Hengdianis tegutseb „Hiina Hollywood”

Aare Ermel

Zhejiangi provints, mille keskus on Hangzhou ja kus elab umbes 54,5 miljonit inimest, asub Hiina kaguosas. Hangzhoust 200 kilomeetrit lõuna pool paikneb 800 000 elanikuga ringkonna õigustega linn Dongyang, mis omakorda jaguneb 11 maakonna õigustega linnaks. Ühe sellise linna suurimaks vaatamisväärtuseks ja peamiseks tööandjaks on Hengdiani Maailmastuudiod ehk teisisõnu „Hiina Hollywood” või „Chinawood”. Muuseas, Hengdiani linna sümboliks on kuldne vesipühvel. Praegu väidetavasti maailma suurim filmikompleks kuulub kontsernile Hengdian Group. Kaua aega oli selle peadirektoriks mees nimega Xu Wenrong, kes alles hiljuti sai 78aastaseks. Xu rajas oma erakompanii juba 1975. aastal, kui „suur tüürimees” Mao Zedong veel elas ning igasugune eraettevõtlus oli rangelt keelatud. Hiinas ei olnud just vähe juhtumeid, kus sellesarnaste käskude-keeldude ignoreerimise eest kohemaid rängalt karistati. Kuid Xul vedas hullupööra, kuna ta oskas valida firma peakorteriks Hengdiani, mis pealegi paikneb suuriigi kõige vabameelsemaks peetud provintsi südames. Praegu on korporatsiooni boss tema poeg Xi Yong’an. Alguses keskenduti eeskätt elektroonikas hädavajaliku tühja-tähja tootmisele. Pragmaatiline otsus koondada peaaegu kõik ressursid kodumaise filmitööstuse elavdamiseks sündis 1990. aastate keskpaiku. Hiina-sisene turism oli hakanud aasta-aastalt jõudsalt kasvama, mistõttu tekkis suur vajadus välja nuputada, millega küll meelitada lähedalt ja kaugelt saabuvaid rändureid Zhejiangi provintsi. Katsetamine kohaliku värvinguga laulu- ja tantsuetendustega uudistajaid ei vaimustanud. 1975. aastal tutvus Wu Wenrong samuti Zhejiangist pärit filmimehe Xie Jiniga (1923–2008), kes otsis parasjagu võtteplatsi oma tulevasele suurfilmile „Oopiumisõda”, kus meenutatakse hiinlaste kunagist häbiväärset kaotust.

Edutee algas „Oopiumisõjaga”

Ajaloodraama „Oopiumisõda” (1997) jutustab ajast, kui Hongkongist sai Briti impeeriumi koloonia. Konflikt sai alguse 1838. aastal, kui suurriiki valitses Qingi keisridünastia. Hiinas vohas oopiumikaubandus, mis täitis eelkõige briti kaubitsejate kaukaid ja hävitas hiinlaste tervist. Filmis saadab keiser Daoguang oma ametniku Lin Zexu Kantonisse kompanii East India, Co esindajatega läbirääkimisi pidama ning ühtlasi korruptsiooniga võitlema. Kuulekas vasall hävitab ebadiplomaatiliselt tohutul hulgal oopiumi, ent britid ei kavatsegi oma tuluallikast loobuda. Puhkeb sõda, milles Hiina 1842. aastal alla jääb.

Kuna tegemist oli propagandahõngulise temaatikaga, oli unelmate projektile Hiina valitsuse igakülgne toetus garanteeritud. Paraku ei suudetud kusagilt leida välivõteteks vähegi sobivat keskkonda, kus võtta linti XIX sajandi tänavaelu. Peapõhjus kiirustamiseks lähenes kiiresti. „ Oopiumisõja” pidulik esilinastus pidi surmkindlalt toimuma 1997. aasta 1. juulil ehk samal päeval, kui Suurbritannia oli sunnitud tagastama Hongkongi hiinlaste halduse alla.

Xu Wenrong kirjutab oma autobiograafias (2011), et ta oli lubanud Xie Jinile ehitada ja organiseerida kõik, mis filmivõtete õnnestumiseks vaja. Selle peale olevat režissöör küsinud, millised on Xu lemmikfilmid. Kuulnud vastuseks, et ärimees pole elu jooksul kordagi kinos käinud, keeldus filmimees ettepanekust ja sõitis koju Shanghaisse. Kuid ajalimiit kahanes iga päevaga, meeleheitel Xie Jin ei leidnud kahtlasevõitu pakkumisele kuidagi alternatiivi, ning 1996. aasta jaanuaris võis alustada filmivõteteks vajalike ehitiste rajamist.

Ettevõtlik Xu Wenrong mobiliseeris kõik väikelinna asukad, 120 rühma jaotatud abilised said igaüks konkreetsed tööülesanded, kusjuures kõik tööd tehti käsitsi. Kusagilt toodi kohale rohkem kui sajand tagasi kasutuses olnud tänavakivid (palju seda laadi kraami oli aastaid kasutult tolmunud lähima kalmistu nimetutel haudadel). Igatahes augustiks oli kõik filmigrupi tulekuks ette valmistatud.

Pärast „Oopiumisõja” menu hakkas Hengdiani saabuma järjest rohkem filmitegijaid, kelle tellimused Xu Wenrongile olid järjest keerukamad ja töömahukamad. Ometi on justkui ime läbi kõik nõudmised suudetud täita, olgu siis vaja püstitada mõni tohutu suur palee, tempel või isegi kommunistide sõjaaegne baas Yan’ani koobastes.

Hengdiani Maailmastuudiote tänane päev

Hengdiani fenomeni puhul pole sugugi mitte väheoluline sealse filmi- ja teletoodangu väike maksumus. Loomulikult pole hiinlastest personali ja näitlejate töötasu kaugeltki sama, mida makstakse välismaalastele. Samas on leitud rakendus paljudele Hengdiani püsiasukatele, keda polegi nii vähe (kuni 150 000). Usutavasti suurim miinus on asjaolu, et linna ei saabu ükski lennuk ega rong ning lähima väikelinnani jääb tubli kaks ja pool tundi autosõitu. Põhjust pole aga kurta „Hiina Hollywoodist” huvitunud turistide vähesuse üle. Kahepäevase kohaloleku eest kasseeritakse külalistelt 55 dollarit, muidugi mõista on kõik lähikonna 12 000 hotellikohta Hengdian Groupi kontrolli all.

Hengdiani Maailmastuudiod oma 13 võttepaviljoniga paiknevad 330 hektaril, sellest 495 995 ruutmeetrit on igasugu ehitiste ja hoonete all. Üheks turistide suurimaks vaatamisväärsuseks on kindlasti kolossaalseim Hiina territooriumile püstitatud Buddha kuju, tõetruud muinasajalooliste suurehitiste koopiad ning arvukad teemapargid ja muuseumid. Väidetavasti pole maailmas teist sellist rahvust, kes on oma ajaloost sedavõrd haaratud, kui seda on hiinlased. Viimastel aastatel on jõudsalt kasvanud huvi müstiliste ajaloofilmide järele, kus tegelased rändavad sajandist sajandisse (ja vahel harva ka tulevikku).

Hengdiani inimesed teavad suurepäraselt, et lõviosa nende produktsioonist on pehmelt öeldes provintslik, millest veidi kaugemal elavad kaasmaalased pole kunagi midagi kuulnud. Tänaseks on Hengdianis vändatud üle 400 kinofilmi. Rahvusvaheline filmiavalikkus tunneb väheseid ekraaniteoseid (enamasti on tegemist eksootilis-eepiliste festivalifilmidega). Mõned näited: Ang Lee fantaasiaseiklus „Tiiger ja draakon” (2000), Zhang Yimou ajaloodraama „Kangelane” (2002), Chen Kaige ajaloodraama „Keiser ja palgamõrtsukas” (1999) ja ajalooline seiklusfantaasia „Tõotus” (2005), Jia Zhangke draama „Vaikelu” (2006).

Korraga käivad 20 kinofilmi ja/või teledraama võtted, kus töö käib justkui konveieril. Eriti suur nõudlus on teletoodangu järele, on ju Hiinas üle 2500 telekanali.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming