Ida-miraaž ja Metsik Lääs

Szabolcs Hajdu: „Metafoorse filmikunsti traditsioon on Ungaris pikk ja tugev”.

TRISTAN PRIIMÄGI

Millest räägib su uus film „Miraaž”?

Szabolcs Hajdu: „Miraaž” („Délibáb”, 2014) on Aafrikast pärit jalgpallurist, kes osaleb mängutulemuste mõjutamises ja on sunnitud põgenema Ungari pustasse. Ta leiab ulualuse ühes farmis, kus teda on nõus peitma seal end varjavad kurjategijad. Selgub aga, et see on tänapäeva orjalaager ja sealt ei õnnestu tal omatahtsi enam lahkuda.

Sa oled ka ise pustas sündinud ja kasvanud. Kas oled võtnud lapsepõlvest ka midagi siia filmi kaasa?

Mul on isiklikke asju väga raske filmi panna. Ma ei kasutaks filmi huvides kunagi ära seda, mis on mulle kõige lähedasem. See saab filmi osaks juhuslikult, mitte planeeritult. Ma kasvasin tõesti pustas üles. Mu isa oli lehmade kunstseemendaja, see teema ilmub korraks ka filmi. Suur osa minu lapsepõlvest koosnes tööretkedest koos isaga väikestesse taludesse, nii et see maailm on mulle hästi tuttav, kohalikud inimesed samuti.

Szabolcs Hajdu on Ungari režissöör selle aastatuhande alguse andekate filmitegijate põlvkonnast. Tänavu PÖFFil linastuv „Miraaž” on tema viies täispikk mängufilm.  2010. aastal tekitas PÖFFil elevust tema eelmine linateos „Bibliothèque Pascal”.

Szabolcs Hajdu on Ungari režissöör selle aastatuhande alguse andekate filmitegijate põlvkonnast. Tänavu PÖFFil linastuv „Miraaž” on tema viies täispikk mängufilm.
2010. aastal tekitas PÖFFil elevust tema eelmine linateos „Bibliothèque Pascal”.

Pressifoto

Mis mõjutas sind seda filmi tegema?

Sain filmikoolis ülesande teha sotsioloogilisel teemal dokfilm ja mul tuli mõte naasta juurte juurde. Läksin lapsepõlvekanti asja uurima, aasta oli siis 1996. Koos ühe sotsioloogiatudengiga intervjueerisime inimesi ühes mahajäetud talus. Küsisime lihtsaid asju, näiteks nende töötasu kohta, ja tuli välja, et nad ei teeninud iial pennigi. Tagasiteel mõistsime, et tegemist oli tegelikult orjalaagriga. Teisel retkel sinna kohtusin laagri „peremeestega”, kes keelasid meil intervjueerimise ja saatsid meid minema. Kümne aasta pärast leidsin väga hea ungari kirjaniku Sándor Tari lühijutu samal teemal. Sain ühtäkki aru, et see laager polnud midagi erandlikku. Veel keegi oli käsitlenud sama teemat, nii et see oli ilmselt laiem nähtus. Veel aastaid hiljem, umbes 2009, leidsin kõmulehtedest loo sellistest XXI sajandi orjalaagritest Ungaris. Kolmest stiimulist ehk oma ja Tori kogemusest pluss kõmu-uudisest piisas, et alustada selleteemalise filmiga. Esimest korda puutusin teemaga kokku 18 aastat tagasi ja on puhas juhus, et filmi tegevus toimub samas regioonis, kus see kokkupuude aset leidis.

Pressis on „Miraažist” räägitud tihti kui vesternist. Oled sa selle žanrimääratlusega nõus?

Filmi temaatika pärineb otse vesternimaailmast: rõhumine, sotsiaalsed probleemid, rassism, võim. Samuti võttepaik. Vesternižanr on väga sümbolistlik ja metafoorina võib seda filmi ja käsitletud teemasid seostada ka olukorraga tänases Ungaris.

Nii et sa näed „Miraaži” sotsiaalkriitilise filmina?

Absoluutselt. See pole mõeldud otsese sõnumina, aga sellesuunaline mõte on seal olemas. Huvitav, et eri paigus on vaatajaskond käsitlenud rõhumise teemat vastavalt kontekstile: Torontos esilinastusel tundus publik teisiti reageerivat mustanahalise peategelase ja valgete omavahelisele konfliktile, Iisraelis aga suhtuti filmi vastasseisu Palestiina kon­flikti tõttu jällegi omamoodi. Igaüks näeb seal oma rõhumissuhet.

Filmi postapokalüptiline maastik toob meelde Guardiani artikli sellest, kuidas Ungari peaminister Viktor Orbán natsionaliseeris ühe suure ökofarmi ja lasi kogu maa-ala siledaks lükata, et see tükkhaaval maha müüa. Kas „Miraaži” valevad tühjad lagendikud räägivad Ungari tulevikust?

Ma tegin filmi enne, kui see juhtus. Ma pean südamest ütlema: iga päev juhtub Ungaris midagi nii äärmiselt kohutavat, et keeruline on seda kõike isegi jälgida. Ökoprobleemid, maksuteemad, nüüd plaanitav internetimaks … Just praegu on Orbánil külas Aserbaidžaani president Ilham Alijev ja Orbán tõstis Aserbaidžaani esile kui riigi, kellest tuleks võtta eeskuju.

Oled sa näinud ka teist rõhumisest rääkivat uut ungari filmi, Kornél Mundruczó „Valget jumalat” („Fehér Isten”, 2014)? Nii see kui „Miraaž” on mõneti sarnased, protestifilmid.

Olen. Väga huvitav, et mõlemal filmil on sama sihtmärk. Naljakas, et me üksteise filmist eriti ei teadnud. Olin kuulnud ainult seda, et Mundruczó töötab koertega, tema ilmselt omakorda, et mina filmin pustas mustanahalist meest. Tõesti huvitav, et meie filmide lahendus on sarnane ja oleme viidanud samale asjale. Mõlemas filmis lähenetakse samale teemale väga metafoorselt. Metafoorse filmikeele traditsioon on ungari filmikunstis üldse pikk ja tugev.

Lisame teile kahele kolmanda andeka noore ungari filmitegija György Pálfi. Te olete kõik enam-vähem ühevanused. Kas sa tajud ühist platvormi või koolkonda?

Kindlasti. Pálfi ja Mundruczó olid filmikoolis isegi ühel kursusel. Me oleme esimene põlvkond pärast korra muutumist 1989. aastal. Ma olin 1990. aastal täpselt 18 aastat vana. Me saime kõik oma põhitõed kätte sotsialistliku režiimi ajal, lapsepõlves ja teismelisena. Meil polnud probleemi kapitalistlikku süsteemi sulandumisega. Me kõik läksime ülikooli filmi õppima ja me kõik saime võimaluse mängufilmi proovida aasta­tuhandevahetuse paiku, mina olin siis 28. Olime õnnega koos, sest saime väljendada omaenda mõtteid, erinevalt eelmise põlvkonna filmitegijatest, kes olid lõpetanud keskkooli 1980ndatel aastatel. Nad lihtsalt kadusid kuskile. Me oleme nn 2000. aastate võitjad. Me kõik tegime oma filmid üksteise järel, kogusime järjest enam tuntust välismaal. Nüüd oleme vanuses, kus võib endale juba lubada oma kogemuste analüüsi. Ehk oleme nüüd lähiaastatel valmis tegema ka oma erakordsed filmid. Mundruzcó, Pálfi, Benedek Fliegauf, Ágnes Kocsis …

Sa elad nüüd üldse Ameerikas Las Vegases. Kas oled esimeste seas, kes Ungarist ära kolis, ja sulle järgnevad veel paljud?

Täpne arv pole teada, aga viimastel aastatel on Ungarist minema kolinud umbes 500 000 noort ja andekat inimest. Tõeline tragöödia. Mina pole kindlasti ei esimeste ega ka viimaste hulgas. Õnneks me võime praegu riigist lahkuda. Veel.

Las Vegas on vist ka sinu järgmise filmi toimumispaik?

Ma hakkasin Las Vegases tegema Dostojevski loo „Mängur” ajakohastatud versiooni.

Kas mängur oled sina ise?

Mõnes mõttes jah, sest film räägib Ida-Euroopa perekonnast, kes kolib Las Vegasesse. Dostojevskil kolis vene perekond Saksamaale. Kahjuks ma ei tea veel, millal film valmis saab, oleneb rahast.

Kas sa üritad seda rahastada Ungaris?

Enam mitte iial.

Miraaži” rahastamisega Ungaris oli sul vist mingeid raskusi? See langes aega, kui kukkus kokku Ungari filmiinstituut.

„Kukkus kokku” on toredalt passiivne fraas selle kirjeldamiseks. See hävitati ja ehitati taas üles kolm korda järjest. Me saime kolm korda riiklikku rahalist toetust ja kolm korda võeti see taas ära. Kolm korda hakkasime filmi ette valmistama ja iga kord pidime jälle pidurit tõmbama. Lõpuks tuli esimene raha hoopis Slovakkiast.

Miraažis” mängib peaosa suurepärane Isaach de Bankole. Kuidas sul õnnestus ta nõusse saada?

De Bankole on Jim Starki sõber. Stark on „Miraaži” käsikirja kaasautor ja oli 1980ndatel mitmete Jim Jarmuschi filmide produtsent. Kui me filmi tegema hakates otsisime mustanahalist peaosalist, siis soovitasid mitmed agendid meile Chiwetel Ejiofori ja David Oyelowot, aga pika ja väsitava rahastuse otsimise käigus langesid mõlemad ära, kuna olid selleks ajaks juba seotud uute projektidega, kuigi neile käsikiri meeldis. Jim pakkus seejärel välja, et võiks Isaachi proovida. Oli hirm, et ta on selle rolli jaoks liiga vana, 56aastane. Kui kohtusime, sai selgeks, et ta on füüsiliselt paremas vormis kui paljud noored. Pealegi oli ta kunagi profijalgpallurina mänginud Prantsuse teises liigas. Me filmisime ka jalgpallistseene, mis olid väga kallid, aga otsustasime need lõpuks filmist välja jätta, sest vesterni vaimuga läheb pigem kokku see, et peategelase taust on suures osas müsteerium.

Filmimuusika on teinud Billy Martin, kes on olnud ühes bändis koos veel ühe Jim Jarmuschi sagedase kaasteelise John Lurie’ga. Kas sinu ümber polnud selles filmis liiga palju Jarmuschit?

Szabolcs Hajdu: Ei, filmi vaadates see küll esimese mõttena pähe ei tule. See on ikka üdini ungari film ja me tegime muusika Billyga koos. Filmis domineerib tänapäevane ungari muusika. Alguses kasutasime pigem Lääne muusikat, aga tasapisi liikusime ungari suunas. Ühel hetkel tuli juba selline tunne, nagu püüaksime istutada pustasse palmi: naeruväärne ja võimatu. Lõpuks tahtsime kõik allutada väga ungarilikule maailmale.

Billy kuulas palju ungari muusikat ja tegi sellest inspireerituna filmile heliriba.

Kas sisenesid „Miraaži” tegema hakates teadlikult vesterni märgisüsteemi, võtsid omaks selle koodi?

Vesterni puhul tuleb seda teha.

Kuidas sul õnnestus üheaegselt reegleid austada ja rikkuda?

See on nagu luuletajate puhul: sõnad on samad, aga nende kasutusviis on teine. Poeet mängib sõnade, rütmide, riimidega, samamoodi ka filmitegija. Mängustiil on alati tabatav: on see humoorikas, tõsine, ilus … Vesternistiiliga annab samamoodi mängida ja võimalusi on palju. Elemendid on samasugused nagu lego puhul ja neist saab ehitada väga erinevaid asju. Kõigepealt on võõras. Mida tähendab olla võõras tänapäeva Ungaris, pustas? Mis on kõige imelikum asi, mis külakõrtsis kõigil kohalikel hinge kinni võtab? Must mees muidugi. Või võtame rongi: rong on vesternis industrialiseerimise sümbol ja kangelane siseneb filmi alati rongi pealt maha astudes. Milline on see rong? Milline on raudteejaam? Kuidas näeb välja rongijuht ja mida see kõik tähendab? Kuidas näeb välja põhikurikael? Kuidas kujutada raha tänapäeva Ungaris? Või kas või päikeseloojangusse ratsutamine või lõputulistamine. Väga huvitav on nende detailidega mängida. See on pooltoonide mäng, aga kui on asja peale kõrva, siis kuuled ära, mis tegelikult toimub.

Kas sa oleksid kunagi nõus lavastama ka suure eelarvega kassafilmi, kus tuleb tõenäoliselt kogu kontroll käest anda?

Ei, mõeldamatu. Mulle on olulisem töötada koos sõpradega. Kui sellega kaasnevad raha ja karjäär, siis miks mitte, aga need ei kuulu tegelikult minu väärtushinnangute süsteemi. Ma ei tea, kui palju mulle on elupäevi antud, ja ma tahan nautida iga oma päeva.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming