Imetletud ja jälestatud

Mihkel Mutt

?CAMBRIDGE?I SPIOONID? (?Cambridge Spies?, Suurbritannia 2003) re?issöör Tim Fywell. Osades Toby Stephens, Tom Hollander, Samuel West, Rupert Penry-Jones. Viis osa ETVs 13. juuli ? 11. august. Harold Adrian Russell ?Kim? Philby (1912 ? 1988)

?Cambridge?i spioonid? jäi olümpiamängude varju. Kuigi tegemist pole kunsti mõttes tipuga (arvestades BBC standardeid ja siinkirjutaja ootusi), kompenseerib seda ainuüksi käsiteldav ainestik. Muu hulgas seondub sellega sotsiaalne hoiak, mis tekkis XX sajandi algul ja mille tähtsus meie päevini on üha kasvanud. Sest just tollest ajast alates võime kõnelda lääne intelligentsi vasakpoolsusest tänapäevases mõttes.

Kuidas oli võimalik, et niisuguse taustaga noorukid otsustasid teadlikult töötada oma ühiskonna vastu? Neli noort meest tunnevad oma sõnutsi kaasa vaestele, alandatutele ja solvatutele ning tahavad võidelda ühiskonna vastu, mis on lasknud säärastel nähtustel tekkida. Pole põhjust noormehi mitte uskuda. Paljud arenenud inimesed on noorest peast nii mõelnud. Täiuslikku ühiskonda pole olemas ja esmalt pöördub kriitikameel ikka vahetu ümbruse vastu. Loomulikult kaasneb sellega vähem või rohkem aktiivne tegevus nn establishment?i õõnestamiseks. Ent üks asi on protest, teine asi aktiivne panustamine ühiskondadele, mis on kahtlemata veel palju vähem inimväärsed, ja viimaste väljamängimine oma ühiskonna vastu.

Teadmiste ja kogemuste lisandudes võiks eeldada, et tekib võrdlusmoment oma ja teiste ühiskondade vahel. Anthony Blunt oli käinud Venemaal (filmisteijäänud kõlama, et tegelikult oli ilmselt just tema ka ülejäänud kolme värbaja). Tuleb püüda olla historistlik. Tookord oli infovahetus tunduvalt hõredam kui massimeedia ajastul. Võin ka öelda, et kui mul poleks olnud eelteadmisi Põhja-Koreast, siis oleks võinud 1980. aastate alguse reisist jääda mulje, et tegemist on õnneliku riigiga. Ehk oli siis Bluntil tõesti võimalik uskuda, et Stalini Venemaal ei ole alandatud ega solvatuid, näljastest rääkimata.

Aga ta pidi seda uskuma, sest ? NB! ? teises seerias näeme, kuidas Philby tõrjub oma kontaktisiku (ajalooline prototüüp Arnold Deutsch) rahapakkumise. Nad spioneerivat põhimõtte pärast! Praktikast teame, et rahaga saab ära osta peaaegu igaüht, ainult hind on erinev. Aga ?nelik? tegi oma tööd tõepoolest praktiliselt tasuta, va Philby ja Macleani naistele kinni makstud piletid Moskvasse oma abikaasade juurde ning ühekordne kaunis kopsakas summa Philbyle, kui too oli ajutiselt MI-6st lahti lastud. Moskva ei olnud loll ega pressinud peale. See oli küll tark tegu. Sellega ta andis mõista, et on ka ise olukorra kõrgusel, et ka peamajas Lubjankal istuvad ideerüütlid.

Film ei ole sajaprotsendiliselt dokumentaalne, tegelasi on lisatud ja muudetud. Siiski vastab nelja mehe kujutus üsna suurel määral pildile, mille neist saab vastavast mahukast kirjandusest.

Kogu seriaali mõistmist hõlbustab ajaloolise tausta tundmine. Osas inglise kõrgharitlaskonnas, iseäranis Cambridge?is, levisid enne ja pärast Esimest maailmasõda meeleolud, milles põimusid estetism, patsifism,vasakpoolsusjahomoerootika.Mainigemkahtkuulsat salajast organisatsiooni Apostleid ja Bloomsbury rühma. Mõlemas peeti ülimalt oluliseks isiklikke suhteid. Sõprus oli tähtsam kui truudus riigile või süsteemile. Seriaalis on sellele otseseid vihjeid. Blunt ja Burgess olidki Apostlite liikmed. Aga kuidas sobib erasuhete prioriteet kokku väga selgepiirilise poliitilise panustamisega (näit. Stalin kui Hitleri ainus võimalik võitja), jääb küll arusaamatuks. Need kaks asja ei lõimu vähemalt filmisrahuldavalt.

Mõni asi tundus odav. Näiteks Blunti vestlus kuningannaga, mille puhul viimase ?teravused? geide pihta jätavad natuke turunaiseliku mulje.

Kui küsida, kas filmviislähemale Cambridge?i neliku hingeelu mõistmisele, siis on vastus paraku ei.

Vähim on avatud neljast kõige enigmaatilisemat Philbyt ? Kimi. Tema edastatud andmed muutsid kindlasti Teise maailmasõja käiku ning külma sõja ajastut. MI-6 ja CIA sidemehena informeeris ta näiteks Stalinit, kuidas Ameerika ja Inglismaa kavatsevad vastu seista kommunismi levimisele Lääne-Euroopas. Philby tegevus arvatakse olevat kindlasti inspireerinud Moskva kasuks spioneerinud Ames?ide abielupaari ning Hannssenit.

Olgu öeldud, et päris Philby elas alates 1963. aastast suhteliselt õnnelikult Moskvas, abiellus neljandat korda sinisilmse Puhhovaga, pidas vene luurajatele loenguid. Ta passis seisis ?Andrei Fjodorovit? Martens, lätlane, sündinud NewYorgis?. Isegi postmark on tema auks välja antud. Elu lõpul olevat ta siiski muutunud kõige suhtes küüniliseks, nagu on kirjutanud tema kunagine kontrollisik Juri Modin. Ehk läksid silmad siiski lahti. Philbyt ei suutnud lõpuni keegi läbi näha, tema varjatud elu kestis hauani. On ka sääraseid eneseteostusi. Filmis me niisugust inimest ei näe, seal on ikka romantiline, dramaatiline kangelane. (Kuidas on dramaatiline oma armastatud neiu hülgamine idee nimel!) Aga kes suudakski mängida sihukest ülikarakterit?

Lõpuks midagi isiklikku. Philby on ilmselt omandanud inglaste teadvuses mütoloogilise kuju mõõtmed. 1988. aasta augustis olin kutsutud juurde, kui üks Inglise telekanal tegi Tallinnas saadet IMEst. Vahetult enne kohtumisele suundumist kuulsin BBCst, et Kim Philby on surnud. Võimatu on unustada elevust, mida see teade võttegrupis tekitas. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming