Hingega loodu(s)

Matsalu loodusfilmide festivali filmides sekkub inimene järjest rohkem looduse tegemistesse.

MAILI METSSALU

16. Matsalu loodusfilmide festival, 19. – 23. september 2018.

Inimene on unustanud enese loodusest väljapoole, hakates uskuma, et me ei olegi selle osa. Kaotatud side asub meile küll väga lähedal, aga nõuab suurt julgust ja pingutust, et astuda mugavustsoonist välja otse elusloodusesse. Matsalu loodusfilmide festivalil aidatakse vaatajal need olulised esimesed sammud teha.

Festivali tänavune filmivalik oli vägagi rikkalik. Viis päeva võis kolmes saalis järjepanu vaadata hiljuti ilmavalgust näinud linateoseid ning kaevuda looduse lahtimõtestamisse. Mõlemas kategoorias – „Loodus“ ja „Inimene ja loodus“ – oli uudseid lähenemisnurki, põhjalikke uurimusi, ennenägematuid jahmatavaid kaadreid ja karmilt ausaid looduskäsitlusi. Samal ajal pakkus festival mitte pelgalt filmide vaatamist, vaid palju mitmekihilisemat kogemust. Näiteks andis kohalolu suurepärase võimaluse maailma tipptasemel filmitegijatega kohtumiseks ning nendega koos filmide üle diskuteerimiseks. Nii oli festival nii intensiivne kui ka isiklik.

Iga loodusfilmi režissöör on justkui eriline meedium, kes vahendab haruldast ja raskesti kättesaadavat infot süvenemisraskustes maailmale. Neid loodusmehi ja -naisi ajendab kõikehaarav kirg meie planeedi vastu ning oma töödega annavad nad loodusele võimaluse kõneleda tänapäeva inimesele mõistetavas keeles. Seda sõnumit on nüüd ehk rohkem kui kunagi varem vaja edastada ja ka kuulata.

Kui inimtegevuse tagajärjed ulatuvad üle kogu maakera, tuues kaasa miljardite üksikolenditele kannatused, siis parim, mida looduse kaitseks teha saab, on inimesele meenutada, et loomad ei olegi meist nii erinevad. Filmidest jäi kõlama palju inimlikke aspekte, näiteks emaste ja nende poegade side, loomarühmade omavaheline tugi ja dünaamika. Mällu sööbisid loomade ilmekad pilgud, mis väljendasid vastavalt situatsioonile kurbust, hirmu või armastavat rahu. Neid vaadates tekkis tugev sisemine mõistmine ja hoolimistunne. Kuid aga inimtegevusest erinevalt ei esine looduses raiskamist ja ükski murdmine või surm ei ole hoolimatu. Loom ei murra ilma vajaduseta, säästes nii igal võimalusel elu kui sellist, inimene aga ei teadvusta oma vajadusi kuigi tihti. Heaolulise ja enesekeskse eluviisiga kurnab inimene planeeti ja nii kannatavad kõik. Mõttetud hukkumised on vaid üks inimtegevusega kaasnevatest koledustest.

Eestlastele tundub puhas loodus veel väga tavaline. Aga kui vaadata maailma eri paikadest pärit filme, siis tabab vaatajat karm tõde, et kogu maakera on inimese puudutusest mõjutatud. Mitmed filmid kajastasid situatsioone, kus habras tasakaal loomuliku toimimise ja planeeti kurnava vahel on kadumas või juba lootusetult kadunud. Näiteks Petteri Saario film „Aktivist“¹ räägib suurkaevanduskorporatsiooni plaanist hakata Soomes Lapimaal „Natura 2000“ kaitsealusel maal kulda kaevandama. Filmi noor kangelanna Riika Karppinen kaitseb juba alates 15. eluaastast seda puutumatut loodust ja on üks väheseid, kes üldse julgeb investorite vastu sõna võtta ning seista võrratu loodusega kaitseala eest. Riikka argumendid on täpsed ning film haarab kaasa. Riikka oli koos režissööriga ka Matsalus ning kõneles koostööst nii: „On suur rõõm, et loodusfilmitegijate väärtushinnangud on põlisrahvastega sarnased ning nad aitavad meil oma sõnumit edastada. See on meid palju aidanud.“

Petteri ja Riikka on jõud ühendanud ja käinud kogu Soomes kaevandusplaanidega kaasnevatest probleemidest rääkimas ning tänu loodusfilmile on nad endale toetajaid juurde saanud.

Filmide hulgas oligi sel aastal tunda, et varasemast rohkem hakkab pead tõstma kategooria „Inimene ja loodus“. Žüriiliige Kristo Elias kommenteeris, et auhindade otsustamisel esines vaidlusi just sellest aspektis, et kummas kategoorias filmidele peamisi autasusid jagada. Inimene oma tegevusega poeb üha rohkematesse filmidesse ning puhta eluslooduse osakaal väheneb ka filmikajastustes. Kellele aga jagada autasusid, kui looduse tabamine on keerukam kui inimtegevuse kajastamine? Grand prix’ sai aga Kristo meelest täiuslik loodusfilm, saksa režissööri Jan Hafti „Norra nõiduslikud fjordid“,² kus avanevad lummavad kaadrid veealusest maastikust ja seal elutsevatest loomadest. Tehniliselt on film värske ja sisaldab põhjalikke teadmisi vee-elustiku kohta.

Matsalu loodusfilmide festivali tegi sel aastal eriti eriliseks uue eesti loodusfilmi esilinastus laupäeval, 22. septembril, mil kodupubliku silme ees rullus lahti Joosep Matjuse „Tuulte tahutud maa“. Lihula kultuurimajja oli kokku kogunenud sadu ootusärevaid inimesi ning suur saal oli rahvast pungil täis. Oli rõõm tõdeda, et just nii populaarne eesti loodusfilm ongi! Kohale oli sõidetud lähemalt ja kaugemalt ning kogu filmi vältel elas publik kaasa.

„Meie loodus on osa meist, selles on meie juured,“ ütles filmi režissöör Joosep Matjus, „On hea näha, et eesti loodusfilm läheb publikule korda. Järgmiseks filmiks annabki jõudu see, kui inimesi on eelnevalt filmitu kõnetanud. Ja on hea tunne filmi esmalt näidata just Matsalus, just sellel festivalil!“ Veel ütles Matjus, et looduses filmimisel õpitakse ennast lähemalt tundma. „Tuulte tahutud maa“ juures oli assistendiks Belgiast pärit noor režissöör Johannes Broux, kes kirjeldab loodusfilmi tegemist kui ellujäämise õppetundi. „Seal on palju sellist, mida mujal ei koge. Ei ole vaid kaamera tassimine ja läätsede puhastamine, vaid palju muid aspekte. Eesti loodus andis maagilise kogemuse, millist Belgias on võimatu saada. Eestis on suurepärased maastikud ja ka Matsalu festival on eriline, intiimne ja sügava sisuga festival,“ kirjeldas Broux Belgia ja Eesti looduste erinevusi.

Loodan, et ka me ise hakkame veel rohkem väärtustama seda ilu ja paradiislikku vabadust, mis meie maal veel alles on. See on rikkus, mida raha ja võimu vastu vahetada ei tohi. Vaadates maailmast pärit loodusfilme saame aru, kui haruldases ja erilises paigas me elame. Matsalu loodusfilmide festivalil on kinnitanud Eesti tugevalt maailma loodusfilmide kaardile.

1 „Aktivisti“, Petteri Saario, 2017.

2 „Norway’s magical Fjords“, Jan Haft, 2017.