Hingeravi ja tundekasvatus Tundeline dokfilm Eesti ainsast naiskorstnapühkijast

Kristiina Davidjants

Dokumentaalfilm „Hing” (Rühm Pluss Null, 2011, 59 min), režissöör ja operaator Kullar Viimne, monteerija Kaisa Pitsi, helilooja Taavi Laatsit, heli järeltöötleja Harmo Kallaste, produtsent Erik Norkroos.  Esilinastus 16. III kinos Artis.        Mida hea dokumentaalfilmi tegemiseks vaja läheb? Annet? Ilmselgelt. Õnne? Kindlasti. Laskevalmidust, kaamera kotis ootamas? Sõidad näiteks bussis, kui kaks reisijat äkitselt omavahel kirglikku religiooniteemalist diskussiooni alustavad. Võtad kaamera välja ning voilà! –  ongi film valmis. Nii juhtus Kullar Viimsega peaaegu kaheksa aastat tagasi, tulemuseks dokumentaalfilm nimega „Quo vadis”, mis pälvis palju tähelepanu, tõi autorile kuhjaga tunnustust ning suunas dokisõprade pilgud Viimsele, kellelt oodati tulevikus kui mitte kõike, siis igatahes väga paljut.    

Nüüd, palju aega ja mõned filmid hiljem, esilinastus Kullar Viimse teine täispikk dokumentaalfilm „Hing”. Linalugu nõgisest, mööda katuseid turnivast Francescost näitas, et lisaks  eespool mainitud omadustele on filmitegijale vajalikud ka empaatia, oskus rääkida metafooride keeles ja julgus võtta aega, et pääseda portreteeritava hingesügavustesse. Need omadused on kõik „Hinge” autoril olemas, tulemuseks vägagi tundeerk filmilugu, mille peategelaseks on Francesco, Eesti ainus kutseline naiskorstnapühkija.         

Ei oska öelda, kas nimemaagia eksisteerib, kuid antud juhul võib tõesti nentida, et mehe nimi, mehe amet. Samas tuleb mainida, et Francesco on üks tõeliselt naiselik naine, kellel isegi katusel tööd tehes kontsaga saapad jalas. Tal on eri puust kundesid, nii tänulikke kui skandaalitsevaid. Näiteks ema, kellele tütar on ajuti lapsevanema eest, ning peigmees, kelle kiivus  jääb otseselt küll kaadritaguste telefonikõnede taha, kuid tema kõnede tekitatud reaktsiooni näeme naise nõutust ja kurvast olekust läbi terve filmi.       

Operaatorist režissöör on püüdnud kinni peategelase meeleolusid ja ilmeid erinevates situatsioonides: nii siis, kui ta kundedelt kurjustada saab, perekondlikke draamasid lahendab kui ka n-ö fännidega suhtleb. Nood tulevad  kogu filmi jooksul korstnapühkija nööpi katsuma, lootes saada tüki õnne omanikuks. Aga raske on teha võõraid nööbi abil õnnelikuks või teiste kodudes korda hoida, kui saad viimastelt hoopis pidevalt puhastamise eest riielda. Francesco ainus pelgupaik näib olevat auto, mis viib teda ühe ahju juurest teise juurde. Sõidu ajal saadab talle teateid tegelikkusest raadio, sedagi peamiselt katastroofikirjelduste näol. Kõige selle jooksul joonistub välja selgepiiriline  karakter, kes tekitab vaatajas oma tunnete ja mõtetega mingi raskelt defineeritava äratundmise. Kuid paralleelselt Francescoga, kellele elu olemus näib olevat ilmselge, tegutsevad filmis veel teist laadi tegelased, ennekõike püramiidmajade kogukond, kes kasutab sisekaemuseks erinevaid meditatsioonivõtteid. Nad hulbivad vannis, puhastavad oma hinge kõikvõimalike tehnikate abil ja otsivad kallistustes lähedust. Keegi sukeldub hiljem jääauku,  keegi silkab paljajalu sütel, keegi tantsib ekstaatilisi tantse. Suures plaanis pole vahet, millised on tehnilised vahendid, sest eesmärgiks on kõigil leida sisemine harmoonia. See vastandus võib paberilt lugedes tunduda hajus, kuid filmis töötab perfektselt. Francesco koos oma keeruliste inimsuhete, kuid sisemise kindla veendumusega tegutseb esoteeriliste huvidega kaaskodanikega ühes ruumis – mõlemad otsivad hingerahu, ainult  meetod on teine. 

Jälgivat kaamerat eesti dokumentaalfilmis väga tihti ei näe. See, kui kaamera lihtsalt käib ning tegelased selle ees siblivad, ei anna veel seda tulemust, mida vaataja seda tüüpi töölt ootab. Jälgiv kaamera tähendab oskust kohe võtte ajal näha, mis on oluline, mis teisejärguline, oskust luua pinget kaadri sees ja mitte jääda lootma montaažile. „Hinges” on see kõik olemas. Rahuliku  tempoga film tõmbab sind endasse, sest peategelase fotogeeniline nägu näib endas peitvat loendamatuid emotsioone, muusika on hüpnootiline ja õnneotsijad inimlikud oma ehk veidras, kuid siiski ausas lootuses paremale tulevikule. Ega’s muud, kui kandkem nüüd omaenda hinge eest hoolt – tundub kõige mõistlikum tegevus ootamise ajaks, kuni Viimne järgmise filmi valmis saab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming