Igaüks peab ise leidma

Erkki Luuk

PÖFF näib lausa eksponentsiaalselt kasvavat, vähehaaval juba ka hoomamatuks muutuvat. Isegi enesestmõistetavaid maitse erinevusi kõrvale jättes on festivali kasvu ja hoomamatuse tõttu järjest keerulisem huvilistele mingeid üldisi ennustusi-soovitusi anda. Igaüks leiab teda huvitava osa ise. Jutt, et pole, mille vahel valida, pole igatahes enam tõsiseltvõetav, need ajad peaksid jäädavalt möödas olema. Järgnev on ainult üks esinduslik ja subjektiivne valik väga erinevatest filmidest, mille vaatamine ei tohiks olla enamikule inimestest vastunäidustatud.

Gus Van Santi ?Elevant? on kaheldamatult hitt, paljudel ilmselt ka juba nähtud film. Lõdvalt Columbine?i keskkoolis toimunud tulistamisest tõukuv linateos räägib kahest noorukist (Eric ja Axel), kes plaanivad oma koolis analoogilist veresauna. Pikalt ja kiretult näidatakse plaane ja ettevalmistusi selleks, Internetist relvade tellimist jne. Sellega paralleelselt jooksevad kaadrid tavapärastest Ameerika keskkooli kujutavatest filmidest, teismeliste sotsiaalelust jm probleemsest hierarhilisest glamuurist, mis seda laadi filmides traditsiooniliselt esiplaanil. Kui veretöö lõpuks toime pannakse, antakse see edasi nii neutraalselt, et tekitab tõekatarsise, mis põhineb muljel, et stseenide lavastuslikkus on minimaalne (kuna tunnete väljendamisele pole rõhku pandud). Tõepärane või mitte, igatahes on tegu filmiga, mis näitab üht võimalikku reaalsust seda idealiseerimata, heroiseerimata, kelle- või millelegi näpuga näitamata ja moraliseerimata. Lahtiseks jääb ka see, kas ?Elevant? on rohkem noortefilm või pigem noortepärases keeles vanadele tehtud ?patoantropoloogiline? vaatefilm Ameerika teismeliste elust.

Perefilmide ja teatud eriliste loodusvaadete spetsid võiksid huvituda Uus-Meremaa lavastaja Niki Caro arvukalt auhindu võitnud ?Vaalasõitjast? (?Whale Rider?), mis räägib maoori legendide keskel üles kasvanud tüdrukust, kes avastab endas vaalaratsaniku-kutsumuse ? ihaldusväärne mütopoeetiline amet külas, milles ta elab. Tegu on kangelase teekonna ja enesekehtestamise eepilise looga, mille kulissideks on inimese ja looduse äge lõimumine.

Jällegi Uus-Meremaalt tuleb üks määramatu ?anriga (thriller, draama, komöödia ja romantika) film, Gaylene Prestoni ?Täiesti võõrad? (?Perfect Strangers?). Tegevus leiab aset isoleeritud kogukonnas, samuti ?traditsioonilises?, kuid sedapuhku mitte kultuurilises, vaid tavalisuse tähenduses. Film kujutab keskealist romantilistest unelmatest toituvat naist, kes elab pärapõrgus, kuhu saabub üksik omalaadne võõras, ning kõike, mis seal sündima hakkab. Nagu teisedki Prestoni filmid, hõlmab see mitmeid, muu hulgas ka sotsiaalseid teemasid.

Pöördugem tagasi USA sõltumatute juurde. Kui teile meeldivad kohv ja sigaretid, peaksite vaatama Jim Jarmuschi filmi ?Kohv ja sigaretid?, mille peakangelasteks on kohv ja sigaretid. Mustvalge film koosneb ?sket?idest? (seega siis stseenidest), mida ühendab vaid kohvikukontekst ja konkreetsemalt (juba kolm korda) eespool mainitu. Et suitsetamine on ränga põlu all, on tegu kahtlemata juba programmiliselt sõltumatu filmiga. Ainus sõltuvus, mis siin ilmneb, on teadagi milline ? ja sekundaarselt võib-olla ka Philip Morrisest või Marlborost, kui nad seda filmi rahastasid (igatahes oleks nad pidanud seda tegema!). Sellist hümni ja ülistuslaulu kohvile ja sigarettidele on raske ette näha, kui ise näinud pole. Filmis lööb kaasa terve hulk kuulsusi: Bill Murray, Iggy Pop, Tom Waits, Wu-Tang Clani liikmed jt, teemaks vaimne rituaal või ?lainepikkus?, kuhu juba eespool mainitute tarvitaja satub ning mis peaks Jarmuschi käsitluses olema üks eriliselt lahe, totra dialoogi, pohma- ja teooriasegune seisund. Lisaks suitsetamisele ja lürpimisele koosnebki film peaasjalikult dialoogist, mille stereotüüpilise ?vaimukusega? undavatest keerdkäikudest võiks kohvikukülastaja pilveajamiseks teoreetiliselt juba piisata, nii et kohvi ja sigarette enam vaja polegi. Kuid Jarmusch armastab siiski peaasjalikult just eespool nimetatuid, ning neile saateks keriv jutt on tema käsitluses ainult selle hiilgava vaimunõtruse sümptom, mis nende kasutajaid suurte koguste puhul tabab.

?Ameerika hiilgus? (?American Splendor?), samuti USA sõltumatu kino esindaja, räägib oma päritolule ja otstarbele vastavalt (meenuvad nt ?Kummitusmaailm? ja ?Õnn?) loo keskealistest, sedapuhku sümpaatsetest luuseritest, konkreetsemalt koomiksikunstnikest, kelle elu on jubedam mis tahes karikatuurist. Päris konkreetseks minnes on filmi aluseks Harvey Pekari, USA väikeametniku ja maa-aluse koomiksikunstniku elu. Selle trööstituses toimub muutus paremuse poole, kui ta tänu oma töödele, andekusele ja tähelennule tutvub kummaliste ametivendade ja ka tulevase naise Joyce?iga. ?Ameerika hiilgus? on mitmetelt festivalidelt auhindu võitnud südamlik ja kompromissitult antikommertsiaalne film.

Kuna ma olen Klaus Nomi fänn, pean minema vaatama Andrew Hormi filmi ?Nomi laul?. Klaus Nomi oli sädelevalt andekas ning kastraatilistesse kõrgustesse tõusva häälega ooperilaulja. Paraku sai temast 1983. aastal (siis, kui veel ei teatudki, mis haigusega on tegu) üks esimesi AIDSi surnud kuulsusi. Lisaks ooperitele kuulusid homoseksuaalse Nomi ampluaasse veel iroonilised ja ülestiliseeritud kämplaulud ja -lavakujud. See kõik aga ei huvita mind niivõrd kui Nomi ise ja tema surematu laul, mida ma selles filmis katkematult kuulda loodan.

Ja lõpuks maiuspala hardcore art house?i fännidele: PÖFFile jõuab kolm esimest kohvritäit Tulse Luperi lugusid, Greenaway üliambitsioonikas ?Tulse Luperi kohvrite? projekt, nimelt selle kolm esimest filmi. Sealt on oodata kõike seda, millest Greenaway?ga seoses juba ammu on räägitud, kogu filmikunsti (vähemalt selle narratiiviga seotud osa) kuradilesaatmist jms. Grandioosne projekt (kokku on sealt karta kuni 92 filmi + kõikvõimalikku muud pudi-padi, nt teleseriaale jms) kujutab Greenaway jaoks endast omalaadset pensionikindlustust, täpsemalt selle 92 sammast (mäletatavasti koosnes ka Greenaway senistest filmidest ?Tulse Luperi kohvrite? projektile kõige lähem analoog ?The Falls? 92 lühifilmist). Nimetatud ?kohvrid? kujutavad endast universumi süsteemi samavõrra fiktiivse kui obsessiivse kollektsionääri Tulse Luperi silmade läbi, kes jättis 1989. aastal jäljetult kadudes endast maha 92 kohvrit. Tulse Luper on olnud Greenaway alter ego juba vähemalt ?Jalutuskäik läbi H? ilmumisest 1978. aastal, nii et saab siis, nagu öeldakse, imet näha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming