanda monoloogi, kuidas kõik valetavad ja vanasti saadi oma valetamisest aru, tehti vahet tõel ja valel, aga nüüd ollakse valeeluga kokku kasvanud – see lahmimine ei veena. Selgub, et võluval Fredil on vähevõitu sisu. (Varasem Fredi fraas „ma valetan, aga ei tea, mida ja kellele” oli tiba originaalsem ja parem.) Ah et valetav maailm põhjustaski noorkirjaniku maailmavalu? Vähevõitu nagu. Ja kes filmitegelastest siis nii hirmsasti valetavad, et Fred kibestub? Ei oleks vist saanud lõpuni välja vedada ka sedapidi, et Fred ei olekski ennast avanud ja olekski jäänud saladuseks. Proovida oleks võinud. Ma ei mäleta, mis oli Mersault’ tühjusetunde sisu Camus’ „Võõras”. Erilist äraseletamist seal ei olnud ja asi töötas. Selline asi töötab ka Antonionil, kus inimesed on omadega kuses ja võõrandunud, aga lahti seletada ei suuda ja ei taha.
Et mis ma nüüd siin nimesid loobin? Ja miks mitte. Kui Sarnet võttis aluseks Dostojevski „Idioodi”, siis oli tal hoobilt jalge all materjal, millel sai purjetada, isegi kui oli tahtmist moodsaid vigureid teha. Nii arvaks, et kui Õunpuul oleks alusmaterjalina tagataskus olnud „Kuritöö ja karistus” või „Võõras”, siis võiks asi paremini püsti seista. Kas see on nüüd vastuolu? Räägin ju, et unustagu Õunpuu targad tsitaadid ja mõelgu oma peaga. Minu meelest ei ole vastuolu. Targad mõttepudemed, mis näitavad, kui tark on rääkija, võib tõesti unustada, aga tubli läbihigistatud dramaturgia ja dialoogid (mida saab ju alati napiks kärpida), võivad ära kuluda küll. Seda on jaganud ka Soome minimalistlikud stiilimeistrid ja võtnud raamatukapist välja nii Juhani Aho kui Dostojevski.

Ateljeeläbu ja tühermaakond
Kuna ma pole märganud, et keegi oleks filmi loo kuskil ära rääkinud, siis võtan selle siin ette. Stooriga on  nii, et ega see ole üleliia komplitseeritud. Üsna lihtsa love-hate-loo sisse tuuakse väsimatult noorte läbupidusid ateljeedes ja melanhoolseid hulkumisi tühermaal, kuigi nood asjad lugu edasi ei vii, aina korduvad monotoonselt. Kellele see on ihaldusväärne elu, kuhu ta ise pole veel jõudnud, on ehk tore uuesti ja uuesti seda rokenrolli vaadata, kes selletaolist asja elus pisut on läbi teinud, võib jääda nõutuks ja hakata haigutusi peitma. Kui ma pärast vaatamist poleks lühikest punktiiri kirja pannud, ei suudaks ma ilmselt meenutada, mis seal ikkagi juhtus. Aga sellega pole otse katki midagi. Maailmas on palju keni filme, mille lugu ei õnnestu hästi meenutada.
Aga siiski – lugu? Fred on ajakirjanikuna kirjutanud lehte filmiarvustuse, kus sõimatakse väsimatult ennast korrates kogu ümbritsevat maailma pedemaailmaks: peded siin, peded seal. (See Robert Kurvitza tekstike, mida filmis eteldakse lühidalt, on nüüd La Strada kinolehes ära trükitud ja on nii ühetaoline poeesia, et lõpuni lugemisega tekkis minul raskusi. Kogu Kurvitzat ümbritsev maailm, välja arvatud mongoolia, india ja vene filmid, on pedemaailm, ainult Kurvitz ise seal keskel loomulikult ei ole pede ega pedene. Nujah, kuidagi tuttav on see kõik, nothing new, prints Hamletil oli umbes sama jama.)
Fred saab töö juurest kinga. Lahti laseb ta peatoimetaja, kes on Fredi tüdruku Susanna isa. Fred saab teada, et Susanna ootab last. Susanna oksendab vetsus ja laiab tüdrukuga, kes räägib, et inimesed on vaid biomass. Fred käib oma boheemlasest isa juures ja too ütleb, et Fredi endine tüdruk on Saksamaalt tagasi. Seltskond peab rannas piknikku, Fred tembutab oma endise tüdrukuga, kes on nüüd saksa poisist lahus ja soovib oma konkus ameledes Fredi tagasi. Fred rebib end lahti ja sööstab Susanna juurde. Pärast nägelust tuleb kepp, mille käigus Susanna peksab Fredi (see on ilusti mängitud ja üles võetud love-hate-stseen ning mulle ei meenugi, kus sellist peksan-kepin asja maailma filmides on tehtud, aga küllap on ja mis siis). Fred on Susanna heaoluühiskonda esindava isa juures külas, jageleb isaga oma loomingu teemadel, keeldub raamatut trükki laskmast. Susanna ema joob end täis ja üritab enesetappu, Fred põgeneb. Susanna ema viiakse haiglasse, Susanna keeldub isa pakutud rahast. Fredi boheemist isa räägib loo tänavalt leitud jopest, mille ta selga pani ja mis andis elule uue suuna (filmi südamlikumaid kohti Volgi esituses). Fred otsustab jätta kirjanduse, läheb tööle transameheks ja saab avanssi, mille eest teevad Susannaga väikse peo (no küll anti väikse raha eest ikka Stockmannist palju delikatesse). Järjekordne ateljeeläbu, kus Fred moosib veel ühe neiuga. Fredi absurditunne väljendub ärandatud trollibussiga väikeste tiirude tegemises depoo parklas. Hiljem konutab ta räämas depoos, ennäe, mingi ikooni kõrval, päris pühamees kohe. Fred solvub Susanna peale, kui see ta käsikirja ei ülista, ja uputab oma rasedat tüdrukut pisut vannis. Susannal on juhe koos ja ta otsustab teha aborti. Fredile ei mahu see pähe, ta jookseb Susannale järele ja järjekordselt õnnestub tal tüdruk ära rääkida. Love and kisses and happy end ja Õunpuu lumivalged pegasused kappavad finaalitühjuses (no sellega ma ei osand küll mitte midagi peale hakata, ei naerda ega nutta).
Jah, kui nii vaadata, siis pole lool viga. Südamlik. Ja dialoog on enamasti meeldivalt napp ja mõnikord jääb stseeni käivitav point (näiteks aborditegemine) üldse sõnutsi välja käimata, aga on tajutav, mis on kiiduväärt.

Kohapeal kihutamine
Jah, kui keegi võtaks ette ja monteeriks materjalist kolmandiku võrra lühema ja tiheda filmi, ehk siis poleks ma näinud, kuidas poole filmi pealt ära minnakse. Ülejäänud materjalist, kus traagiline kangelane looduses hulgub või kambakesi läbustatakse, oleks ehk saanud paar muusikavideot teha. Filmis on need kohad tihti piduriks.
Õunpuul on filmi  käimashoidmiseks oma nõks. Ta hoiab tükk aega ekraanil staatilist stseeni, kus on läbiv tegelastevaheline emotsioon, mis peaks kandma, palju molutamist, vähe rääkimist. Ja siis üritab anda vahele dünaamikat ja näitab kiiret liikumist. Kas kahveltõstukiga kimamist laoplatsil või karussellisõitu lõbupargis. Vahelduse pakkumise mõte on ju õige, ainult et need kiired liikumised ei vii mitte kuhugi, ei vii lugu edasi. Tiirutatakse toredasti ja seda näidatakse pikalt, aga pärast vaatemängulist tiirutamist on kõigi tegelaste sotid ja seisud samad, mis enne. Tuleb välja, et istun kinotoolil, et vaadata, kuidas toredad inimesed karusselliga sõidavad. No parem ostaks siis pileti juba karussellile ja sõidaks ise.
Pilt on Mart Tanielil üles võetud 16millimeetrise ja enamasti käes hoitud kaameraga. Tulemuseks on suurel ekraanil teraline ja värisev udupilt, kus pealegi hoitakse tihti esiplaanil mingit fookusest väljas detaili, millel pole stseeni koha pealt tähtsust. Piilukaamerastiili olen näinud viimasel ajal ka Manfred Vainokivi piltide juures. Vist on see nõks moes. Näis, kaua. Minu silmad hakkasid igatahes seda pilti vaadates pisut kipitama.
Võib ju öelda, et see pilt sobib kujutatud maailmaga, noorte hängijatega. Aga maailmu, mille kujutamiseks udupilt sobiks, võiks leida ju mitmeid, näiteks vanad filmipeerud heietamas, prükkarite romantiline elu, narkarite häng jne.
Sama stiili hoitakse ka heli juures: mida ähmasem, seda ilusam. Õnneks olid all venekeelsed subtiitrid, muidu oleks mul läinud osa dialoogist kaduma. See on esimene kord, kus ma eesti filmist arusaamiseks pean kinos lugema alt venekeelseid subtiitreid. 
No kui Õunpuu nüüd koos soomlastega loodetavasti filmi hakkab tegema, ehk võtab ta siis 8mm kaamera, sellega saab kätte veel hägusema pildi. Andy Warhol on nii ju üles võtnud kultusfilmi, miks siis Õunpuu ei võiks. Ja seda 8mm kaamerat käes hoides võiks operaator mitte ainult kätt väristada, aga joosta ja hüpata, vaat siis tuleks art house’i nii et aitab.
Mäletan, kuidas kunagi rõhutasid vanad filmitegijad, et nende stuudio filmidel on „product quality” ja „product value”, et nad suudavad eesti rahadega teha kino, mille pilt kannatab võrdluse välja Euroopa palju kallimalt tehtud filmidega. Nojah, siin see product quality, mis on suur iseväärtus, siis nüüd on. Hollywoodi ei lenda see quality, aga hoopistükkis midagi muud. Õige või vale, selle üle vist jäädaksegi vaidlema. 
Müürilehe intervjuus viitab Veiko Õunpuu, et filmi tehes ajab ta mingit oma asja taga, aga ta ei taha välja öelda, mis see on. Tjah, tahaks teada küll, mida ikka. Mina paraku aimu ei saanud. Aga küllap see on suur ja ilus asi, mis hoiab filmi püsti ka siis, kui vaataja aru ei saa. Täitsa võib olla. Ja targad analüütikud mõistatavad kunagi ära.
Olles nüüd tükk aega sõimanud, nendin, et film on hinges ka tükk aega pärast vaatamist – ja nii juhtub väheste filmidega. See kaalub üles kogu mu virina. Tehku mehed mis tempu tahes, aga kui natukegi puudutab, on film kokkuvõttes ja kõigist puudustest hoolimata asja ette. Nii et hoolimata kõigest (naivismist ja väsitavatest kordustest) on film elus ja see on eesti filmis erandlik ja kiiduväärt.
Saal oli pooltühi ja tiitrid filmi lõpus maru pikad. Seda hüplevat ja teralist, kinos silmi kurnavat pilti oli üles aidanud võtta palju inimesi. Ja kinost välja tulles mõtlesin, et see on ju hea. Vähemalt need inimesed, kes kaasa on teinud, viitsivad filmi vaadata. Sest kui sa filmid üles rokikontserdi lauluväljakul, siis vist ei minda kinno ennast ekraanilt rahvamassist otsima. Kui keegi on aidanud filmi teha, tahab ta ikka näha, mis tuli. Kui oled inimene läbustseenis ekraanil, tahavad vaadata seda ka vanemad ja armsamad ja aastate pärast lapsed. Trallijaid filmis jätkub. Nii et Õunpuu on üles filminud väikse potentsiaalse publiku, kes tahab filmi näha veel aastate pärast ja mitu korda. Niipidi vaadates, kui „Ballaad” praegu ka suurt pauku ei teinud, on sel logeda elustiili ja põlvkondlike hoiakute eksponeerimisel hea potentsiaal saada kultusfilmiks aastate pärast ja reastuda ühte ritta „Vallatute kurvide” ja muu kullafondi kuuluvaga. Ja väärtus on ju seegi.

„Järjekordne peatäis sügavamõttelist tühjust”, Lauri Vahtre 23.10.2013

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=19726:

„Puu müüris”, Donald Tomberg 26.09.2013

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=19519:

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming