Ilu Sorrentino silmades

JOONAS, filmijutt.blogspot.com

Mängufilm „Suur ilu” („La Grande Bellezza”, Itaalia 2013, 142 min). Režissöör Paolo Sorrentino, stsenaristid Paolo Sorrentino ja Umberto Contarello. Osades Toni Servillo, Carlo Verdone, Sabrina Ferilli. Linastub Sõpruses ja Forumi kinodes.

Korratagu palju tahes, et ilu on vaataja silmades – päris nii see vist ikka ei ole. No näiteks Homer Simpson ei pea oma tütart Lisat kõigist kaunimaks mitte sellepärast, et vaatab tüdrukut isa silmade läbi. Homer kinnitab varmalt, et ta võiks koukida välja kellegi teise silmad ja toppida need oma silmakoobastesse, kuid tütar jääks tema silmis ikka ilusaks. Nii et silmad pole kõige olulisemad. Ilu peab olema silme ees (Lisas) või nende taga (Homeri peas), tema mõtteis; või nii ühes kui teises.
Homeri mõtteid teame tema sõnade järgi, neis pole põhjust kahelda, aga Lisa ilu asjus võib meil olla eriarvamus. Võib-olla on Liis Tappo meie meelest ilusam kui Lisa Simpson. Kas meil on sel juhul muud alust eelistada enda arusaama Homeri omale, kui et oma arvamus on ikka armsam? Tänapäeval justkui ei oleks.
Kes on kauneim kogu maal? Ei tea, vastab post-peeglike, vahet pole, kõik on võrdselt ilusad. Om. Aga ka võrdselt inetud. Vsjo ravno. Puudub absoluutne etalon, millega mõõta ilu ja inetust. Või ka kunsti, kirjanduse, filmi, luule, kultuuri suurust ja tühisust, kõrgust ja madalust. Kellele ema, kellele tütar –
see on maitseasi, mille üle ei vaielda. Või õigemini pole justkui mõtet, see oleks nagu tühi töö ja vaimunärimine. Tegelikult vaieldakse ju ikka. Eesti kirjameestest on vaielnud näiteks Linnar Priimägi,1 Mikk Salu2 ja Mihkel Kunnus.3 Kõik kolm kaitsevad omal moel klassikalist, absoluutset, hierarhilist käsitust ilust ja kunstist, kusjuures mõni argument on märksa ilusam kui teine. Itaalia režissööri Paolo Sorrentino mõtted tunduvad käivat samu klassikalisi radu ning visuaalkunstnikuna esitab ta filmi vormis ilusa, põhjaliku ja mitmekülgse kaitsekõne ilule, eeskätt just klassikalisele euroopa ilule, säilitades seejuures kontakti tänapäevaga. 
„Suure ilu” peategelane Geppino (Jep) Gambardella on 65aastane blaseerunud ajakirjanik ja elukunstnik, keda ümbritseb tänu nooruses kirjutatud romaanile ka kirjaniku oreool. Narratiivita filmi kahe ja poole tunni jooksul kulgeb Sorrentino stammnäitleja Toni Servillo kehastatud dändi Jep ühelt Rooma kõrgklassi olengult teisele, tõrjudes eksistentsiaalset vaakumit üsna edukalt teravmeelsuste ja kergete naudingute abil. Jep on igal alal eksimatu maitsega ekspert, kuigi õiget maitset pole millelgi. Seltskonnaelu on särav, kuid asjatu, haigutama panev ajaviide, eimiski, inimesed naeruväärsuseni tühised, kunst ja kirjanduski ei suuda enamat pakkuda. Midagi peale menüü ei maksa tõsiselt võtta, teatab Jep.
Tema looja Sorrentino paistab kogu oma huumorimeele juures filmitegemist üsna tõsiselt võtvat, kuid raamistab teose igaks juhuks siiski otsesõnaliste kinnitustega, et lugu pole enamat kui väljamõeldis ja kübaratrikk. Ühes inter­vjuus tunnistab režissöör küll, et pidetus, eskapism ja sihitus pole välja mõeldud, vaid asjad, mida ta praegu Roomas näeb. Itaalia on uinunud maa, leiab Sorrentino, ja seda paljuski Berlusconi pärast.4
Eks tühikargamine ja eesmärkide puudus vaeva muidki maid. „Aeg liigestest on lahti,” nentis äsja hamletlikult eesti publitsist Kaupo Vipp: „Ja ise ka. Näib, et kõik ümberringi. Näib, et mitte keegi ei saa enam sotti, mida või kuidas edasi. Pole ei globaalküla, me endi riigi ega eraldi meie inimeste tasemel näha me olemist mõtestavaid, teed juhatavaid eesmärke. Ideaalidest rääkimata.”5
Elu tühisuse tunnetamine ei pea muidugi võrduma künismi või nihilismiga. Ka Jep Gambardella sõnutsi on tühja loba ja müra alla maetud päris asjad: elu ja juhuslikud iluvälgatused. Ning Sorrentino filmid pole mitte hetkiti, vaid läbivalt ilusad, üle kogu 2.35 : 1 laiekraani. Sorrentino on üks kindlaima käega stiilimeistreid tänapäeva kinos, kirjutab Edinburghi ülikooli filmiõppejõud Pascale Iannone, kõrvutades tema täpset sümmeetrilist kompositsioonitaju Wes Andersoni omaga ja lummavaid vargseid pealesõite Terrence Malicki loominguga.6 Veel üheks paralleeliks võiks sobida Ron Fricke dokumentaalkaadrite kosmiline detaili- ja värviküllus. Erinevalt Malickist ja Frickest pole Sorrentino bellezza mitte niivõrd looduse, kuivõrd kultuuri, klassikalise euroopa kultuuri ilu, kuid sellelgi on selgelt püha mõõde, mida rõhutab sakraalne muusika Pärdist Preisnerini.
Jepi väidet, et ta ei tegele teispoolsusega, on raske uskuda, kui ta on ilukirjutamisest loobunud sellepärast, et pole leidnud Suurt Ilu; ning alustab uut romaani, kui teadvustab endale pühaduse ja surma palge ees, et argise tühja-tähja laviini all on muu hulgas peidus harvad välgatused sellest Suurest Ilust, mis ehk ei suuda dostojevskilikult kogu maailma päästa, ent vähemalt kergendab ja leevendab mõnikordki inimlikku tühisust ning maailmas oleku häbi. Ilu pole niisiis sugugi „kohutav”, nagu filmi pealkirjas meie kinolevis kahjuks ekslikult tõlgitud on. Otse vastupidi. Kohutav on surm, kuid „Surma valgus on see, mida vajad” (J. Viiding). Surma valgus annab ilule sügavuse ja suuruse, just nagu Alejandro González Iñárritu „Biutifulis” või Sam Mendese „Ameerika ilus”.
Iñárritu ja Mendes näitasid teispoolsuse valguses rabavat ilu lihtsates igapäeva-asjades: räämas boheemlaskorteris ja tuules hõljuvat kilekotis. Sorrentino näitab kergemeelselt mängeldes kultiveeritud, kuid mitte vähem imelist ilu, mis võrsub Igavese Linna aastatuhandete-paksusest kultuurikihist. See väärib kindlasti vaatamist, sest, nagu filmis ütleb 103aastane püha õde Maria, kes magab põrandal ega söö muud kui 40 grammi juuri päevas: „Juured on olulised”.

1 „Kunsti esmane küsimus puudutab suhtumist inimesesse: kas inimest peetakse loomult kõrgeks või madalaks, heaks või halvaks, ilusaks või inetuks, targaks või rumalaks. Klassikalise kunsti inimkäsitus on kõrge.” L. Priimägi, Eesti filmi kvintessents. – Teater. Muusika. Kino. 2003, nr 10, lk 81–87.

2 „…[kunst] on mitmetasandiline interaktsioon, kus oma osa nii geenidel kui ka kultuuril. Kindlasti ei saa me praegu veel täpselt aru kõigist mõjudest. Taipame ehk detaile, näiteks õiges proportsioonis näojooni ja kehasid peetakse igal pool ilusaks …” M. Salu, Purkisittujate tulevik. – Postimees 13. X 2012.

3   „… kunstiteos on ainult sedavõrd väärtuslik, kuivõrd see ei ole maitseasi.” M. Kunnus, Hierarhia üla­otsast. Kaupo Vipp ja Valdur Mikita Üdi-klubis. http://mihkelkunnus.blogspot.com, 23. XII 2013.

http://mihkelkunnus.blogspot.com, 23. XII 2013.

4 L. Rohter, Paolo Sorrentino on The Great Beauty” and Italian Alienation. http://carpetbagger.blogs.nytimes.com/2013/12/04/paolo-sorrentino-on-the-great-beauty-and-italian-alienation.

5 Mismoodi on su vaimu seis? – Sirp 19. XII 2013.

6 P. Iannone, Journey to the end of the night. Sight & Sound 2013, nr 10, lk 38–41.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming