Igavat mõtlemist segavad filmid

Marko Raat

 

Paksud õgivad võistu režissöör György Pálfi “Taksidermias”.

 

Soomlaste igasügisene filmifestival ei ole kunagi uhkustanud suurte publikunumbrite ja auhindadega. Isegi uued filmid on neil sageli juba vanad, pidades silmas filmide keskmist kaheaastast “parim enne” festivalilevi. “Armastus ja anarhia” tähendab, et palju imelikke ja vähem imelikke filme on laotatud Helsingi kadedaks tegevalt paljudesse kinodesse ja inimesed vaatavad neid tänulikult, vaatavad ilma komplekside ja valehäbita n-ö valesti tehtud ja mittekorralikke filme mittekultuursetelt maadelt.

Mulle meeldib Helsingi festivali kinodes. Publik on soomlaslikult kirglik, tõsine ja teadlik. Vaatajate kultuurne tolerants ja uudishimu unustab kinosaalis meelsasti disainitud hea maitse ja põhjamaise heaoluühiskonna igapäevased lauakombed. Nädala jagu verd, seksi ja kassikulda kinoekraanil teeb südame ja hinge vähemalt korraks natuke suuremaks kui maksude maksmiseks ja naabriga heaks läbisaamiseks tarvis. Vähemalt täna õhtul, pärast seanssi, ei ole kõik paigas, selge ja läbi räägitud.

Kuna festivalide festivali tüüpi PÖFF toob detsembris lõppeva filmiaasta värske koore nagunii koju kätte, on väiksema ootusekoormaga filmide vaatamine Helsingis parim, mis ühele filmile ja selle vaatajale juhtuda saab. Valisin tundmatuid lavastajaid ja filme võimalikult peeglitagusest maailmast ning  lülitasin eelhäälestuse välja. Kolm näidet, mis siis juhtus.

 

4.30”, režissöör Royston Tan, Singapur 2005.

 

Igal varahommikul hiilib üheteistaastane hiina poiss Xiao Wu (Kim Young jun) keskealise härra Jungi (Xiao Ly-yuan) magamistuppa. Poiss kisub naabertoa pidevalt purjus üürilise sahtlitest ja kappidest mehe isiklikke asju. Märkamatu hiilimine magava mehe toas on poisi igapäevane rituaal, algusega 4.30. Poiss sekkub omal lapsikult ninakal moel iga päev pohmellis melanhoolse võõra mehe ellu. Ta kas ainult puudutab, vaatab või nuusutab võõra asju või siis lisab midagi omalt poolt mehe isiklikele asjadele. Xiao joonistab, lõikab ja kleebib mehe suitsupakke või kuseb vannis oleva Jungi vannivette. See on ainult poisile endale teada reeglitega sõnatu mäng.

Pühendunud last on huvitav jälgida. Poisi tegevus on süstemaatiliselt mõttetu ja eesmärgitu. Aga see mäng on tõsiseltvõetavam, huvitavam ja tihedam kui enamiku täiskasvanute päriselu.

Vormilt aeglane ja kurvameelne, nn minimalistlik arthouse-draama kahe väga eriealise inimese lähedusvajadusest mõjus pigem lapseliku mõtlemise läbi tehtud lastefilmina ehk püüdena mõista ja näidata, kuidas lapsed võiksid teatud oludes käituda ja mõelda. Kui enamik sisukusele ja sügavusele pretendeerivaid lastefilme arendab armsa lapskarakteri varjus tavalist seebiooperit kujuteldavast ideaalsest peremudelist, meeste-naiste suhetest ja n-ö püsiväärtustest, siis “4.30” käivitab minu peas lapse maailma, mis ei ole veel nendele psühholoogilistele ja moralistlikele käitumisskeemidele täielikult allutatud. Ma usun ja vaatan huviga Xiao pisidetailide- ja kordustekeskset lapsemaailma.

 

“Inimese tapmine”(“Manslaughter”),

režissöör Per Fly, Taani 2005.

 

Taani filmidramaturgiast on viimase kümne aasta jooksul kujunenud klassikalise euroopa juurtega draama sünonüüm. Thomas Vinterbergi “Perekonnapeo” (1998) kaasstsenaristina figureerinud Morgens Rukov on olnud tegev ka selle laitmatult pinges ja hästi läbi töötatud karakteritega filmi stsenaariumi juures. Taanlaste ühes käekirjaga kirjutatud ja väga profilt lavastatud psühholoogilistest kaasajadraamadest hakkab kujunema juba midagi nõudlikuma vaataja Hollywoodi sarnast.

Carsten (Jesper Christiansen) on ülikooli õppejõud, endine kommunist ja ühiskondlik aktivist, kes elab stabiilset ja hästikindlustatud elu koos oma naisega (Pernilla August). 52aastane Carsten armub oma endisesse õpilasse, temast 25 aastat nooremasse Pili (Beate Bille). Pil on seisukohal, et passiivses ühiskonnas on ainuvõimalik tee midagi muuta poliitiline aktivism. Pil rüüstab koos oma kaaslastega üht Kopenhaageni relvatehast ja tapab neid põgenemisel takistada püüdva politseiniku, sõites talle tahtlikult otsa.

Algab süü-, suhte- ja kohtudraama, mis meisterlike pööretega petab kogu aeg vaataja ootusi ja viib ta  järjest sügavamale Carsteni sisse.

Lavastaja Per Fly on ise öelnud, et see on film intelligentsest kesklassist / kesklassi intelligentsist / intellektuaalsest kesklassist. Filmi peategelasel on alati seisukoht, ta väljendab ennast selgelt ja jõuliselt ega häbene oma nõrkusi. Kui neid sel hetkel enam üldse nõrkusteks saab pidada, sest konkreetselt välja öeldud või teostatud nõrkustest saavad tavaliselt tugevused. Nii elus kui filmis.

Fly püüab oma filmiga anda Taani kaasaegsest ühiskonnast nii vastuolulise portree, kui ta suudab. On nii konfliktsust kui poliitilist korrektsust; nii sõltumatut kodanikujulgust kui ka heaolu ühiskonna tühja retoorikat ja emotsionaalset ülekeemist seoses väga haruldaseks külaliseks muutunud süü- ja mõrvateemaga. Vähe on selliseid filme, mis vaid mõne  karakteri kaudu suudavad luua nii laiapõhjalisi üldistusi “alati valitsevate olude” ja ühiskondliku hetkementaliteedi kohta.

“Inimese tapmine” on psühholoogiline samastumisdraama, mis püüab eluläheduse ja paralleelide poole. Lugu nagu “elu tegelikult on”. See on seda tüüpi film, mis peaks panema inimesed oma elus filmi jäljendama. Nii mõnigi vaataja tahaks olla nii tugevate seisukohtade ja nii inimlike nõrkustega karakter nagu Carsten. Ja miks mitte. Näiteks, kes ja kas üldse kannaks praegu 50-60aastaste eesti intellektuaalide hulgast välja sellise karakteri sisu? Kes oleks see, nii täna kui minevikus ühiskondlikult aktiivne ja siiani isikliku seisukohaga omav aadete ja eraeluga intelligentne ego? Teoreetiline visionäär ja samas osa parteirakukese pragmaatilisest elust, koos sellest tulenevate kompromisside ja vastuoludega? Kas Jaak Allik võiks käituda sellises olukorras nii? Kas ta laseks ennast armastuse tõttu parteist välja heita või teatrist kõrvaldada? Ja kui armastatu ta maha jätab, kas ta paluks end parteisse tagasi võtta ja tunnistaks, et oli teinud vea? Kas ta võiks parteifunktsionääre silmakirjalikeks sõimata ja mõne aja pärast kasutada võimu mõjutusvahendeid armastatu jälitamiseks?

Tugev ja mõjuv film. Isiklikult eelistan küll filmide puhul natuke rohkem kunstihämarust ja nähtavamat autorit. Aga ma tean, et selle filmiga taastus vähemalt ühel inimesel usk vanadesse meestesse.

 

“Taksidermia” (“Taxidermia”), režissöör György Pálfi,

Ungari 2006.

 

Varsti pidi ülekaalulisi inimesi maailmas rohkem olema kui nälgivaid inimesi. Võimalik, et see on ainult aja ja enamuse tekke küsimus, kui väärtusskaalad ja ilumõisted taas ühe uperpalli teevad.

“Taxidermia” on barokselt ilus hümn teesile, et kõik, mis puudutab inimese väljanägemist ja kirgesid siin maailmas, on kokkuleppe ja veenmise küsimus. Režissöör Pálfi visuaalne ja emotsionaalne sisendusjõud on selle heaks näiteks.

Filmi sisu on raske paari lausega kokku võtta, kuna see koosneb kolmest iseseisvast, väga erineva kaaluga novellist. Mõjuvaim, originaalseim ja eespool kirjeldatud võimalikku tulevikku kirjeldav teine novell näitab peamiselt paarisajakiloseid mehi ja naisi sportlikult võidu õgimas. “Taxidermia” on peategelase (Csaba Czene) ja tema naise (Piroska Molnár) sportliku karjääri tõusude ja mõõnade lugu, mis koosneb põhiliselt söömisest ja oksendamisest. Armastust, petmist ja armukadedust jagub, nagu tavaliste, mitte-paksude peategelastega filmides. Stilistika võti on 1960. aastate sotsialistlik Ungari, aga ilma nostalgiata. Retro, mis pigem lõhub illusiooni, mitte ei parasiteeri valmis kuvandil. See on täiuslikult loodud ülipaksude maailm, oma rõõmude ja muredega. Sama tühi ja/või tähenduslik nagu meie praegune maailmamudel.

Ja tõesti – parematel hetkedel saavutab lavastaja, et me tõesti ei tee enam vahet, mis on inimlik või loomalik, rõve või ilus. Siit on ainult üks samm, et kõik harjumuspärased väärtushinnangud maha kanda. Ja miks peaks neist kinni hoidma?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming