Hull Pierrot ja muhe koguperetragöödia

Michel Hazanavicius: „Godard pole kunagi olnud mu iidol.“

MARTA BAŁAGA

Michel Hazanavicius valetas, kuigi seda oleks tema olukorras teinud igaüks. „Jah, ma tegin filmi Jean-Luc Godard’ist. Kas ma olin ka pinge all? Ei. Ma tundsin mõnu, ja seda üksjagu“, ütles ta ilmselgelt oma vastusega rahul olles otse pärast oma viimase filmi „Aukartust äratav“1 Cannes’i esilinastust, mis oli ootamatult arvatava pommiohu tõttu edasi lükkunud. Mõned kodanikud, enamasti prantslased, pidasid selle põhjuseks karma­võlga.

„Aukartust äratav“ põhineb Godard’i eksnaise, 5. oktoobril meie hulgast lahkunud Anne Wiazemsky raamatul „Üks aasta hiljem“.2 Filmiversioonis asub kuulus režissöör Godard (Louis Garrel) loomingulisele rännakule, mis toob kaasa võõrandumise publikust ja oma noorest naisest Anne’ist (Stacy Martin). „Enne võtete algust saatsin Godard’ile kirja – ei mingit vastust. Siis käsikirja – ei midagi. Pakkusin välja, et ta võiks vaadata valmis filmi – seda ta ei tahtnud. Olen täiesti teadlik, et ühel hetkel võib ta öelda midagi sellist, et pean piinlikkust tundma ja mu lähedased võivad mind häbenema hakata. Eks me näe,“ ütleb Hazanavicius lõpuks, kui intervjuu antud, napilt enne meie hüvastijättu. Muidugi. Nii et ei mingit pinget.

Millal tuli teil mõte teha komöödia lahkuminekust, mis on inimestele enamasti laastav ja kurb sündmus?

Mul polnud mingit huvi teha Godard’ist tõsist filmi. Ma võiksin teha tõsise filmi Mel Brooksist. Või Chaplinist. Godard’i peab aga kujutama komöödiavõtmes. Inimestel kipub meelest minema, et tegu on olnud väga humoorika ja naljaka mehega. Ta võis komistada punase vaiba otsa või lõhkuda oma prillid justkui mingi kummaline Buster Keatoni teisik. Ka tema filmid on naljakad. Vähemalt need, mis on tehtud 1960ndatel. Temast tahetakse teha muuseumieksponaati, aga mina tahtsin näidata inimolendit. Komöödia sobib selleks hästi, sest kui juba naerad, on lihtsam kõik paradoksid omaks võtta.

Kas sellisena on teda näinud ka Anne Wiazemsky?

Kui avastasin puhta juhuse läbi tema raamatu „Üks aasta hiljem“, nägin selles kohe filmi. Anne kirjutas tegelikult kaks raamatut oma elust Jean-Luc Godard’iga: „Õpingute aastas“3 on juttu nende suhte algusest ja „Üks aasta hiljem“ räägib 1968. aasta maikuu sündmustest ja Godard’i toona tabanud kriisist, mis viis ka lahkuminekuni. Mind liigutas see väga. Ja tõsi, ajas ka naerma. Õnnetuseks oli Anne selleks hetkeks, kui mina temaga ühendust võtsin, juba mitu ekraniseerimispakkumist tagasi lükanud ja polnud huvitatud veel ühest. Just enne toru ärapanemist väljendasin oma kahetsust keeldumise üle, kuna minu meelest on see raamat nii naljakas. Anne reageeris silmapilk: „Teie arvate, et see on naljakas. Mina ka.“ Nii see kõik algaski.

„Ma pole ilmselt ühegi näitlejaga nii palju rääkinud kui Louis’ga – rääkisime sellest filmist tunde!“ Louis Garrel (vasakul) kuulamas Michel Hazanaviciuse meelitusi.

Pressifoto

Ometigi on inimesed sellise käsitluse peale päris pahased, kui vaadata vastakaid reaktsioone.

Komöödiaid ei peeta tavaliselt eriti naljakaks. „Artisti“4 päästis kriitikast see, et film oli vormiliselt hästi tehtud, hoolimata sellest, et käsikiri oli väga kergekaaluline. Godard’i filmile annavad osa arvates kaalu juurde traagilised elemendid. Mu ema ütles, et see on mu parim film! Mõned sõbrad on sama väitnud ja ma arvan, et tean, miks: see on küll naljakas, aga on ka natuke poliitikat. Keegi võrdles „Aukartust äratavat“ Itaalia 1960ndate komöödiatega ja ma olin selle üle väga rõõmus. Dino Risi, Ettore Scola, Pietro Germi – nemad tegid komöödiaid traagilistel teemadel ja mina tahtsin teha sedasama. Mingil moel õnnestus neil neis filmides ühendada edukalt empaatia ja võõrandumine, mis on alati inspireerivalt mõjunud.

Kas teil pole kunagi pähe tulnud, et teie kaks, Hazanavicius ja Godard, olete sarnased? Naljakas, et vaid mõni aasta pärast teie „Artisti“, mis on tummfilm, tegi Godard filmi „Jää jumalaga, keel“.5

Mulle tundub, et ta peabki filme ennekõike keeleks, mitte vaatemänguks. Ma ei võrdleks end aga iial Godard’iga, sest kui ma seda teeksin, lastaks kino järgmine kord päriselt vastu taevast. (Naerab.) Mu suur eeskuju on olnud tema nn varane periood – kõik, mis ta tegi 60ndatel. Hilisematele filmidele pole ma väga pihta saanud, mis ilmselt lihtsustas tublisti temast rääkimise ülesannet. Godard pole kunagi olnud mu iidol. Aga ma arvan, et omal moel on talle võlgu iga režissöör, kes on lavastanud pärast teda. Ta avas filmikunstis uue perspektiivi ja andis meile kõigile hulgaliselt vabadust. Ta on praegu – kui vana? – 86? Filme teeb aga endiselt nagu noor mees, sest on alati millegi uue otsingul. Tal on inimestele meeldimisest olnud alati ükskõik, ta pole iial üritanud kena olla. Sellele tuleb au anda.

Tema katsetustele pole küll alati vastatud heakskiiduga.

Mõtlesin sellest siin just ükspäev, sest elasin ise läbi midagi sellesarnast. Huvitaval kombel ei küsi minult „Artisti“ kohta keegi midagi. Enne seda tegin aga kaks komöödiat, mis olid Prantsusmaal äärmiselt edukad, spioonifilmid Jean Dujardiniga: „OSS 117. Kairo, spioonipesa“ ja „OSS 117. Kadunud Rios“.6 Viimane esilinastus 2009. aastal ja ma pean siiani vastama kogu aeg küsimustele, millal tuleb kolmas osa. See on tõeline peavalu, sest ei taha kellelegi pettumust valmistada, aga ei taha ka seda filmi teha!

Jean-Luc on olnud märksa terasem. Ta leidis viisi, kuidas sellele küsimusele vastata – võttis lihtsalt publiku valemist välja. Ta lahendas probleemi radikaalselt, aga ta lahedas selle ära. Ja ta ei ole kordagi tagasi vaadanud, ükskõik kui hulluks asjad ka ei läinud. Nii et tuleb olla isekas ja mõelda ennekõike endale. Palun vabandust, kuid neil tuleb lihtsalt kannatlik olla. Aga ma ootan seda päeva, kui mul tuleb ükskord hea idee ja ma teen selle pagana kolmanda osa ära.

Kas „Aukartust äratav“ on ka esteetika poolest austusavaldus Godard’ile? Paistab küll nii.

Jah, aga isemoodi. Palju abi oli sellest, et see on minu kuues film koos operaator Guillaume Schiffmaniga. Teen käsikirja faasis laialdase taustauuringu. Teen seda küll üksi, aga ta on asjaga kursis ja paneb ka ise käed külge. Ühel hetkel vaatame paljud asjad koos läbi. Valguse puhul saime inspiratsiooni sellistest filmidest nagu „Põlgus“, „Hull Pierrot“ või „Kaks või kolm asja, mida ma temast tean“.7 Formaadi osas tahtsin aga Godard’i neis filmides eelistatud laiekraani asemel näha, et stseenid meenutavad televisioonipilti. Nii kogeti ju toona 1968. aasta maikuu sündmusi – uudistest teleekraani vahendusel. Teadsin ka, et tahan kasutada põhivärve, ja selle soovi edastasime ka kõigile neile, kellel oli mingi roll filmi väljanägemise kujundamisel. Selleks et need paremini välja tuua, eriti tänavastseenides, otsustasime mängida ka terve rea beežide, hallide ja siniste toonidega, natuke nagu „OSS 117“ sarja filmides. See võimaldas kujutise kokku panna statiste lihtsalt ühest paigast teise liigutades.

Stacy Martin ei löönud juba näitlejakarjääri alustades millegi ees risti ette, tõeliselt üllatas aga Louis Garrel helgemas rollis.

Anne’i rolli oli vaja kedagi, kellel oleks selline retrolik olek. Mu naine Bérénice Bejo oli temaga koos teinud filmi „Juhi lapsepõlv“8 ja arvas, et me võiksime kohtuda. Stacys on mingit traagikat ja kui ta räägib, võib tema näost palju välja lugeda. Kõigepealt armastust, siis õnnetust ja haledust – vaataja saab temale projit­seerida oma tunded ja läbielamised. Ja tal pole alastusega probleemi, mis võimaldas mul teda filmida kui popobjekti. Mõnele see ei meeldi, aga sain nii öelda midagi nii ajastu kui ka nende suhte kohta. Kohtudes näeb Godard Anne’is kena noort olevust, aga Anne kasvab sellest filmi lõpuks välja. Tahtsin, et publik temasse armuks. Lõpus soovid, et nad kokku jääksid, aga Anne’i, mitte Godard’i pärast. Mees on jobu. (Naerab.)

Louis’ga oli veidi teisiti. Teadsin juba enne tema valimist, et ta on hea Godard’i jäljendaja. Seda mul aga tarvis ei olnud ja nii ma talle ka ütlesin. Ta oli valmis kogu jäljendamise unustama ja tegema midagi iseenesele lähedasemat ilma püüuta sarnaneda füüsiliselt Godard’iga, aga nii kui ta hakkas oma ridu ette kandma, oli see ülinaljakas. Louis oli liiga hea, et neid elemente filme mitte panna, kuid me kasutasime neid minimaalselt. Ähvardasin teda tihti, et ajan tal kõik juuksed maha.

Kas sellest oli abi, et tema isa, filmilavastaja Philippe Garreli peetakse Godard’iga sarnaseks?

Filmitegemine on raske. Palju tööd ja vaja on ka palju raha. Keegi ei saa rolli lihtsalt sellepärast, et ta on kellegi poeg. Ma valisin ta, sest ta on hea. Tal on küll, jah, tugev koomikupotentsiaal, aga me ei näidanud ega kasutanud seda lõpuks eriti. Me kohtusime, rääkisime, mõistsime, et meil pole midagi ühist, ja ütlesime teineteisele: „Sina oled Montecchi ja mina Capuletti. Ja siis? Teeme koos ühe filmi.“ Ma pole ilmselt ühegi näitlejaga nii palju rääkinud kui Louis’ga – rääkisime sellest filmist tunde!

Mingis mõttes jagasime töö ära: tema ülesanne oli ära võluda Godard’i fännid ja minule jäi kõik muu. Tema oli Godard’i suhtes aupaklik ja mina mitte. Nii et lõpptulemus on segu tõelisest Godard’ist, Anne Wiazemsky nägemusest, Louis’ tõlgendusest ja minu omast.

Päris palju komponente. Kas seda hirmu polnud, et portree tuleb pisut laialivalguv?

Tegelikult ei olnud, sest ma ei näe seda „filmina Godard’ist“. See on armastuslugu – nii võtsime ka raamatut. Seetõttu ei tahtnudki teda eriti tööd tegemas näidata. Oleksin siis pidanud leidma näitlejad Jean-Pierre Léaud’ või Jeanne Moreau’ rolli ja seda ma ei soovinud. „Aukartust äratav“ algab stseeniga filmi „Hiinlane“9 võtetel ja kohe on selge, et Louis on Godard. Ainult seda oligi vaja, sest ma ei teinud biograafilist filmi.

Tead, mul pole aimugi, kas see film on Godard’i suhtes õiglane. Ma arvan, et on, aga mul ei tule mõttessegi deklareerida: „See on nüüd lõplik tõde Godard’ist!“. Ma ütlen pigem: „See on minu Godard.“ Tema tuttavate sõnul on minu kujutis üsna tema sarnane. Sellest ilmselt piisab.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Le Redoutable“, Michel Hazanavicius, 2017.

2 Anne Wiazemsky, „Un an après“, Gallimard, 2015.

3 Anne Wiazemsky, „Une Année studieuse“, Gallimard, 2012.

4 „The Artist“, Michel Hazanavicius, 2011.

5 „Adieu au langage“, Jean-Luc Godard, 2014.

6 „OSS 117: Le Caire, nid d’espions“, Michel Hazanavicius, 2006; „OSS 117: Rio ne répond plus“, Michel Hazanavicius, 2009.

7 „Le mépris“, Jean-Luc Godard, 1963; „Pierrot le Fou“, Jean-Luc Godard, 1965; „2 ou 3 choses que je sais d’elle“, Jean-Luc Godard, 1967.

8 „The Childhood of a Leader“, Brady Corbet, 2015.

9 „La chinoise“, Jean-Luc Godard, 1967.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht