Ilus otsekohene unenägu

Sven Vabar

Ilus otsekohene unenägu Jean-Pierre Jeunet on erinevalt paljudest teistest ­andekatest režissööridest suutnud kunstilise väärikuse säilitada ka ­ Hollywoodi karmides tingimustes.

 

Jean-Pierre Jeunet’ filmi “Väga pikk kihlus” suhtusin enne selle nägemist teatava kahtlusega. Miks mulle Jeunet’ “Delikatessid”, “Kadunud laste linn”, “Amélie” ja vist tõesti ka “Tulnuka taassünd” (“Alien: Resurrection”) nii väga meeldisid? Väga lihtsalt ja lühidalt kokku võtta püüdes tahaks öelda: fantaasia pärast. “Delikatesside” kummalised majaelanikud ja nende hämarad harrastused, “Amélie” mitte vähem kentsakad Kahe Tuuleveski kohviku püsikunded; rääkimata madémoiselle Amélie enese võtetest, kuidas rõõmustada inimesi ning hankida enesele peigmehi. Rääkimata “Kadunud laste linnast”, mis oli tervikuna üks väga lummav ja fantastiline lugu. Ja unustamata “Alien’is” biotehnoloogia abil nurisündinud jõledusi.

Aga “Väga pikk kihlus”? Filmi PR-töötajate poolt rahvusvahelisse ringlusse paisatud ning nõnda siis eri variatsioonides kinode kodulehekülgedele, festivalide teatmikesse, videote ja DVDde ümbristele, filmiportaalidesse, retsensioonide algustesse jne, jne jõudnud lühitutvustuse kohaselt räägib see film 19aastasest Mathilde’ist (Audrey Tautou), kes saab aastal 1919, s.t pärast I maailmasõda teate, et tema lapsepõlvest peale armastatud kihlatu Manech on eesliinil Somme’i all hukkunud. Mathilde aga keeldub seda uskumast ning hakkab ise uurima, mis täpselt juhtus tema armastatuga. Lastehalvatuse tagajärjel tekkinud käimispuudega neiu tahe on järeleandmatu ning lootus kustumatu, ja ajapikku avanebki talle uurimise käigus ta peigmehe relvavendade ja nende sõprade ning vaenlaste keeruline suhetevõrgustik, mis paiskus segamini ning muutus nõnda veelgi keerulisemaks sõjaõuduste pöörises.

Kui lisame tutvustusele filmi plakati, millel esiplaanil embavad üksteist kaunis Mathilde ning tõenäoliselt samuti kaunis Manech, ja tagaplaanil marsib sõduriterivi; plakati, mis sarnaneb kümnete tuhandete teiste filmide plakatitega, alates filmist “Tuulest viidud” ja lõpetades “Titanicuga” ning samuti kümnete tuhandete lemberomaanide esikaantega. Ja kui vaatame videokasseti tagaküljele märgitud žanrimääratlust “melodraama”, siis pole vahest midagi ebatavalist selles, et filmisõber, kelle Jeunet’ on ära võlunud “Delikatesside” ning “Kadunud laste linna” sürrealistlike veiderdustega, suhtub “Väga pikka kihlusse” (ka filmi pealkiri ei kõla teab mis underground’ilt) väikese kahtlusega.

 

Kahe tunni needus

 

Kuid tänapäeva keerulises maailmas ei tasu filmide üle otsustada vaid pealispinna põhjal. Liiatigi on Jeunet erinevalt nii paljudest teistest andekatest režissööridest suutnud kunstilise väärikuse säilitada ka Hollywoodi karmides tingimustes. Ta on teinud vähe filme (mis on hea märk) ja need kõik on olnud suurepärased. Niisiis ei kõhelnud ma “Väga pikka kihlust” vaatamast.

Filmi algus siiski tekitab nõutust. Kõige esimestest kaadritest peale paiskub vaatajale näkku paljudest omavahel põimuvatest sündmusteahelatest koosnev lugu, mille abil meile antakse teada, milline on Mathilde’i armastatu Manechi ning tolle nelja kaaslase päritolu ning iseloom, kuidas ja mille eest omad need viis meest vangi võtsid, ning kuidas neid siis karistati kahurilihaks saatmisega. Lugu läheb muidugi veelgi keerulisemaks, kui Mathilde oma uurimistööga alustab.

Asi pole selles, et see lugu oleks liiga keeruline, vaid selles, et see on jutustatud liiga kiiresti selleks, et vaataja järjel püsida suudaks. Mina igatahes kaotasin järje juba õige varakult. Ma ei tea, kas on siin põhjuseks mingi tänapäeva filmiäris kehtiv needuslik kirjutamata reegel, et film ei tohi olla pikem kui kaks tundi. Kui seesugune reegel tõepoolest kehtib, siis vääriks see mastaapsete, paljude tegelaste ning süžeeliinidega sõjadraamade puhul mõistagi erandit.

Raske öelda, mitu korda “Väga pikka kihlust” tuleks vaadata, et teadvustada kõigi nüansside seoseid ning taibata paljude meeste ja naiste tõelist palet, mis avanesid sõja käigus. Aga isegi kui põhjaliku analüüsi tulemusena kõik seosed kannatlikule videovaatajale lõpuks selguvad, kardan, et detektiivitegevuse tulemusena ei saa lisanduda psühholoogilist peenust ning dramaturgilist pingestatust loole, mis on jutustatud nii hirmus kiiresti.

Kui “Väga pikk kihlus” oleks lihtsalt psühholoogiline sõjadraama, siis tuleks tõesti tõdeda, et tegemist pole just kõige paremini õnnestunud filmiga. Kuid Jeunet ei ole Ingmar Bergman, Roman Polanski või ka Martin Scorsese. Jeunet teeb hoopis teistsuguseid filme, kus pole olulised dramaatilised pöörded ja psühholoogilise mängu ilu, vaid miski muu.

 

Peeretav koer, tuuba ja motikas

 

Mis see muu siis on? Kas seesama ülal nimetatud fantaasia? Kuid kas saab öelda “Väga pika kihluse” kohta, et selles on palju fantaasiat? Ilmselt mitte – vähemalt “Kadunud laste linna” või ka “Amélie” mõttes fantaasiat. Maailmasõda pole koht muinasjututegelastele või niisama viguriväntadele (kuigi, tõepoolest, Roberto Benigni oma filmiga “Elu on ilus” tõestas vaimustaval viisil vastupidist). Kuid üks on, jumal tänatud, ometi kindel. “Väga pikk kihlus” pole ühelgi hetkel läila melodraama. See on väga äratuntavalt Jeunet’ film, omapärase käekirjaga.

“Väga pikas kihluses” pole müstilisi tegelasi või salapäraseid juhusemänge, selles toimetavad tavalised inimesed oma tõsiseid, kuid ajaloolises perspektiivis piisavalt tavalisi toimetamisi: teevad tööd, armastavad, naeravad, reedavad, tapavad, sõdivad, salgavad, loodavad ja nüristuvad lootusetuses. Aga “Kihluse tegelased” toimetavad oma toimetusi Jeunet’le iseloomulikul viisil, mis on äärmiselt visuaalne ja mida on üpris raske sõnadega edasi anda: seda, kuidas koer peeretab ja mida Mathilde’i kasuema alati selle peale ütleb, kuidas Mathilde’i kassid voodis vedelevad, kuidas Manech Mathilde’ile armastust kuulutab, kuidas postiljon Mathilde’ile kirju toob, kuidas Mathilde väljendab oma kurbust tuubat mängides, kuidas ta harrastab lapselikku maagiat (“Kui rong jõuab tunnelisse enne, kui ma jõuan seitsmeni lugeda, on Manech hukkunud” jne), kuidas Mathilde’i kasuisa (hea meel on jälle näha Jeunet’ filmide lahutamatut koostisosa, prantslasliku pruntlõuaga Dominique Pinoni) ja ta kaaslased kange lärmamise ning praalimise saatel motikaga jändavad, kuidas meeleheitel, lombakas Mathilde üle põllu liipab, et sõtta lahkuvat kallimat viimast korda näha.

Ei saa just öelda, et kõik need momendid oleksid teab mis fantastilised, aga nad on väga armsad, naljakad ja imelised. Isegi see koht, kui too tõpranäost sõjaülemus, olles rebinud puruks presidendi käsu anda armu Manechile ja ta kaaslastele, taassüveneb paljaste naiste piltidesse. Siinkohal lõpetaksin näidete toomise neist jeunet’likest tillukestest imelistest momentidest filmis, sest ammendavaks ülevaateks “Kihluse” momentidest tuleks kogu Sirp kaanest kaaneni täis kirjutada ja vist ikkagi tuleks leheruumist puudu. Sest neist momentidest Jeunet’ film õigupoolest koosnebki; ega seal suurt palju muud peale sääraste episoodide polegi.

 

Jeunet ja David Lynch

 

Kui vaadata Jeunet’ “Väga pikka kihlust” kogu ta loomingu kontekstis, siis on see võrreldav David Lynchi filmiga “Straighti lugu” (“The Straight Story”, 1999; teine viis seda pealkirja tõlkida oleks “Otsekohene lugu”), mis jutustab tõestisündinud loo vanast põikpäisest Alvin Straightist, kel on jalad haiged ja kes keeldub sõitmast auto või bussiga, aga kes tingimata tahab näha oma haiget venda, enne kui too sureb. Nii sõidab Straight läbi terve Ameerika vennale külla oma muruniitjaga. Ühest küljest tahaks, et nii nagu Lynch pöördus tagasi oma vanade psühhopatoloogiliste liistude juurde “Mulholland Drive’ga”, nõnda leiaks ka Jeunet nüüd tagasitee oma fantaasiavalda. Kuid teisest küljest on nii “Straighti lugu” kui “Väga pikk kihlus” äärmiselt liigutavad ja meeldejäävad lood. Ja kas pole see siis ühe imespetsialistist režissööri jaoks ülim saavutus, kui ta suudab imelist näha igapäevases, tõelises. Kahtlemata on imeline nii Straighti sooritus muruniidukiga kui Mathilde’i teekond haigetel jalgadel ning ratastoolis. Kuigi Mathilde veidike simuleerib.

Kui veel tõmmata paralleele Lynchi ja Jeunet’ vahel, siis on “Väga pika kihluse” muusika autoriks Angelo Badalamenti, kes kohati on suurepärane, kuid eriti lõpupoole kipub liialt meenutama Howard Shore’i ja teisi lugematuid, üliproduktiivseid Hollywoodi Oscari-noppijatest valveheliloojaid.

“Väga pika kihluse” ning “Straighti loo” kummaline kaunidus või kaunis kummalisus toob meelde Kanti subliimse mõiste, mida arendas edasi Jean-François Lyotard. Subliimne on Lyotard’i jaoks pidev paradoksaalsus, väljendatu eitamine, mille eesmärgiks on samas ikkagi väljendamatu väljendamine. Lyotard’i järgi on igas sügavas, suures esteetilises elamuses midagi subliimset. Kuid vastupidi öeldes – pidades meeles Lynchi ja Jeunet’ võikamat ja irratsionaalsemat sorti filme nagu “Kadunud kiirtee” või “Delikatessid” – on subliimses seega alati ka teatav esteetiline moment.

“Väga pikk kihlus” mõjub nagu muusika või ilus unenägu. Põhjuslikud seosed selles filmis jäävad kohati küll segaseks, kuid lõpuks pole sel asjaolul mitte mingisugust tähtsust, sest muu on hoopis olulisem.

Ja igatahes on “Kihlusel” üks kaunimaid lõppe, mida ma näinud olen.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming