Inimlikkuse tee „Igiteel“

ERKKI BAHOVSKI

Mängufilm „Igitee“ („Ikitie“, Soome-Eesti-Rootsi 2017, 104 min). Režissöör Antti-Jussi Annila, stsenaristid Antti-Jussi Annila, Aku Louhimies ja Antti Tuuri, operaator Rauno Ronkainen, heliloojad Ian Person ja Kalle Gustafsson Jerneholm.

Soome mängufilm „Igitee“ on andnud järjekordselt võimaluse soome vaatajaid harida, selgitada põhjanaabritele, mis toimus Nõukogude Liidus 1930. aastal, kuid eeskätt on see teos siiski surve alla sattunud inimeste omavahelistest suhetest.

1930. aastal otsustavad paremäärmusliku Lapua liikumise tegelased maha lasta (mitte pagendada) Jussi Ketola (Tommi Korpela), keda nad peavad punaseks. Soomes olidki lapualased palju äärmuslikumad kui meie vapsid: 1932. aastal leidis aset Mäntsälä mäss, millega üritati kukutada Soome valitsus. Vapside 1935. aasta riigipöördekatsest asja ei saanudki ja mõni ütleb, et kogu spektaakel oli poliitilise politsei lavastatud.

Soomes oli kodusõja pärandina lõhe suurem ja sestap ka teguviis äärmuslikum. Ketola pääseb siiski põgenema ja satub tööliste ja talupoegade paradiisi Nõukogude Liitu.

Huvitava paradoksina ei kõhkle Ketola hetkekski Soome tagasi tahtmast – riiki, kus teda taheti tappa –, ent on sunnitud siiski jätkama paradiisis. Meid ei tohiks enam üllatada, et leidus inimesi, kes tõega uskusid end elavat paradiisis. Veelgi kurvem ja hämmastavam on asjaolu, et nii meil kui ka põhjanaabrite juures on anno 2017 jätkuvalt inimesi, kes usuvad sotsialistlikku paradiisi ja jutlustavad kommunismi helgest küljest. Meenutagem siiski, et Ketola lugu leiab aset ajal, mil Soome ei olnud veel soometunud ja kus Soomes mõlgutati aeg-ajalt ka Ida-Karjala tagasisaamise mõtteid.

Nõukogude Liit oli kui mitmepealine hüdra: punaimpeeriumi ühes otsas võis elu olla hoopis ilusam kui teises. Nii hirmus, kui NKVD haare Ketola ümber tundubki filmis olevat, ei läinud asjad enne 1937. aastat ikka väga hulluks. Oli vilja, löödi tantsu ja võeti viina. Lugesin hiljuti tunnustatud ajaloolase ja ajakirjaniku Anne Applebaumi raamatut „Punanälg. Stalini sõda Ukraina vastu“ („Red Famine. Stalin’s War on Ukraine“). Kui ameerikasoomlased võisid Nõukogude Liidus end tunda kui paradiisis, siis samal ajal surid Ukrainas inimesed massiliselt nälga. Vili konfiskeeriti ja inimestelt võeti ära ka passid, et nad ei saaks reisida (see ei olnud päris juhuslik lause, et Ketolale passi andmine on kõva sõna, aga ju oli seda vaja tema tõelise identiteedi varjamiseks). Sestap tundubki Karjala elu nagu hooldekodus.

Muidugi mõjutasid Ukraina sündmused kogu Nõukogude Liitu. Kui Ukraina oli murtud, võis asuda ülejäänute kallale. Nii jõudiski kätte saatuslik 1937. aasta, mil stalinistlik režiim hakkas vabanema vähemusrahvustest. Mõneti on filmis vähe edasi antud tundeid, mis võisid vallata inimest, kes oli seni uskunud Nõukogude süsteemi ülimuslikkust Ameerika oma ees ja kes leidis end äkki mahalastavate seast kraavi kaldal.

Lembit Ulfsakil on Novikovina vaid kaks rida dialoogi, aga oma viimases rollis teeb ta Jussi Ketola (Tommi Korpela) elu põrguks ka sõnadeta.

Kaader filmist

Jussi Ketola üritab ellu jääda. Nagu ikka totalitaarsete režiimide puhul tekib dilemma: kas vaikselt edasi tiksuda või jääda kindlaks oma põhimõtetele? Praegu tundub lihtne öelda, et põhimõtted on tähtsamad, aga katsuge ennast samasse olukorda panna. Näiteks ajaloolane Timothy Snyder on esitanud küsimuse, kas tänapäeva inimesed ikka varjaksid holokausti ajal juute, teades, et viimaste leidmine võib lõppeda varjajate ja nende lähedaste surmaga. Filmis valiku küsimus tegelikult väga üles ei kerki (vaid ühes kohas), ehkki saadab varjuna Ketolat terve filmi vältel.

„Igitees“ julmusest puudust ei tule, kuid ometi on see kas või „Puhastusega“* võrreldes leebe film. Võib sõnastada nii, et kui „Puhastuses“ oli julmus filmi läbiv joon ja hakkas elama oma elu, siis „Igitees“ leiab see visualiseerimist vaid mõnes mõjukas episoodis. „Igitees“ otsitakse vastust inimlikkuse küsimusele.

Sedasama väidet kinnitab ka Ylele antud intervjuus filmi produtsent Ilkka Matila. „See on humanistlik film,“ on ta öelnud. „Inimesed, ärge tapke üksteist.“

Lihtne öelda, kuid vaadates kas või seda, kuidas meilgi otsitakse reetureid ja kollaborante, mõjub tapmisest hoidumise üleskutse praegugi aktuaalsena.

Inimlikkusest kõneldes tasub pöörata eraldi tähelepanu kahele filmi läbivale joonele: Ketola suhetele naistega ja tema läbisaamisele NKVD agendi Kallo­sega (Hannu-Pekka Björkman). Ehkki naised mängivad Ketola elus olulist rolli ja Sofia (Irina Björklund) on Jussi tagasipöördumise peamine motivaator, on siiski põnevam Ketola suhe NKVD agendi Kallosega, kelle taga kõrgub kurjus ise ehk Novikov, keda kehastab Lembit Ulfsak. Kallonen kujutab Ketolale vanatestamentlikku silm silma, hammas hamba vastu ellusuhtumist. Päästab ju Kallonen Ketola elu, mispeale viimane jätab jälle ellu Kallose. Kuivõrd spontaanne oli ikkagi Kallose otsus Ketola päästa ilma Novikovi heakskiiduta, on iseküsimus. Juba sel ajal võis Nõukogude Liit mõelda eelseisvale Talvesõjale: oli vaja inimesi, kes Soomet tunnevad. Esitas ju NKVD agent Boriss Jartsev juba 1938. aastal Soomele konkreetsed nõudmised võimalikule Saksamaa-ohule viidates. Huvitav, mida tegi Ketola Talve- ja Jätkusõja ajal?

Muidugi tundub veidi imelik – on ju teada, et 1937. ja 1938. aasta repressioonid tabasid ka julgeolekutöötajaid endid –, et Kallonen ja Novikov ikka vabadusse jäid, aga ju see oli selline lugu. „Igitee“ põhineb Antti Tuuri romaanil, see omakorda tõestisündinud lool.

Oluline joon filmis on ka Nõukogude ühiskonnas valitsenud paranoia koos skisofreeniaga. Ketola saadeti ju ameerikasoomlaste juurde nuhkima, nood muidugi teadsid seda. Nii ütlebki Ketola, et tema midagi ei ütle, kui, siis ainult, et sea nimi on Joseph. Kuid massirepressioonide ajajärk näitas karmilt, et naljadega enam nuhkimisest ei pääse. Kogu see skisofreenilisus meenutab lugu, et kunagi olevat Lavrenti Beria tunnistanud, et kirub oma kodus mõõdukalt Stalinit. Kuna ta teab, et teda kuulatakse pealt, olevat kahtlane, kui ta üldse mitte midagi ei ütle, aga mõõdukas kriitika pidi jätma Stalinile normaalsuse mulje. Eks normaalset muljet üritanud jätta välismaalastele ka Nõukogude Liit ja nii elabki Ketola kahekordses ebareaalsuses: vale riik, aga ka vale naine Sara (Sidse Babett Knudsen).

Film on oma naha päästmisest, aga ka võimust. Ellu üritab peale Ketola jääda ka Kallonen, sest napid tulemused võivad püssitoru ette viia hoopiski tema – ja võib arvata, et Novikov juba nalja ei mõista. Restorani, kus kõik vanasti sõbralikult koos käisid, pääsevad 1937. aastal vaid parteilased. Kas ei meenu George Orwelli „Loomade farm“, kus mõni oli võrdsem kui teine?

Eestlased teevad filmis kaasa episoodiliselt. Enim ongi pildis, aga räägib vähe seesama Lembit Ulfsak Novikovina. Sekka veel isa ja poeg Toompere ning muidki kõrvalosi. Kuna suur osa filmist võeti üles Eestis, saabki rääkida taas Eesti-Soome ühistööst.

„Igitee“ on jälle üks õpetlik lugu, et inimloomus ei muutu. Võib ju rääkida utoopiast ja võrdsusest, aga asi lõpeb ikka diktatuuri ja veresaunaga. Nii oli see jakobiinide, kommunistide ja natside ajal. Ja nii on see ka tulevikus: olge ettevaatlikud, kui keegi hakkab rääkima vajadusest leida parem inimene ja ühiskond. Võib vaid loota, et inimesed suudavad elada ühiskonnas ilma üksteist tapmata. Seegi on juba suur saavutus. Nagu paljud teisedki filmid varem, hoiatab ka „Igitee“ inimlikkuse kadumise eest. Võib-olla on seekordne film väärtuslikum tõiga tõttu, et see on tegelikust elust maha kirjutatud. Elu on taas osutunud väljamõeldisest kummalisemaks.

* „Puhdistus“, Antti Jokinen, 2012.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming