Hinnaline ja hinnanguteta

Sulev Keedus: „Ma olen konservatiivselt ja vanamoodsalt väikese Eesti kultuuri keskne inimene. Selles on oma võlu, kui on aega ja tahtmist mingis väikeses kohas väga pikalt kükitada.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Kui lapsed on oma vanemate nägu ja ka koerad pidada hakkama sarnanema oma peremehega, siis kuivõrd on oma looja nägu üks film? Need, kes on režissöör Sulev Keedusega kokku puutunud, teavad, et ta mõjub mitmeski mõttes samamoodi nagu ta filmid: mõõdetud ja sõnu otsiva oleku tagant kumab korraga nii heasoovlikkust kui ka skepsist. Miks ma siin olen? Mida ma temast õigupoolest tahan? Ainult õige piskut: pärida tema uue filmiga „Mehetapja/Süütu/Vari“ seostuvate asjaolude kohta. Filmi tehti üpris pika aja vältel, kuid nüüd lõpuks esilinastub see Pimedate Ööde filmifestivali rahvusvahelises võistlusprogrammis. Film koosneb kolmest novellist, mille peaosas on kolm naistegelast. XIX sajandi lõpus toimuvas „Mehetapjas“ pannakse Maara vastutahtsi mehele, „Süütus“ on ingerlanna Elina sunnitud 1949. aastal väljasaatmisest hoidumiseks sõlmima vastumeelse abielu ja meie kaasajal tegutsev Luna Lee põgeneb kodust viimases loos „Vari“, et välja selgitada, kas millelgi on veel üldse mingi mõte. Kõiki kolme naist mängib Rea Lest, igaühel neist tuleb oma ajas tugev olla vastu oma tahtmist, et leida enesele koht maailmas ja mõte oludele ja inimestele enda ümber.

On juba teada-tuntud tõsiasi, et filmitegijad on väga kidakeelsed oma filme seletama, seetõttu alustan kohe küsimusega.

Mis õieti on ja millest räägib „Mehetapja/Süütu/Vari“?

Mul endal oli soov proovida lühivormi, mis venis kokku hoopis üheks pikaks filmiks. Kõigepealt oli olemas keskmine lugu „Süütu“, tõsielusündmustel põhinev lugu, millega tekkis tunne, et seda tahaks jagada. Ma ei tahtnud aga enam teha järjekordset filmi 1940ndate lõpust ja 1950ndate algusest – ajast, millest ma ise midagi ei tea. Sellepärast tahtsin selle külge siduda kaks novelli. Neid tol hetkel veel polnud, aga esimene oli mul kuskilt raamatutest ja kirjutatud eesti novellidest kokku loetud koondpildina kuklas olemas. Kolmas siis justkui pidi sinna otsa sündima. See on ehk võib-olla viimase mängufilmi „Kirjad Inglile“ (2011) jätk oma sellises tänapäeva tõlgenduses. Mulle on tänapäev ehk palju arusaamatum aeg kui mõni teine, varem olnu.

Võikski ju arvata, et „Varju“ suhteliselt kaootiline struktuur ja tegelaskujude ajutisus on sinu vahendid tänapäeva filmikeeles kujutamiseks?

Ma püüdsin seda niimoodi teha jah. Eks ma ise olen ka segaduses, püüan selles ajas orienteeruda, aga kerge pole kellelgi.

Mõtled sa tõdede paljusust?

Jah, ja välja hüütud tõejärgset aega üldse. Mis see tõde siis on ja mis ta pole? Selle filmi vormis pole aga neile, kes filmiga on kokku puutunud ja filmiajalooga tuttavad, midagi uut. Nagu ka selles, et üks tegelane liigub ühest novellist teise. Ma pole küll päris kindel, aga minu meelest pole seda Eestis üks autor üksinda teinud. Väga huvitav, sest tekivad sellised justkui juhuslikud seosed.

Kas sa olid erinevaid osi tehes ka autorina eri positsioonis?

Ma ei ole end üldse autorina defineerinud, kui nii võib öelda. Kui ma filmi teen, siis olen selles rohkem või vähem servapidi sees. Muidugi tekivad küll need küsimused, et miks ma seda üldse teen – loomulikult. Aga ei usu, et ma ise end erinevasse olukorda panin. Eks nad ole tehtud ja vähemasti kirjutatud ühe hooga. Oleks ka ühe hooga teha võinud, aga ei läinud päris nii …

Sulev Keedus: „Mida rohkem oled filme teinud ja kauem elu elanud, seda vähem tahad mingeid hinnanguid anda.“

Anu Hammer

Tegemine käis mitmes järgus vist ja mingite komplikatsioonidega?

Alguses oli plaan teha ühe aastaga kolm novelli, kasutada aastaaegu. Pärast teise novelli lõpetamist oli aga raha otsas ja kolmandat jäin siis ootama, et kus ja millal. Võtted olid nii keerulised, eriti esimese novelli puhul. Kõik loodusjõud olid meie vastu, sõna otseses mõttes. Esimene võttepäev algas hommikul sellise tormiga, et elekter oli läinud ja me pääsesime 20 kilomeetri taha võtteplatsile ainult seetõttu, et mõned tee peale kukkunud puud saeti pooleks. Kohapeal ootas meid tohutu tuul ja vihm, kaamerasuunad olid kõik sassis ja ühes suunas ei saanud üldse filmida. Esimese novelli teises episoodis on neid plaane ka näha. Ühe dekoratsiooni viis tuul minema – terve vesiveski oli kadunud.

Kirikuepisoodi filmimise aga keelas ära Pärnu piiskop. Ma kohtusin temaga pärast keeldu ja pikema vestluse tulemusena anti meile siiski eriluba, aga mitte võtteperioodil, vaid nii-öelda lisapäevadel.

Kuidas mõjutas selle filmi tegemist tõsiasi, et 2014. aastal lahkus filosoof Madis Kõiv, kellega kahasse on kirjutatud kõigi Sulev Keeduse mängu­filmide stsenaariumid?

Madis Kõivuga läks nii, nagu ikka inimestega läheb – vanadus. Kui selle filmi stsenaariumi kirjutamise mõte tekkis, oli ta küll valmis osalema ja tahtis ennekõike kirjutada keskmist novelli. See saigi kahepeale tehtud, aga siis läks tal tervis nii halvaks, et ta loobus esimesest ja kolmandast. Jaksu oli vähe ja teisigi asju pooleli. Me otsustasime, et eks ma siis proovi ise edasi teha.

Ta luges küll ja kommenteeris. Tal oli kaks kommentaari: üks oli „Mehetapja“ kohta, et aidauks ei käi Eestis kunagi seestpoolt lukku, ja teine „Varju“ kohta, et lõppversioonis peaks kindlasti sees olema episood, kus vana Heino (Evald Aavik) läheb merre. Ta arvas, et see on väga vajalik. Aga ega ta üldiselt ei olnud väga kommenteerija, vaid võttis pigem abistaja positsiooni ja püüdis mõista asju, mis neis lugudes oli. Täpsustas, nagu ka see aidauks.

Sulev Keeduse filmides on väga oluline naisekuju. Sinu filmide naised on seni olnud metsikud, ettearvamatud ja natuke ohtlikud, aga „Mehetapja/Süütu/Vari“ näitab tugevamat naist, kes võtab pigem tugeva positsiooni, et end raskustest välja vedada. Kas see erinevus on olemas?

Sellega ma olen nõus, et viimase filmi peategelane on justkui selline keskpunkt, kes küll tunnetab oma kohta, aga ei kasuta seda ära. Ta püüab pigem ümbritsevat koos hoida: esimeses novellis kogukonda, teises on tal juba noorena väga keeruline olukord ees ja ta on sattunud siia Eestisse justkui võõrale maale, püüab igat pisemat vahendit kasutades hoida seda vähestki, mis tal on, ja säilitada sealjuures mingigi väärikuse. Kolmandas võib Luna Lee mõjuda kuidagi väliselt ükskõikse ja apaatsena, aga tal on ka mingisugune väga tugev elutahe. Ta on võib-olla natuke abitum kui esimesed kaks.

Mul endal on ikka ja jälle raske neid asju seletada või analüüsida. Palju on tehtud intuitsiooni ja tunde mõjul. Tänapäeval on see muidugi suur luksus, kui ei pea väga tükkideks võtma oma filmi tegelasi. Üks põhjus, miks ma ka endale ei ole tahtnud asju väga selgeks teha, on see, et tahaksin ka vaatajale jätta ruumi luua seda filmi vaadates oma maailm.

Sa teed ka dokumentaalfilme. Kaks viimast, „Varesesaare venelased“ (2012) ja just välja tulnud „Sõda“, ei kulgenud kumbki selles suunas, nagu oli planeeritud: võtta tuli üles hoopis midagi muud ja algsed plaanid läksid aia taha. Kas oskus vajadusel ümber mõelda on sulle ka mängufilmi tegemisel kasuks tulnud?

Võimalik. Ma ei tea täpselt isegi seda, kas ma oma filmid lõpetatud saan. See on üks painaja. Teine asi on see, et mida rohkem oled filme teinud ja kauem elu elanud, seda vähem tahad mingeid hinnanguid anda. Teemale ja inimestele filmis. Kuidagi selline tunne, et ausam on teha ilma hinnanguteta. Las see jääda vaataja pähe. Mingi võlu on tänapäeval isegi mingil nõutusel. Ongi asjad, millele ei ole vastust. Ja neid asju pole vähe. Selle võib ka rahulikult välja öelda, et see nii on.

Kui maailm liigub selles suunas, et suuri probleeme peetakse üldse lõpuni lahendamatuteks nende komplekssuse tõttu, siis filmikunstis läheb sõnum pigem järjest täpsemaks. Kas pole kummaline vastuolu?

Jah, on küll. Ma ise ei kipu väga täpseid lugusid tegema. Mind ennast lausa häirib, kui ma näen väga täpse ja selge sõnumiga ühte väravasse löövat filmi. Ma ei otsi ega vaja selliseid, aga sellest pole midagi, et suurem osa vaatajaid vajab võib-olla just selliseid filme.

Erinevalt paljudest filmitegijatest või nende jäetud muljest tundub mulle, et Sulev Keedus pole kunagi päris täpselt kindel selles, mida ta teeb.

Jah, ma olen alati olnud suur kahtleja. Need kahtlused jõuavad muidugi kuidagi ka üle valge lina vaatajani. Film on karm kunst: ekraanil on näha kõik, mis tegijate peas on toimunud. Esimeste filmide puhul tundus mulle, et alustasin liiga noorelt, praegu jälle näib, et filmid on tegemata jäänud.

Kas filmis „Mehetapja/ Süütu/Vari“ käsitletud kolm perioodi on sulle kuidagi märgilised? Tundub, et need on Eestile olulised ajad olnud.

Ma olen konservatiivselt ja vanamoodsalt väikese Eesti kultuuri keskne inimene. Mulle isegi tegelikult meeldib natuke selline provintslik elukäsitlus ja maailmanägemine. Selles on oma võlu, kui on aega ja tahtmist mingis väikeses kohas väga pikalt kükitada. Olen ka mõelnud, et võib-olla ongi selliste filmide tegemise õigustus see, et keegi teine neid enam ei viitsi teha, sest neil ei ole nii laiapõhjalist tähendust. Ongi selline selle koha keskne asi. Oleks ju võimalik need lood kohalikust kontekstist välja rebida, aga siis oleksid need hoopis ühed teised novellid olnud. Ma ei häbene, et ma teen asju just siin ja püüan selle väikese kultuuri oludes omi asju ajada.

See peaks ju sisepinge maha võtma. Selge, et väikesele kultuurile peabki peale maksma, kui tahta teha oma asja oma inimestele.

Sõpruses oli Kusturica filmide nädal, suutsin isegi vahel sõita kodust Tallinna ja neid vaatama minna. Arvan, et selliseid filme saabki ainult sealkandis teha, nagu tema on teinud. Muidugi on tal sees selline plahvatus, et ta on jõudnud kogu maailma, aga kui keegi teine midagi sellist püüaks teha mingis teises kultuuriruumis, poleks see kindlasti nii ehe. Tobe sõna.

Nüüd Kusturicat vaadates tundub mulle kõige parem film see, mille ta Ameerikas tegi.*

Kuidas selle filmi võtteperiood tundus, kui lõhki läinud ajakava välja arvata?

Võtetega on nii, et alati tehakse mingisugune plaan, mis on minu meelest utoopiline. Ma kipun seda ära unustama. Liiga tihe. Kui võtted käivituvad, siis on esimese kolme-nelja päevaga selge, et sellise graafikuga pole mõtet teha – ei jõua. Ma pole teisi kõrvalt tegemas näinud, aga ma ise ei suuda päevas üle kolme-nelja plaani filmida. Ega see võtteperiood kerge pole kõigile neile, kes minu filmi võtetel osalema peavad.

Kui täpselt sa võtteplaani või stseene järgid?

Viimasel ajal oleme kirjutanud režii väga täpselt lahti ja kunstnik on joonistanud kõik plaanid, kuid võtteperioodil ei ole ma ausalt öelda neid plaane isegi kotist välja võtnud. Need on mul küll peas, aga filmimine on hoopis midagi muud. Kõik episoodide lahendused sünnivad ikkagi filmimise hetkel. Ma ei suuda täpselt planeerida, kuidas miski algab ja lõpeb. Võib-olla ongi sellepärast mu produktiivsus nii vilets!

Kas sa teed ka palju duubleid?

Duubleid teen ka, aga pigem püüan vahest ühes plaanis teha nii täpse ja keerulise lahenduse, et sellist võtet, kus ei eksi keegi ei meeskonnast ega näitlejatest, on väga raske saada. See nõuab duubleid.

Enne võtteid oleme teinud ka näitlejatega proove, kui on vähegi aega olnud. Pigem küll sisulisi proove, mitte koreograafiat, mida ei saa kuskil sees nelja seina vahel harjutada ja mis sünnib siiski kohapeal.

Film on PÖFFi võistlusprogrammis. Kuipalju sa ise seda jälgid või sellele kaasa elad?

Kõike ma ei jõua küll vaadata, aga mõnd lähen kindlasti vaatama. Ma olen nii palju käinud festivalidel ja filme vaadanud ja … festival on festival, mulle see melu ei sobi. Parema meelega käin õhtusel tunnil kinos koos ehk 30 inimesega. See ei kohusta mind millekski, saab olla anonüümne.

Kui film on hea, siis ma ei taha seda kohe jagama hakata: tahan seda elamust mõnd aega endas kanda ja selle ainult endale hoida. Nii on see ka hea etenduse või näituse puhul. Ma ei kipu kohe seletama ja kui ümberringi palju seletatakse, siis see võib mulje ära lõhkuda.

Mulle ei ole nii oluline mõtestada või seletada, miks mõni lugu mulle korda läheb. Piisab sellest, kui ma ise tean, et see mulle midagi tähendab: olen saanud sisemiselt natuke rikkamaks ja tahan sellest kinni hoida.

Rääkimine on muidugi mõtete peegel.

Jah, see on minu puhul isegi halb, et see nii on, aga midagi teha ei ole. Minu kultuurikogemus on abstraktne ja ma ei püüa seda iseendale seletada. Võib-olla see on natuke nagu protest tänases ajas, sest väga palju räägitakse. Noortele võib see olla isegi kasulik, kui nad saavad aru, mida nad teevad ja milleks see kasulik on, aga suur osa nendest juttudest muidugi ka jääb juttude tasemele.

Tänapäeva digiajastu on toonud kaasa selle, et arvamusi saab paljundada nagu fotosid. Kõigil on õigus kuulutada mõni lause enda omaks ja ühed ja samad väljendid tiirlevad ringi.

Jah, aga imelik, et filmitegijad aetakse tihti kimbatusse väitega, et nad on oma filmides kasutanud mingit tsitaati. Mina ei ole seda kunagi teadlikult teinud. Vahel saad tagantjärele aru, et alateadvuses on võib-olla tõesti olnud mõni visuaalne lahendus. Näiteks, kui mu esimene mängufilm „Georgica“ (1998) käis festivalidel, siis võis kataloogist lugeda, et film on Aleksandr Sokurovi mõjutustega. Olin toona ainult üht Sokurovi filmi näinud ja püüdsin edaspidi neid vältida, kui vähegi võimalik. Olen hiljem mõnda veel näinud ja ei saa aru, kuidas on meid üldse saadud võrrelda. Ma ise seda võimalust ei näe.

Sa oled küll filmifestivalidel palju jama näinud, aga kas usk sellesse kunstivormi on alles?

Jah, mul on usk alles, aga see võib olla väga suur enesepettus. Ma usun, et inimesed vajavad mingit renessanssi ka filmikunstis. Vähemalt korraks tõuseb mingi uus laine, aga ega siin midagi ennustada ei saa. Ma ise küll ootan seda.

Kas filmitegemise vahendite vabanemine on ka vabadust juurde toonud? Oled näinud igasuguseid aegu …

Igal ajal on oma eelised. Tänapäeva võtan ma ühelt poolt paratamatusena, aga näen ka praegusi suuri eeliseid. Tulemuseni jõudmine ei tundu enam nii ilmvõimatu. Sellel maailmal, mida tegijad püüavad ekraanile võluda, on suuremad võimalused. Paradoksaalselt jõutakse suurte võimaluste juures tihti just väga lihtsa vormini. Kui dirigendid arvavad, et sümfooniaid enam ei kirjutata, siis filmis on ehk mingi uus hingamine tulemas. Võib-olla on see juba alanud?

* „Arizona unelm“/„Arizona Dream“, Emir Kusturica, 1993.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming