Indiaani apokalüpsis

Mathura

  Tsivilisatsioonid on maailmas alati tõusnud ja langenud, ükski impeerium pole igavesti kestma jäänud.

 

“Apocalypto” režissöör Mel Gibson

 juhendab indiaanlaste rollis indiaanlasi. repro

 

“Apocalypto” (USA 2006, 137 min). Režissöör Mel Gibson. Osades Rudy Youngblood, Dalia Hernandez, Jonathan Brewer jt. Linastub kobarkinos.

 

“Uus maailm” (“New World”, USA 2006, 130 min). Režissöör Terrence Malick. Osades Colin Farrell, Christopher Plummer, Christian Bale jt. VHS- ja DVD-levis.

 

2005. aastal tuli üle pika aja uue linateosega välja kuulus Terrence Malick (“Peenike punane joon” jt filmid). Film kannab pealkirja “Uus maailm” ning tegu on joonisfilmina tuntud Pocahontase legendi (indiaani pealiku tütre ja briti ohvitseri armastusloo) seadega mängufilmiks. See on kaunis nägemus armastusest ja hingelisest süütusest, mida ei saagi kaotada; armastusest, mis on sedavõrd erinev inimeste tavakogemustest, et seda ei osatagi enam pidada reaalsuseks; armastusest, mis on ometigi reaalsus, ka siis, kui kogu endine maailm me ümber muutub või hävineb.

Valgust ja värvi väga tundlikult ekspluateerival Malickil on haruldane omadus justkui maalida visuaalseid poeeme – “Uue maailma” puhul kogu tema film pigem voolas või kulges kui hargnes ja arenes. See tekitas lõpuks unelaadse tunde, kus pole enam päris kindel, mis on tegelikkus ja mis unenägu; see, mis tundub unenäona, võib osutuda hoopiski suurimaks reaalsuseks, nagu peategelasest ohvitser filmi lõpus ka nendib.

Möödunud kevadel pidanuks “Uus maailm” esialgse plaani järgi jõudma ka eesti kinodesse, ent minule teadmata põhjustel seda siiski ei juhtunud. (Novembrist jõudis “Uus maailm” aga meie video- ja DVD-levisse.)

Seevastu esilinastus Eesti kinodes vahetult enne aastavahetust, Mel Gibsoni “Apocalypto”, teine värske indiaaniaineline film. Kuigi Malicki ja Gibsoni filmide tegevus leiab aset eri geograafilistes paikades ja tegu on ka ilmselgelt eri laadis filmidega, leidub nende vahel siiski ka hulgaliselt võrdlusmomente. Esiteks on käsitletud mõlemas laias laastus sama ajajärku, teiseks räägitakse mõlemas omal moel iidse indiaani kultuuri hävimisest. Samuti paistab, et mõlema filmi tegemisel on nähtud erilist vaeva idee eheda teostusega. Indiaanlaste rolle mängivad indiaanlased, ülesvõtted on tehtud piirkondades, kus kujutatavad sündmused tõesti aset leidsid, ning filmid on “originaalkeeles”: “Uus maailm” algonkini ja “Apocalypto” Yukatani indiaanlaste keeles. Osaliselt kattub ka näitlejate koosseis.

 

 

Hirm ja tsivilisatsioonide langus

 

“Apocalypto” algab ajaloolase Will Duranti tsiteerimisega, ta ütleb, et ühtegi suurt tsivilisatsiooni pole võimalik alistada väljastpoolt enne, kui see on hakanud mõranema seest. Järgneb nägemus maiade tsivilisatsiooni allakäigust – ühiskonnapeade mandumisest ning meeletu vägivalla võimutsemisest. Teema on iseenesest intrigeeriv ja laiahaardeline, sest tsivilisatsioonide areng ja enesehävitus on nähtused, mis läbivad kogu inimkonna ajalugu ja puudutavad tänapäevagi. Viimast asjaolu on ka Gibson ise kinnitanud oma intervjuudes, viidates probleemidele looduskeskkonnaga või hirmu poliitilisele ärakasutamisele tänapäeva maailmas. Tsivilisatsioonid on maailmas alati tõusnud ja langenud, ükski impeerium pole igavesti kestma jäänud ning see on tõik, mida oleks muuhulgas kasulik meeles pidada infotehnoloogiat ja ühiskonna tehnokraatilist võidukäiku imetledes.

Huvitav seik on siinjuures see, et ajaloolaste arvates olid maiad ise teadlikud, et neile on antud piiratud aeg, et ühel hetkel jõuab kätte nende kultuuri mandumine ja võib-olla ka häving. Sellest ka nende püüd teostada antud ajaga maksimum, enne kui saabub lõpp, võimalik seejuures, et märkamatult. Iseasi, kas see annab mingisuguse õigustuse valgete kolonialistide sooritatud füüsilisele ja vaimsele vägivallale.

Filmi teine keskne teema on hirm, selle mõju inimesele ning inimese võime seda läbida ja sellest üle olla. Sellest saab sisemine rännak. Eeskätt peategelase Jaaguarikäpa (Rudy Youngblood) ja tema isa, hõimupealik Ränitaeva (Morris Brideyellowhead) tegelaskujudega näidatakse, kuidas see, kas inimene tegutseb hirmust ajendatult või mitte, sõltub paljuski tema sisemisest otsusest. Hirmule silma vaadates, mitte talle alistudes või teda eirates, on võimalik panna hirm inimest kartma. Või nagu looduseuurija ja fotograaf Paul Rezendes on kord kirjutanud hirmu alistamisest loodusrännakutel: “Kui tunned hirmu, püsi ta juures. Jälgi ta liigutusi. Saa temaga lähedaseks. Hirm on võimalus – jälgi, kuhu ta läheb, mida ta teeb, mida ta sööb, kus puhkab, kus pöördub, kus peatub, kuhu end ära peidab.”

 

 

Gibsoni edu ja ebaõnnestumine

 

Kõige nauditavam “Apocalypto” juures on siiski enamiku tegelaskujude ehedus ning näitlejatöö nüansirikkus, ehkki enamasti pole tegu elukutseliste näitlejatega. See käib nii peategelase Jaaguarikäpa, tema isa hõimupealik Ränitaeva kui ka väikese haige tüdruku kohta, kelle kaudu näib rääkivat mõni kõrgem vaim. Teisigi. Palju antakse edasi sõnatult, samas on lausutavad sõnad kooskõlas tegelaste hingeseisundiga. Seisundi muutumisele vastavad silmapilk loodusnähtused, tuulest päikesevarjutuseni.

On huvitav täheldada, et “Apocalypto” struktuuris on sarnasust eespool mainitud Malicki “Peenikese punase joonega”. Mõlema filmi puhul näidatakse esimese kümmekonna minuti jooksul idüllilist, ent siiski reaalset sügavat ja lihtsat elu, teatud täiuslikkust, millele vastandub kogu ülejäänud film. Sissejuhatus on võtmeks kogu filmi mõistmisele. Kui “Peenikeses punases joones” antakse see võti kätte paljuski peategelase mõtisklustena, siis “Apocalypto” puhul kannab seda rolli vana jutuvestja  õhtukogunemisel jutustatud lugu sellest, kuidas inimese iha tekitab temasse augu, mida polegi võimalik täita. Ta soovib üha enamat ja enamat, ent rahuldust ei tule.

Vaatamata kõikidele põnevatele avastustele ja tõdemusele, et Gibson on kaamera taga palju huvitavam, kui ta on enamasti suutnud olla kaamera ees, pole “Apocalypto” kindlasti mitte veatu film. Pole kindel, kuivõrd saab seda pidada faktitäpseks, tasakaalustatud ja korrektseks ajapildiks. Samuti näib, et Gibson pole suutnud päriselt vabaneda action-filmide pingekruvimise taktikast, kus olukorra kriitilisus on alati viidud võimaliku maksimumini.

Sarnaselt “Kristuse kannatustele” on “Apocalypto” suurimaks miinuseks aga selle äärmuslik vägivaldsus. See ulatub astmeni, kus mõnede kriitikute poolt Gibsonile omistatud “kinematograafilise sadisti” tiitlit ei saa pidada just läbinisti kohatuks. Jäägitu naturalistlik julmuse kujutamine, millega Gibson siin esineb, on mõnelgi puhul filmi kunstilise sõnumi suhtes põhjendamatu. See jätab omaette eesmärgi mulje. Gibsoni vaat et obsessiivne ambitsioonikus nn eheduse suhtes muutub vägivalda kujutades liialt esiletükkivaks ning mõjub vaid šokeerivalt, ei enamat. Sellest kannatab ka tulemuse terviklikkus. Oleks positiivne, kui rohkem lavastajaid suudaks liikuda Malickile omase peenekoelisuse suunas. Kas ja millal seda Gibsoni puhul loota, pole teada; Gibson ise on väitnud, et seni tal uusi filme plaanis veel pole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming