Ilmar Raagi film kui probleem

Jaak Allik

“Klassi” nõrgim lüli on süžee ettearvatavus, ka teemakäsitluse sügavusest ja uudsusest jääb vajaka.  

Koolitunnis lõbu laialt, kuid kusagil, ehk tahvli ees, on

keegi tagakiusatu.  KAADER FILMIST KLASS

 

Mängufilm “Klass”. Režissöör Ilmar Raag. Osades Lauri Pedaja, Pärt Uusberg, Vallo Kirs, Paula Solvak, Riina Ries jt. Stuudio Amiron, 95 min. Esilinastus 15. III.

 

Ilmar Raagi uus mängufilm on filmina kahtlemata hea film. Selle üle pole ka midagi imestada, sest juba “eesti halvimaks filmiks” pretendeerinud “Killing Tartust” peale on vähemasti  mulle selge olnud, et just Raag jõuab kunagi ka “eesti parima filmini”.

“Klass” on lõpuks ometi film elust enesest, olukorrast tänases koolis, seega asjadest ja suhetest, mille üle iga päev arutatakse ka ilma filmita. Temaatika aktuaalsusele ja loo köitvusele lisandub noorte näitlejate orgaaniline, tõetruu  ja kohati lihtsalt suurepärane mäng. Kuna staarideks on tänase kooliteatri tippkutid, siis võib kindlalt öelda, et nende meisterlikkuses ei peegeldu ainult Ilmar Raagi (ja teda abistanud Gerda Kordemetsa) tugev näitejuhitöö, vaid laiemalt kogu meie kooliteatri tänane väga hea seis. Ja muidugi peegeldub noorte mängus ka sügav asjatundlikkus nii kujutatavate karakterite, käsitletavate olukordade kui ka kõnepruugi alal, sest sellist hulka roppusi poleks rafineeritud prantsuse maitsega Raag küll suutnud iseseisvalt kokku keevitada.

Kristjan-Jaak Nuudi operaatoritöö paistab lisaks tehnilisele meisterlikkusele silma ka huvitavate psühholoogiliste rakursside leidmisega ja Tambet Tasuja tõestab monteerijana järjekordselt (pärast ”Vastutuulelaeva”) taset, mida eesti filmides pole seni olnud võimalust täheldada.

Kuid Raag nimetab oma blogis ise seda filmi eetiliseks probleemiks ja probleemseks, just resultaadi mõttes, see tõepoolest jääbki. Seda just silmas pidades Ilmar Raagi, meest, kes pole ju ometi  mitte järjekordne “noor” režissöör, vaid pretendeerib täie õigusega ka sellele, et olla esseist ja mõtleja. Meest, kes suutis ETV peadirektorina selle raske organisatsiooni mäkke viia ning on tegelikult tänase Eesti üks kaalukamaid arvamusliidreid. Kui sellise ajukapatsiteediga mees asub arutlema niivõrd valusal teemal nagu koolivägivald, siis ootaks peale köitva stoori ka põhjuste sotsiaalset analüüsi ning mingeidki vihjeid mõnele eeskuju pakkuvale lahendusvariandile, olgu või vaimsele. Ning Pariisi ja Hollywoodi kooliga Raagilt ootaks ka loo enda originaalsust koos ahhetama panevate keerdkäikude ning lummava lõpplahendusega. Ootaks lugu, millega võib ka maailmafestivalidele minna. Selle asemel pakutakse meile üsnagi trafaretset ning nii aja- kui ilukirjandusest tuntud jutustust sellest, kuidas ühe poisi grupiviisiline süstemaatiline alandamine ja kiusamine viib relvahaaramise ning verise kättemaksuni. Ka tugevama sõbra liin (hakkab nõrgemat grupi eest kaitsma ja saab seetõttu ise ära tallatud) on tuttavast tuttavam. “Klassi” nõrgim lüli ongi süžee ettearvatavus ning ka teemakäsitluse sügavus ja uudsus jätab soovida.

Seda on kutsutud asendama tänapäevasusele pretendeeriv naturalism ning julmus, mis kuuldavasti  juba ongi mõned pedagoogid kohkuma pannud. Küsimuseasetus “kas asi ikka tõesti nii hull on?” viib aga allakirjutanu  hoopis teistsuguste meenutusteni. Jõhkrast ja massilisest koolivägivallast kirjutamine (sellega olevat kokku puutunud 77 protsenti õpilastest), sellega tegeles hiljaaegu koguni õiguskantslergi, on ühiskonnas kujundanud arvamuse, nagu oleks tegu mingi uue ja praegu eriti terava probleemiga. Paraku olin filmis nähtud kõige võikamate stseenidega sarnaste vägivallaaktide tunnistajaks 1958. aastal kultuuritöötajate ametiühingu Valkla pioneerilaagris, kus puhkasid ENSV tollase tippintelligentsi võsukesed. Seepärast nõustun pigem Ilmar Raagiga, kui ta väidab, et tema muljete kohaselt pole koolielus sajandi jooksul suurt midagi muutunud. Režissöör tunnistab seega, et tal polnud soovi epateerida näiliselt aktuaalse teemaga, aga seda enam sooviksin nende  igivalusate asjade käsitlemisel näha põhjuste analüüsi, mis rikastaks meie arusaamu just siin Eestis ja praegu toimuva koolivägivalla suhtes millegi konkreetsema kui sellega, mida me W. Goldingu “Kärbeste jumalast” juba niigi teame.

Raag on öelnud ka, et tema film ei pretendeeri olema tõepärane, samas kurdab ta blogis kohkunult, et koolides kõlas eellinastustel saalis kõige dramaatilisemate lõpukaadrite ajal naeru. Lavastaja teeb sellest järelduse, et liiga noori vaatajaid ei maksaks filmile ligi lasta. Paraku siis vist ka liiga vanu mitte, sest pean (häbiga) tunnistame, et need kaadrid ajasid ka mind muigama. Igatahes mõjub filmi ameerikalik lõpp lihtsama tee valikuna ja süüdi pole selles kindlasti mitte päris hästi tehtud tulistamisstseeni lavastaja või näitlejad, vaid ikkagi stsenarist, sest soov mitte olla tõepärane ei tohiks jõuda punktini, kus ekraanil kujutatavat üleüldse enam tõsiselt võtta ei saa. Või kui film lõpeb verepulmaga ning see on tõesti mõeldud tõsiselt ja vaatesaal elab mõrtsukaile kaasa, sest “pahad” saavad lõpuks ometi “teenitud” karistuse ja see ongi neile värdjatele paras, on midagi tõsist viltu läinud kogu terviku rõhuasetustes. Ja ilmselt läheb asi viltu seal, kus meile ei tahetagi avada, miks pahad on ikkagi nii pahad ja ainult pahad. Kas nad on pahadena sündinud või?

Õppefilmina, et “lapsed vaadake, kui te nii palju kurja teete, siis võite ise paugu pihta saada”, oleks asi muidugi omal kohal, kuid mulle tundub, et Raag pole siiski tahtnud teha mitte õppefilmi, vaid tõsiselt võetavat kunstiteost. Vaatamata ekraanil toimuva kogu koledusele tarduma panevat dramaatikat aga paraku ei sünni. Ei aidanud ka see, et hoidsin kogu filmi aja pöialt, et süžeesse tuleks ometi mõni ootamatum ning ka antikangelaste tegevusmotiive sügavamalt avav pööre (tõsi, arvuti abil pedeks tegemine seda oli!).

Lavastaja on öelnud, et ta pole soovinud teha filmi vägivallast endast, vaid sellest, kuidas sellises olukorras käituda, et oma au säilitada. Just siit oleks ehk tulnudki sügavamale minna, praegu aga muid lahendusteid peale püssihaaramise välja ei pakutagi, sest pärast lõpulaulu “teie kiuste ma ei sure”, tuleb Kasparil ju ikkagi vangi minna, kus au säilitamisega veelgi suuremad raskused ees. Muidugi peab kunst olema elu kontsentraat,  kuid raske on siiski uskuda, et ühte klassi koguneb selline üksmeelne hulk ühteviisi toimivaid värdjaid. Tegelikus kooliruumis on vägivallasse suhtumise skaala kindlasti mõnevõrra laiem ja neid nüansse oleks  ka filmis näha tahtnud. Praegu jääb kogu klassist igatahes peale peategelaste kõige eredamalt meelde just ainus pisutki iseseisvamalt käituv pohhuistist neiu, kes iga asja peale keskmist sõrme näitab ning relvadega sööklasse suunduvailt poistelt lõpuks täiesti ühemõtteliselt küsib, kas tema isiklikult peab sisse või välja minema.

Kahtlema panevat hargneb ka seoses filmis näidatud õpetajatega. Tundub küll kindel olevat, et kui koolielus on aegade jooksul midagi muutunud, siis on see õpetajate ja laste suhete teisenemine just autoriteediskaalat pidi. Filmis näeme aga ka seda valusat probleemi vahest liialt lihtsustatuna. Äkki oleks lavastaja võinud ka täiskasvanute osades kasutada päris pedagooge, siis oleksime ilmselt selgemini aru saanud tema taotlustest. Nähes aga õpetajatena arukaid eesti näitlejannasid Kaie Mihkelsoni, Laine Mäge, Marje Metsurit ja Merle Jäägrit, tekib ilmne vastuolu. Igaüks neist daamidest oleks elus minutiga taibanud, mis värk klassis käib, ekraanil on nad aga sunnitud mängima mingeid lootusetuid jobukakke. Mõistagi leiavad päris õpetajad, et nende selline kujutamine on solvav, õpilased peavad seda kuuldavasti aga üsnagi tõepäraseks. Kummal õigus on, see oleks juba uue filmi teema.

Ja lõpuks, filmi verine lõpp oleks kindlasti õigustatud ja ehk enamgi veel, kui me seda vaadates tunnetaksime autorite üldistustaotlust. Kui koolitoa asemel hakkaksid meie mõtted jooksma veidi laiemates kategooriates. Tõnis Mägi väitis küll filmis ära tundvat kogu eesti ühiskonna, tahaksin aga teada, mida ta selle all silmas pidas. Minu arvates võiks filmis näidatu kirjeldada pigem kogu nn terrorismivastast võitlust (Iraak, Palestiina, Tšetšeenia…). Ja mõte võiks minna sellele, kuidas need terroristid ikkagi sünnivad, ja sealt edasi võiks tulla ka küsimus: kuspool siis Eesti selles võitluses praegu on, kas Andersi või Joosepi poolel? Kahtlen aga, et film tavavaataja sellistele mõtteradadele juhib. Kuid, Ilmar – noblesse oblige!

Kokkuvõttes tahaksin aga kindlasti soovitada selle filmi ühiskülastusi kõigile koolidele ning arutelusid klassijuhatajatundides (kui niisuguseid veel peetakse?). Kasu on sellest kindlasti, nagu on kasu ka sellest, et Ilmar Raag jättis ETV ja liigub kavakindlalt “eesti parima filmi” suunal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht