Hirmutsirkus Haapsalus

Margit Adorf

Muljeid Haapsalu VII õudusfilmide festivalilt Seitsmes HÕFF on selleks korraks läbi, publiku poolest oli see rikas: kolme päeva jooksul vaatas festivali filme üle 2800 inimese, mis on HÕFFi uus publikurekord. Nagu alati mahtus programmi väga eripalgelisi filme, uuemaid, mille Euroopa esilinastus toimus HÕFFil, ja vanemaid, mis kogusid riiuleil tolmu juba ammu enne seda, kui sündisid praegused festivalikorraldajad. Seekordsel HÕFFil näidati filme 15 riigist, kokku 32 filmi, millest 19 olid täispikad. Tänapäeva rikutud inimestele seekord midagi täiesti verdtarretavat ei olnud, kuigi lühikestes sissejuhatustes seansside eel mainiti, et küll on jube – selle filmi ajal on inimesed minestanud („V/H/S”) või muud säärast. Kõige võikam film festivali programmis oli kindlasti Pasolini „Saló”, kuid tõsisematel horrorifännidel on see teos ammu nähtud, liiatigi sai seda vähemasti Tallinnas eelmisel suvel vaadata Katusekinos suurelt ekraanilt. See on film, mida naljalt teist korda vaatama ei kipu, seega ei oska ma öelda, kas Pasolini seanss oli menukas. Publikust pungil olid igatahes avafilmi „Raudtaevas”, prantsuse vampiirifilmi „Surnukahvatu” ja paljude lapsepõlvelemmiku „Robocopi” seansid. Üldiselt jäi selle aasta filmidest niisugune mulje, et valikus olid enamuses aeglaselt kulgevad tühja täis filmid, palju oli niisuguseid teoseid, millel oli pikk ja segane veniv sissejuhatus. „Raudtaevas” eristus neist kindlalt. Soomlaste film, mille kallal kuus aastat higi valatud, eristus muust massist selgelt oma hoogsusega. Must komöödia Kuu tagapoole natsidest pani saali rõkkama ja nii mõnigi polnud paljuks pidanud ainult selle filmi pärast festivalile tulla. „Raudtaevas” pälvis ootuspäraselt ka publiku preemia, Kuldse Kirve. Praegu pole veel kindel, kas see hiljem ka meie kinolevisse jõuab, väike lootus on, kuid kahvatu.

Mõnikord juhtub, et kui filmi on aastaid nikerdatud, siis on tulemus kahvatu, kuid „Raudtaevaga” õnneks nii pole läinud. Film läks kohe hooga käima, eriefekte jagus kuhjaga ning naljad üllatasid lõpuni. Hirmus just ei olnud, aga ulmeline oli see šedööver küll. Kui saaks, vaataks kohe uuesti. Neile, kes pole kursis: otsige üles sama tiimi tehtud eelmine linateos„Star Wreck: in the Pirkinning”. Ka seda filmi tehti peaaegu sama kaua, seitse aastat, ka seal kimavad avakosmoses ringi ulmelised lennumasinad ja rebitakse kildu, kuid „Raudtaeva” kõrval on see siiski vaid näpuharjutus. Uus, natsifilm, on ikka uhkem, parema helitaustaga, kuulsamate näitlejatega ja kõvema kampaaniaga. Juba saab tellida raamatut, lauamängu, T-särke, hambaharju, nokkmütse ja embleeme, postereid, lendavaid taldrikuid, pastakaid ja hiirepatju … Film on osaliselt valminud fännide rahaga, kuid tulemuseks on kvaliteetne produkt, mitte tüüpiline fännifilm, kus osa elementide peale tuleb silm kinni pigistada ja tegijate loomislustist rõõmu tunda. „Raudtaevas” on korralik töö, kadestamisväärselt hea.

Festivali teise päeva esimeseks filmiks oli Argentinas toodetud kinnisvaraõudukas „Varjutus” („Penumbra”, 2011), mis oli pigem närvesööv kui õudne. Naispeategelane, valges kostüümis labiilse närvikavaga kinnisvaramaakler, rääkis vahetpidamata telefoniga. Pikapeale sigines juurde veel teisigi tegelasi, kohutavalt palju kogu aeg räägiti ja räägiti ja räägiti, sekka pikitud mõned segased seigad ja lõpetuseks päikesevarjutus koos massienesetapuga, kiire pea mahalõikamine, verelomp ja kinnisvaramaakleri süüditembeldamine. Igav. Naljakas polnud samuti.

Juba mainitud USA erinevate režissööride kokku pandud „V/H/S” (2012) jättis samuti külmaks. Üks õudne koht oli – murdosa sekundi vältel –, kus tüdruku selja tagant kargas ootamatult läbi mingi lapse vaim, aga ei midagi enamat. Oli silmade punnitamist ja metsas uitamist, ülipalju värisevat kaamerat ja sahisevat pilti, aga midagi sellist küll mitte, mis oleks minestama pannud. Võimalik aga, et kõik minestajad polnud eelmise õhtu Pasolini seansi šokist veel toibunud või olid teiseks festivalipäevaks tänu sellele juba karastunud. USA kuttide filmiponnistustest jäi selline mulje, et lahmiti niisama või täideti mingit plaani: oli kiiresti vaja esitada kursuse lõputöö, kuid midagi polnud valmis, ja siis sai midagi kokku klopsitud. See ei olnud hea film, kindlasti on see sama kehv kui eelkirjeldatud tapvalt rohke dialoogiga Argentina „taies”. Ei soovita vaadata, kui kusagil ette peaks sattuma.

Seevastu oli järgmine Hispaania film „Head und” („Mientras duermes”, 2011) oli suurepärane kõhe thriller. Režissöör Jaume Balagueró on juba tuntud õudusfilmide tegija: tema tööde hulka kuuluvad kõrgelt hinnatud ja rohkete auhindadega pärjatud „RE C” ja „RE C2”. Seekordsel HÕFFil linastunud maniakifilmi ainus miinus on vahest liiga aeglane sissejuhatus, mis sundis mõned rahutumad hinged publiku seast varem saalist lahkuma, kuid kui lugu juba hoo sisse sai, siis jätkus põnevust ning pinget. Peaosaline César Luis Tosari kehastuses oli vägagi usutav pervert ja talle sekundeeris saatanlik plikatirts, kes püüdis maniakki väljapressimisega endast välja viia, kuid sai viimaks ise õppetunni osaliseks. Kõige õudsem oli selle filmi juures muidugi see, et tegemist oli realistliku hirmupildiga – ka eestlaste seas (või meie seas eriti) kõnnib iga päev ringi selliseid inimesi, kelle põhiliseks elujõu allikaks näikse olevat teiste inimeste õnnetukstegemine. See ongi uksehoidja Césari põhieesmärk elus: ta tahab pühkida naeratuse õnnelike inimeste nägudelt. Ta kohe ei salli seda, kui keegi on rõõmus. Elu tundub talle elamisväärsena vaid nendel harvadel hetkedel, kui ta saab kellegi elu kapitaalselt ära rikkuda. Omapärane idee, kaugel klišeelikest ususektidest või lihtsalt tapakire ja verepritsmefilmidest. Peategelane võib küll eesmärgi saavutamiseks tappa, kuid eesmärk ei ole mõrv, vaid siiski naeratuse kustutamine. Omamoodi võikalt poeetiline. Soovitan kindlasti vaadata, kel võimalust. Filmi stsenaristi Alberto Marini nimi tasub igatahes meelde jätta, tegemist on tema esimese kirjatööga, filmiks saanud stsenaarium on ilmunud ka romaanina. Filmide juures on Marini varem pidanud eri ameteid, olnud nii toimetaja, nõuandja kui produtsent. Loodetavasti jääb mees kirjutamise juurde, annet tal jutustamise peale paistab olevat. „Head und” oli HÕFFi publiku üks ära märgitud lemmik.

Publiku kolmas lemmik oli prantslaste toodetud vampiirifilm „Surnukahvatu” („Livide”, 2011). Selle filmi kõige suuremaks plussiks oli väga kaunis kunstnikutöö, visuaalse lahenduse poolest oli film vägagi nauditav. Filmi esimeses pooles on ka lugu veetlevalt kalbe ja teeb kõhedaks. Kõike seda seni, kuni asi päris nukufilmilikuks muinasjutuks kätte ära ei lähe. Kui stoori jäänuks mõne kraadi võrra realistlikumaks ja igasugused veriste laste lendamised ja peksvad baleriinid oleks ära jäänud ning loo teine pool veidi teistmoodi lahendatud, annaksin ma filmile hindeks „aplausi väärt”, kuid nüüd ütlen, et on poolkõva. Seejuures oli see film kindlasti üks paremaid värskematest filmidest meie väikese HÕFFi kavas. Ja võib-olla ongi hea, et asi liiga õudseks ei keeranud, vaid filmi teine pool pigem tsirkuseks kätte kiskus. On lootust, et järgmises filmis keskenduvad tegijad ehk veidi tõsisemalt vaataja hirmutamisele. Ängistavat atmosfääri nad igatahes oskavad kududa.

HÕFFi viimasesse päeva jäi üsna omapärane USA õudusfilm „Kummitav võõrastemaja” („The Innkeepers”, 2012). Põhiliselt on seal kaks tegelast, üsna pohhuistlikud noored, kes valvavad suletavat võõrastemaja, kus on pika aja vältel külalistest nappus käes. Viimasel nädalavahetusel enne sulgemist hakkab ootamatult aga külalisi voorima. End kummituste otsimisega lõbustanud (ja hirmutanud) võõrastemaja valvurid on veidratest külalistest hämmingus, kuid nad on head teenindajad ja soovivad viimastel külalistel olemise mugavaks teha. Film on huvitav, mõne võpatuskohaga, kuid kokkuvõttes jääb selle kõige jubedamaks osaks tiitritealune sissejuhatus.

Kokkuvõttes võib öelda, et festivalile jagus häid filme küll, kuid ikkagi oli programmis ka suvalist sodi. Nii väikese festivali puhul võiks sõel uuemate filmide osas paremale kvaliteedile rõhuda. Mulle turgatavad esimesena pähe näiteks „Apollo 18” ja „Jaotus”, mis võinuksid HÕFFile sobida. Kindlasti on publiku seas palju selliseid, kes on õudukate osas veel nõudlikumad ja teadlikumad kui mina, ja neile ehk HÕFF midagi ei pakugi. Sellel aastal sai küll veidi hirmutsirkust, kuid midagi jäi kriipivalt puudu. Mulle tundub, et asi võiks olla süstemaatilisem, programm selgepiirilisem. Seekord jäi mulje, et näidati enam-vähem seda, mis pihku sattus. „Raudtaevas” oli ka justkui puhas õnnemäng, et see ikka kohale saadi (vähemasti nii seda serveeriti). Eks see hirmutsirkus ole ju tore küll, kuid seitsmeaastaselt festivalilt tahaks juba veidikene karmimat kätt filmide valikul ja serveerimisel. Aga no nalja sai ja hea, et kõik ei olnud puhta surmtõsine. Tirige uuel aastal friigid jälle oma urgastest välja, tõhusama magnetiga!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht