Intellektuaal, playboy või jõhkard?

VAAPO VAHER

On palju kõneldud, et seitsmekümnendad aastad hakatusid nõukogude tegelikkuses juba aastal 1968, mil üheainsa poliitilise avantüüriga raiuti läbi terve põlvkonna infantilism, hoobilt kukkus kildudeks kuuekümnendate põlvkonna lürism ja siiras usk sotsiaalsetesse ideaalidesse. Algas ajastu, mil sõna ?T?ehhoslovakkia? oli NSVLis peaaegu tsenseeritud, mil kunstimeistrid vältisid otsekõnet ja peitusid allusioonidesse, irooniasse, pagesid indiferentsusse või tähendusrikkasse vaikimisse, ?pausidesse?. Vaikimise fenomenaalseks kultiveerijaks kinolinal kujunes Oleg Jankovski. Tema ?seitsmekümnendate kangelane? kandis sageli sõnumit just oma sõnatusega. Jankovski vaikimised olid enamjaolt kõnekamad ta kõnest. Ainuüksi Jankovski kaadrisse ilmumine tõi kaasa mingi dissonantsi, vaimse lõhe, emotsionaalse pragunemise. Ta tardunud, ent närvlik ilme pingestas stseene, ta kuulas partnerit, ent ta mõtted heitlesid mujal, ta väreles ühtaegu nii ?siin? kui ?seal?. Kui ta ka jälgis kaaskõnelejat, helkis ta näol küsimus ?aga mida see muudab??. Kui partner talle filmis tunnistas, et armastab teda, sigines Jankovski ilmesse mõistmatus: milleks küll, kellele seda tarvis on?

Samas ei loonud Jankovski uut ?psühholoogilist tüüpi?, ta tegelane on ju pärit optimistlikest kuuekümnendaist, kes nüüd sattunud umbejooksnult uude reaalsusse ja unustanud oma naiivse mineviku, mil kõnniti Moskva tänavail ja lauldi Okud?ava süüdimatuid laulukesi. Vadim Abdra?itovi ja Aleksandr Mindadze filmis ?Sõna kaitseks? (1977) vaatavad osalised vanu filmikaadreid kuuekümnendaist aastaist ja Jankovski kehastatud Ruslan küsib väsinud imestusega: ?Mille üle me küll toona vaidlesime??

Jankovski sai suureks osatäitmisega Roman Balajani filmis ?Lennud unes ja ilmsi?, kus lõi kuju nõukogude rabelevast intelligendist, ?inimesest d?iinides?, kes päästmatult aheldatuna igapäeva rutiini ja silmakirjalikkusse, liigub vastu oma hukule. Sotsiaalne ja eraeluline frustratsioon sunnib teda toimima kummastavalt, etteaimamatult. Jankovski ?seitsmekümnendate kangelane? on kinnine, ta liikumatu ilme ei reeda siseelu. Ta näost ei loe välja, mäherdune inimene ta on. Keegi ei oska aimata, on tegu ülla või väärastunud tüübiga. Kui ilmes liikumisi ka on, siis pigem on need nihestunud, kähisev kuiv naer ebasobivas kohas jne. Selle näo taha võib varjuda nii puhtahingeline intellektuaal, muretu playboy kui provintslik jõhkard. Samas kannab ta tegelasi miski seletamatu lummus, justkui põhjendamatu kütkestavus.

Jankovski kohta on öeldud: ta näol püsib pidevalt mask, ta pole näitleja, vaid fantoom, härra Eikeegi. Samas kõneldakse Jankovski näo ?füsioloogilisest unikaalsusest?. Sageli on teda kõrvutatud De Niroga, mõlemad elementaarsed, ent salapärased. Mõlemas peitumas seletamatu maagia, virtuoosne plastika ja eksimatu intuitsioon. Teatris ei pääse Jankovski hüpnootika mõjule, ta on küll laval mänginud ka Hamletit (lavastas Gleb Panfilov, mis muidugi tähendas, et Ophelia roll oli usaldatud Inna T?urikovale, mis omakorda tähendas üpris hämmastavat Hamletit-Opheliat), kuid sai kriitikalt vihaselt vihelda. Mis pole ka ime, Jankovski pole teatraalne figuur. Keegi olla lausunud Jankovski osatäitmise pihta: ?Teatris olen ma Jankovskit näinud vaid korra ? Hamleti episoodilises rollis??

Seitsmekümnendail oli intellektuaalil kaks võimalust, eskapism, s.o. ?lennud unes ja ilmsi?, või konformism. Tegelikult need mõisted kattusid, üks tähendas teist. Sest nõukogulikust tegelikkusest põgenemine oli samavõrd amoraalne kui sellega leppimine. Ka Jankovski mängis linal parteisekretäri. Küll niisugust, kes stagnatsiooniga võitlusse astus. Ta otsekui üritas mõista progressiivset parteitöötajat, ent ei mõistnud. Selles osatäitmises jäi ta tõepoolest seltsimees Eikeegiks.

Jankovski tähetunniks loetakse ta koostööd Tarkovskiga, iseäranis ?Nostalgias?. Selleski filmis vaikib Jankovski suurema osa ajast. Tarkovski kirjutas Gort?akovi rolli küll oma lemmikule Anatoli Solonitsõnile, ent too jõudis surra vähki. Tarkovski oli kuuekümnendate põlvkonnast olnud esimene, kes sulaaja retoorika ja tühiromantismi läbi nägi, aastaid enne, kui tankid Prahas roomama hakkasid. Tarkovski puhul ei saa kõnelda eskapismist ega konformismist, Tarkovski valis varakult vaba looja tee ja suutis selle väärikalt lõpuni astuda. Jankovski mäletab, kuis ?Nostalgia? finaali filmides Tarkovski temasse ärevalt sugereeris: ?Sa pead kogu olemusega tunnetama ja emotsionaalselt edasi andma oma viimased sammud enne surma.? ?Nostalgia? filmimisel jäi Tarkovskil elada veel kolme aasta ringis.

Miks valis Tarkovski Solonitsõnit asendama just Jankovski? Ilmselt sellesama maagia pärast, mida õhkub Olegist. Roman Balajan on nimetanudki Jankovskit ? väljavalituks. Mitte üksnes Tarkovski otsuse tõttu. Balajan: ?Olegi edu on geneetiliselt kodeeritud. Ta maagilisus ongi tema talent?.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming