Iga vägeva naise selja taga on veel üks naine

Teleseriaalid kujundavad järjest enam võrdõiguslikkuse kultuuri ja arusaama poliitikast.

REBEKA PÕLDSAM

„Oranž on uus must“ näitab, kui naeruväärne on lesbilisuse vohamise paranoia naistevanglates.

„Oranž on uus must“ näitab, kui naeruväärne on lesbilisuse vohamise paranoia naistevanglates.

Kaader seriaalist

Televisioon on olnud peavoolu sünonüüm ligi 50 aastat. Internetikanalite ja -tootjate tulekuga seoses tarbitakse televisiooni veel intensiivsemalt ja kultuuriliselt on see määravam kui varem. Seriaale saab järjest enam osta otse tootjatelt hooaja kaupa, et need ühe hooga järjest ära vaadata. Turg nõuab tegijatelt iga sammu läbimõtlemist, et mitte astuda mõnda ideoloogilisest lohakusest tingitud ämbrisse, mille tõttu võiks mõni huvigrupp toote täiesti maha teha. Seriaalitootjad näivad igatahes olevat järjest teadlikumad oma vastutusest vaatajate mõtlemise kujundamisel: seriaalides näib olevat nii, et peab olema poliitkorrektne, aga seejuures kaval ja väga terane, et poliitiliselt keerukad teemad ikkagi ette võtta.

USA seriaalid on alati olnud poliitiliselt küllalt selged. Tegelaste poliitiline maailmavaade on mingil moel välja toodud või on mõni päris poliitik astunud seriaalis üles külalisesinejana. Näiteks presidendikandidaat Hillary Clinton esines hiljuti seriaalis „Vabameelne linn“ („Broad City“, 2014–). Järjest rafineeritumalt käsitletakse tegelaste suhtumist rikastesse-vaestesse, vanadesse-noortesse, rahvustesse-rassidesse ja teistesse võrdõiguslikkuse küsimustesse, andes niimoodi omamoodi põhjenduse tegelase käitumismustrile, et oleks võimalik mõista tema argumente või nende puudumist.

Seriaalitööstus kui feministlik lahendus

Viimastel aastatel on USA seriaalitööstuses võetud väga selge suund soolise ja rassilise emantsipatsiooni poole. Järjest enam räägitakse mitmekesisuse vajalikkusest, erinevate inimeste kaasamisest ja nende lugude edasiandmisest. Mitmekesisus on kontekstiks ekraani ees ja taga. Tihe konkurents on päevavalgele toonud, et marginaliseeritute lugudes on üldinimlikkust, millega saavad suhestuda kõik. Selles ongi ära tuntud seriaalide turunišš: luua positiivne programm ja nähtavus neile, kes on küll olnud alati olemas, aga pole pääsenud ekraanile.

Mustanahaliste, naiste ja transsooliste inimlikkuse kujutamine muudab tarbimisharjumusi viisil, mis on kasulik nii ühiskonnale kui ka kaubamärkidele, kelle kaudu uustulnukaid esitatakse. Robin Wrighti mängitud Claire Underwood seriaalis „Kaardimaja“ („House of Cards“, 2013—) on moeikoon, kelle elu annab aimu rikaste ja võimekate naiste kui võimuahnete meeste abikaasade argipäevast. Kevin Spacey Frank Underwood pole toonud erilist revolutsiooni, sest meespoliitikute ja ärimeeste pahelisust, totrust või õelust kujutatakse meedias iga päev osana nende läbilöögisarmist. Kui aga seriaali peategelaseks on näiteks mustanahaline naisõppejõud, kes kannab Yves Saint Laurent’i kostüümi, siis annab see ühelt poolt hea platvormi samastumiseks temasarnastele, kuid avab ühtlasi Yves Saint Laurent’ile uue sihtgrupi. Kolmandaks aitab see ehk ka kaasa kõnealuse ülikooli rassilisele ja soolisele võrdsusele päris elus. Tühjale kohale tekib sellisel moel sünergia, millest väljuvad võitjana kõik.

Naised seriaalitööstuses

2015. aastal oli „Sundance’i“ filmifestivali raames seriaalide vestlusring, mida juhtis legendaarne telekriitik Emily Nussbaum ajakirjast New Yorker. Esinesid naised, kes teevad naistest rääkivaid naljasaateid ja seriaale: Lena Dunham („Tüdrukud“/„Girls“, HBO), Mindy Kaling („Kontor“/„The Office“, BBC), Jenji Kohan („Oranž on uus must“/„Orange is the New Black“, Netflix) ja Kristen Wiig („Saturday Night Live“, NBC). Sõnavõtnud tõid välja, et kui filmiauhindade jaotamisel võidutsevad nii tegijate kui ka sihtgrupina jätkuvalt peamiselt valged mehed, siis teleseriaalide kategooriate konkurentsis on järjest rohkem naisi, eri nahavärviga inimesi ja ka mõned transsoolised naised. Naiste võidukäiku põhjendatakse ka sellega, et teletarbijateks on kaua olnud pigem kodused naised.

Juttu oli ka sellest, kui oluline on naistevaheline koostöö ja solidaarsus löömaks läbi valdkonnas, mis surub naistele peale peamiselt emaduse ja pulmad või kõrvalekallete ilustamise laitmatu kuvandiga näitlejate vahendusel. Samal ajal tahavad naised töötada ka meestega koos, sest eesmärk pole asendada kõik mehed naistega, vaid mitmekesisus ja lõimumine meeste ja naiste vahel, keda on kaua käsitletud eri planeetide elanikena. Seriaalid on sugude lõimimises üsna avangardne tööstusharu.

Naisloojad tunduvad olevat kõige tugevamad komöödiažanris. Tihti käsitletakse lootusetult kurbasid teemasid, millest on mõtet ekraanil rääkida ainult mõtestatud distantsi luues. Seriaalidele viidatakse ajakirjanduses järjest enam, kui räägitakse ühiskondlikest probleemidest nagu töökultuur, üksindus või kehakuvand. Ilma seriaalideta oleksid need diskussioonid kas olemata või tunduvalt vähem ajakohased. Tõestisündinud loost alguse saanud Netflixi seriaal „Oranž on uus must“ näitab, kui naeruväärne on lesbilisuse vohamise paranoia naistevanglates, aga räägib ühtlasi USA ebainimlikust vanglasüsteemist, vangidest ja nende süütegudest, lesbidest, transnaistest, ihadest, narkopoliitikast ja kriminaalkuritegudest „Kuuma piruka“ („American Pie“) stiilis huumoriprisma kaudu.

Kaamera abil saab kujutada justkui ühildamatuid perspektiive, nagu kunstile omane, ja muuta peavoolu jõudes maailma täielikult. Meelelahutustööstuse eesmärk pole konkureerida sotsiaalteadustega, vaid neid pigem ergutada, anda sotsiaalteaduste saavutustele visuaalne tugi ja võimaldada mentaliteedil jõuda massideni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht