In memoriam: Heino Pars

Heino Pars  
13. X 1925 – 08. X 2014

Heino Pars, nukufilmilavastaja ja maailmas silmapaistva animafilmi koolkonna üks alusepanijatest, sündis 1925. aastal looduse keskel Mulgimaal Mustlas. Suur Loodus võttis ta enese rüppe tagasi 8. oktoobril 2014.
Heino Parsi unistuste lapsepõlves andsid tooni valges õiemeres õunapuuaed, vaatlused jäätunud oja kaldal ning isamaalisest vaimust kantud skaudilaagrid. Teise maailmasõja ajal haavatud Saksa sõjavangina Venemaal laagris elu eest võideldes ning 1949. aasta küüditamise eest pagedes saadud kogemused süvendasid noore mehe sügavat isamaa-armastust, oskust märgata imet ning hinnata elu ja inimlikkust.
Vahest oli see Eesti Vabariigi aegses algkoolipõlves „Kapsapea” näidendi lavastamisel saadud edu ja usaldusekogemus, mis suunas Heino Parsi Tartu ülikooli teatriringi lavastama ning Vanemuise teatris näitlejana üles astuma? Samal ajal õppis ta Tartu ülikooli veterinaaria osakonnas ning pidi varjama oma sõjaaegset elulugu. Kas aukartus elu müsteeriumi ees ja soov jagada inimlikkust viis ta 1953. aastal Moskvasse riikliku teatrikunstiinsituudi GITIS sisseastumiskatsetele ning Tallinna Kinostuudiosse dokumentaalfilmi operaatori assitendiks? Nendele küsimustele ei saa me paraku enam vastust, kuid tõelise rahvusvaheliselt tunnustatud eksperimentaatori ja loojana sai ta elukogemus kõnetada publikut 1957. aastast kuni 1990ndateni nukufilmirežissöörina Tallinnfilmi nukufilmi stuudios, mille üheks rajajaks ja traditsioonide alusepanijaks oli ta Elbert Tuganovi kõrval 1957. aastast. 1960. aasta nukufilm „Metsamuinasjutt” on teadaolevalt eesti filmikunstiajaloos esimene rahvusvahelise auhinnaga pärjatud teos, selle operaator oli Heino Pars ja lavastaja Elbert Tuganov.
Üks esimesi õnnestunud katsetusi ühendada elav loodus ning nukufilm on 1960ndatel valminud tetraloogia „Operaator Kõps”. Heino Parsi loodusearmastusest ja otsivast vaimust kantud operaator Kõpsi sari on leidnud oma koha nii suurte kui väikeste vaatajate südames.
Ühiskonnakriitilisest metafoorist kantud 1972. aasta eksperimentaalne nukufilm „Nael” oli tsensorite vastuseisule ja kärbetele vaatamata kõnekas teos nii NSV Liidus kui välismaal.
Heino Parsi rikkalikust filmiloomingust (31 nukufilmi) on animafilmiklassikaks saanud ka „Jaak ja robot” (1965), „Mardileib” (1971), „Putukate suvemängud” (1971), „Muinasjutt tema majesteedist” (1974),  „Laulud kevadele” (1975), „Kui mehed laulavad” (1979), „Välek Vibulane” (1980) ja „Meemeistrite linn” (1983). Need teosed on jõudnud filmiretrospektiivides ka suurte rahvusvaheliste animafilmifestivalide publikuni Annecys, Ottawas, Stuttgardis, jm.
Heino Parsi filmidest jääb kõlama soojus ja soov ühendada pealtnäha ühendamatu: tehislik ja naturaalne, nukufilmi ja mängufilmitehnika, dokumentaalne ja fiktiivne, 2D ja 3D. Ta püüdis leida elujaatavat ühisosa inimlikkuse kaudu ning näha seda ka maailmas meie ümber. „Iga nuku taga on ikka ja alati inimene. Inimene on see, kes ta elama paneb ja talle oma hinge annab!” on ta ise öelnud.
Heino Pars oli Mulkide Seltsi ja  Eesti Kinoliidu liige, Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler ja PÖFFi elutööpreemia laureaat.

Nukufilm
Joonisfilm
Eesti Animaliit
Nukufilmi lastestuudio
EKA animatsiooni osakond
Pimedate Ööde Filmifestival
Eesti Kinoliit

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming