Inimene ei reeda

Olev Remsu

Kui oled ööbiku pesa ligidal rohtu püganud, siis vastutad ööbiku ja tema pesa eest! „Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides”, vahendanud Alo Lõhmus. Tiit Randla järelsõna. Toimetaja Inge Rajasaar. Eesti Ajalehed, 2011. 208 lk. Elulooraamatul ja elulooraamatul on ikka tohutu vahe. Raamatupoe letid on neid kubinal täis, heal teosel polegi, kuhu potsatada. Nende sisu libiseb pealispindselt mööda perekonna- ja seltsielu, tahetakse jahmatada lugejaid intiimsuste või ebanormaalsustega, rahuldada lukuaugust piiluja uudishimu ning tõusta sel moel müügiedetabelite tippu. Mõned elulooraamatud on siiski sootuks teisest ooperist, sealt ei leia ainukestki fakti, mida panna kollasesse ajakirjandusse. Näiteks Rein Marani 80. sünnipäevaks on ilmunud teos „Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides”. Mõlemad pealkirjad ütlevad palju. Suur pealkiri on Marani kreedo (nagu lugedes selgub), kuid väljendatud kaunis luuleliselt ja huviäratavalt – kuidas oleks võimalik lindu reeta või ta reetmata jätta?

„Ööbik” on vormi poolest klassikaline autobiograafia: inimene jutustab tagantjärele oma elust ning asjadest/sündmustest, mis võiksid ühiskonnale huvi pakkuda. Üleskirjutajaks on autori enda asemel ajakirjanik Alo Lõhmus, kelle töö tundub olevat korralik nagu toimetaja Inge Rajasaarelgi, kuigi seda on eemalt ja valmis teose järgi üpris raske hinnata. Ma ei tea ju täpselt, mis seisus oli must(audio?)käsikiri enne seda, kui Marani räägitut hakati raamatuks raiuma. Kotkauurija Tiit Randla järelsõnast võib lugeda, et käsikirja on antud kolleegidele ja aatekaaslastele lugeda, pole kahtlust, et seda vigade vältimise ja põhjalikkuse eesmärgil. Veel üks tähelepanek: filmitegemine on meeskonnatöö, kui filmitegija oma raamatu avaldab, siis teeb ta sedagi meeskonnaga.

Jah, Maran on põhjalik, põhjalik ja veel kord põhjalik, ehk päris perfektsionist, kuid mitte selline, kes kunagi oma töid-tegemisi valmis ei saa. Maran on vähemalt 35 filmi autor ning teeninud nende eest rahva sügava austuse, lisaks veel riiklikke autasusid. Perestroika ajal tehti ta koguni ENSV teeneliseks kunstitegelaseks. Selle autasustamisega on alati sedamoodi, et autasustaja püüab autasustamisega saada endale osa rahva lugupidamisest autasustatava suhtes. Sedapuhku manööver õnnestus, see on kindel mis kindel.

Mille poolest siis „Ööbik …” erineb teistest elulooraamatuist? Öeldakse, et kellel pole millestki muust rääkida, see räägib iseendast. Marani isik on tema elulooraamatus hoopis tagaplaanil: siin on juttu eelkõige tema tööst, raamat on koguni peatükitatud filmide järgi, nõnda kerkib esile töö, mis on inimesele kõige tähtsam. Foto- ja filmitegijail on, mida kõrva taha panna, foto- ja filmiajaloolastel on, mida talletada. Marani meenutustest saab õpetust, kuidas töötati vanasti kaameraga, kui see oli suur, kohmakas ja surises, kui objektiivi ei andnud liigutada. Maran on teinud täiendusi toonase töntsi ja kohmaka võttetehnika kohaldamiseks looduse filmimiseks, eriti suur on tema leiutajaroll makrovõtete tegemisel, see tähendab sipelgate ja teiste putukate filmimisel. Kui väljendada toonase sõnaga, siis Maran on olnud kiiduväärt ratsionaliseerija. Algaja loodusfotograafi ja loodusfilmimehe jaoks on Marani tähelepanekud lausa AB C, midagi õpikutaolist. Küpsem kolleeg võib võrrelda oma nippe Marani kavalustega.

Ainult põhjalikud lähiajaloo uurijad teavad, et Maran on olnud poliitvang: ta mõisteti tribunali poolt 21aastasena kinni kurikuulsa 58. paragrahvi järgi lõikude 1b, 10 ja 11 alusel, kuulumise pärast põrandaalusesse noorteorganisatsiooni Romb (teised liikmed Ahto Pukk, Henno Arrak, Sven Kaev, Elmo Egel), mille eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine. Karistuseks kõigile 25+5 aastat. Maran vabanes Hruštšovi sula ajal 2. augustil 1956. aastal. (Faktid pärit Jaan Isotamme andmebaasist ja teostest „Poliitilised arreteerimised Eestis II ” ja „Saatusekaaslased 2004”, koostanud Udo Josia ja Ülo Ojatalu.)

Kui muidu on inimestel kombeks kiidelda pisemagagi, mida tehti ENSV ajal nõukogude korra vastu, näiteks kaubaks läheb Kuperjanovi hauale küünlapanek ja on oldud isegi nii julged, et mõeldud nõukogudevastaseid mõtteid, siis Maran on oma vangilaagripõlvest vaikinud. Minu märkamist mööda räägib ta sellest „Ööbikus …” üldse avalikult esimest korda, aga ma võin eksida. (Jah, ühes intervjuus oli mokaotsast mainimist – toim.) Maran jutustab meile oma aastatest okastraadi taga sootuks teises võtmes, võrreldes sellega, millega oleme harjunud. Lugeja saab teada, kuidas need aastad on Maranile kasuks tulnud. Looduse filmijal peab olema kannatlikkust, väga palju kannatlikkust. Kaamera ja iseenda jaoks rajatud varjeonnis tuleb vaikselt ja liikumatult istuda mitu nädalat. Selle kannatliku meele omandas Maran Gulagis! Ja ei mingit kättemaksuhimu kaotatud aastate pärast – ülekohut ja ebaõiglust pole jäädavalt südamesse võetud.

Loodus on puhas. Kui seda filmida puhta hingega, siis tuleb looduse puhtus filmi kaasa. Maranil on see õnnestunud.

Ja veel. Marani isa läks 1940. aastal kaasa juunipöördega ning hukati Saksa okupatsiooni ajal. Ka selle fakti oleks nii mõnigi madalalennulisem inimesepoeg pannud nõukogude ajal endale tulu teenima, hõisanud sellest siin ja seal, ent Maran vaikis ka selle maha. Marani ema vabastati õpetajaametist, kui nõukogude kohus poja süüdi mõistis. Kas me suudame ette kujutada, kui keeruline võis olla Marani poliitiline valik nõukogude korra teise alguse ajal?

Peatükis „Terra silvestris” loeme, et „Terra silvestris” on praktiliselt ainuke film, mille Maran on teinud tellimustööna. Kõiki, kes tunnevad meie filmielu argipäeva nii nõukogude ajal kui praegu, lööb see pahviks. Ei ühtki punatööd, ei kellegi ülistamist, ei mingit reklaami, mis kasvataks niigi pööraseid tarbimistuure.

See on suur asi. Maran ei ole ennast müünud. Maran nimetab ennast koos oma meeskonnaga Baltimaade vabahärradeks. Nad olid vabad siis, kui peale tungis kohustuslik ideoloogia, nad on vabad tänagi, kui ümber kaela haarab raha, mis tahab sind lämmatada.

„Ööbikus” võtab Maran omaks (minu meelest) komistusedki filmimehe teel. Peatükis „Laanetagune suvi” loeme sellest, kuidas sündis mängufilm „Laanetagune suvi”, kusjuures algul polnud mingit igatsust mängufilmi teha, kuna selle tegemisel hoidsid katkestamatult silma peal igasugused komisjonid ja toimetuskolleegiumid, kes muudkui kontrollisid ja kontrollisid, kas tehtav püsib lubatavuse piires. „Laanetaguse suve” käivitas inimeste valik armastada ainult väikesi loomi. Kas suured loomad siis ei olegi loomad? Kas need on mingid tõprad ja hirmutised? Filmis püütakse kummutada inimese arusaam tõlgendada loomade elu oma, inimliku mõttemalli järgi, omakasu huvides. Nii et mitte paljas lugu, vaid ikkagi sõnumi, mis sobib rohkem publitsistikasse, ka filmipublitsistikasse.

Peatükis, kus juttu „Linnutee tuulte” tegemisest (Maran osales selles kaameramehena), saab lugeda Lennart Merest kui režissöörist, Siberi põlisrahvastest, šamaanlusest ja šamaanidest, kes teinekord teesklevad oma sidet igavikuga. Minunigi on jõudnud kuulujutt, et režissöör jootis vaesed põlisrahva esindajad purju, nõnda tegid nad seda, mida filmile vaja. Maran lükkab selle ümber, ütleb, et kõik see, mida nad šamaan Demnime juures filmisid, ei olnud nende jaoks korraldatud tsirkus.

Ja miks siis ei tohi ööbikut reeta? Peatükis „Ööbiku saladus” seletatakse see eetikakäsk ära. Asi selles, et ööbik teeb oma pesa harilikult maapinnale, rohustikku. Ta on kaval, ta ei maandu mitte otse pesale, vaid laskub eemale ning ligineb siis poegadele või munadele nagu roomates, ei näita end välja. Pärast seda, kui loodusemees on ööbiku pesa leidnud, võib ta näha, kuidas ööbik sabistab kõrgevõitu rohus. Kaamerasse ei jää suurt midagi. Nõnda tulebki ööbiku pesaümbrus madalamaks niita. Ent ööbikul on vaenlasi, kes temast ja ta poegadest hea kõhutäie saaksid. „Ööbikut ei tohi reeta” tähendab, et on kõrgemaid printsiipe, kui kõik hea kunsti nimel. Me teame, et Eesti filmitegemise ajaloos on hea kunsti nimel võtete käigus tapetud hobune. Maran kuulutab, et kõige tähtsam on elu, alles seejärel tuleb kunst. Kui oled ööbiku pesa ligidal rohtu püganud, siis vastutad ööbiku ja tema pesa eest!

Raamatuga käib kaasas DVD, millel on restaureeritud kujul neli Marani filmi: „Rabade vaikuses”, „Tutkad”, „Nõialoom” ja „Tavaline rästik”. Kõik meie klassika. Mulle isiklikult on aga „Tavaline rästik” tähtis selle poolest, et selle (esi?)linastusel 1978. aastal TPI filmifestivalil tutvusin ma ühe mulle väga olulise inimesega … Näete, mina räägin siin arvustuses iseendast, mida Maran oma raamatus suurt ei tee.

„Tavalises rästikus” on Maran sidunud meie ainukese mürgimao meie rahvuskultuuriga: ta alustab Carl Robert Jakobsoniga ning lõpetab mao kui meditsiini-, inimeste abistamise sümboliga. Helitaustaks on meie rahvamuusika, nii on see Marani filmides tihti ja eks see räägi tema hoiakutest. Maran ei austa ainult loodust, vaid ka kodumaad ning tegelikult on ta oma töödes kokku sulatanud rahvakultuuri, loodusteaduse ja filmikunsti.

Nagu ikka on Maranil teaduslikud konsultandid, sest tema on mõnevõrra päris manifesteeriv populaarteaduslike filmide tegija, „Rästikute” puhul on need ajaloolane Vello Lõugas ja serpentoloogid Viktor Ragožin ja Sven Veldre. Loitsud pärinevad Anna Maasikult ja Jaan Kaplinskilt, neid esitab Anne Maasik, muusika autoriteks Mikk ja Heno Sarv. Nõnda et perfektsionism kehtib siingi kui töössesuhtumise printsiip number 1.

Raamatus on ülekaal mustvalgetel loodusfotodel, kõik tunduvad ilmekad ja kõnekad nagu graafikateosed, kuid on seejuures informatiivsed ja dokumentaalsed. Loodusfotode vahele on pikitud portreepildid autorist, nõnda oleks Maran nagu üheks saanud oma lindude, rabade, rästikute ja kõige muuga. Maran on nagu osa loodusest. Mida ta ju ongi. Nagu meie kõik. Maran edastab meile üldjuhul reaalset maailma sellisena nagu see (vist) on. Ta ei pane selle juurde väljamõeldut, kuid ometi on ta lisanud pühaduse.

Tahan siin korrata järelsõna autori Tiit Randla tõdemust, et kõiki Marani tegusid on saatnud ainult missioonitunne ning kõik see on tehtud suure visaduse ja imetlusväärse töökusega. Muide, minu meelest käib see hinnang ka arvustatava raamatu kohta, mille tervest tekstist õhkub kreedo: iga üksik elusolend on imede maailm. Kas või seesama pädu.

Kuuskümmend aastat linnufilme teinud Maran tunnistab, et ühest asjast pole ta veel aru saanud – mismoodi õnnestub lindudel koguda kokku terve nokatäis kõikvõimalikke ussikesi, putukaid ja muud, ilma et juba korjatud kraam noka vahelt maha ei pudeneks? Ka mina ei ole seda mõistnud. Arvan, et meiesuguseid on enam kui küllalt.

Austatud maestro, ehk lahendate selle saladuse? Esmalt iseenda, seejärel filmi vahendusel meie kõigi jaoks.