Isa juurde juhatamine

Livia Viitol

Soosaare filmis tuleb isade müütilisus esile skulptuuride ja mälestuste õiges proportsioonis doseerimise tõttu.  

Adamsoni tütar Maria Maddalena Carlsson

Mark Soosaare dokumentaalfilm “KOLM KUJURIT”. 2005, 20 min.

12. novembril, Amandus Adamsoni 150. sünnipäeval esitles Mark Soosaar Pärnu uue kunsti muuseumis oma viimast dokumentaalfilmi “Kolm kujurit”. Film kõneleb Anton Starkopfist, Jaan Koortist ja Amandus Adamsonist nende tütarde mälestuste kaudu.

Isade ja tütarde teema, üldse perekondlikud lähisuhted on Soosaare teema. Seda on vilksamisi juba “Eesti talufilmis” (1973) ning kolmkümmend aastat hiljem valminud “Liblikate kodus” (2003), lähiaja näitena olgu nimetatud “Tulla, et minna” (1999). Isamotiiv on aga ülekantud tähenduses sisse kirjutatud ka Pavarotti filmi (“Pavarottit oodates”). See toob meelde Ingmar Bergmani isafilmid.

Soosaare mängureeglid on aga teised, žanrgi teine. Ent tõsielu- ja mängufilmi piiril seisva dokumentalistina on ta selle teemaga eesti filmiloos ometi omaette nähtus.

 

Mälestuste kogumine

 

“Kolm kujurit” mõjub esmapilgul range dokumentalistikana. 20minutilises filmis on igale kunstnikule pühendatud eraldi osa. Tütreid küsitleva Soosaare roll tundub olevat justkui uue kunsti muuseumi välitöödel viibiva mälestustekoguja oma. Tegelikult on Soosaare objektiks kunstniku kuvand (kujur kui kuju), mis tekib nähtuna kõige lähedasemate silme läbi.

Film  algab hallide leppade ja hõbedase oja kaadriga skulptor Anton Starkopfi suvekodus. Hallil foonil hallid graniitskulptuurid on hea avaakord vaataja juhatamiseks skulptuurimaailma. Soosaar küsitleb Starkopfi tütart Marianne Reintamit otse ja intrigeerivalt, tütar vastab konkreetselt  ja lakooniliselt. Küsimused on isa ja graniidi kohta, mis oli Starkopfi materjal, kõige raskem ja allumatum skulptuurimaterjal. Kõneldakse isa töötegemisviisist ja tema temperamendist: oletatud kurvameelsuse tütar kummutab, väites isa olevat olnud optimisti. Tööd kõnelevad aga kurbusest, kirglikkusest ja armastusest. Kaadrid, mis näitavad graniidist skulptuurikompositsioone elava tule kumas, on selle filmi kauneimad.

Vaataja saab teada, et Starkopf ei modelleerinud figuure modelli järgi, vaid ikka peast, et ema valas isa tööd kipsi ja valmistas ette materjali. Tütar kõneleb ema äratöötatud kätest, nende varjamiseks vastuvõttudel kantud pikkadest kinnastest ja loobumisest oma tööst. Ema lugu täiendab isa lugu. Saame kuulda, kuidas Starkopf modelleeris 1950. aastatel represseerimise eest Moskvasse põgenenuna Merkulovi ateljees toonaste võimude käsul suure juhi kuju, millel vastavalt juhtide vahetumisele päid vahetati. Päid ei teinud Starkopf, neid valmistati mujal ja sobitati n-ö üleüldise keha otsa. Nii käskis võim. “Mis isal võimu tõttu tegemata jäi?”, küsib Soosaar. Ja saab jahmatava vastuse: “Kõik.”

Kui jutt tütre lemmikskulptuurile läheb, milleks kunstniku kaunimaid töid  “Andumus”, keeldub tütar edasi kõnelemast. Teema on liiga valus. Isa ise aga vaataja jaoks ootamatult elus – nii elus kui ei üheski raamatus.

Mida saab vaataja teada? Et perekonnaliikmete suhe kunstniku töödega on tõepoolest alati ja igas mõttes eriline. Et skulptuuri sünd on väga vaevanõudev protsess, mis lisaks vaimse ja  füüsilise jõu kulule ruineerib tervise ning on kulukas ka materiaalselt. Pronks, marmor ja pirnipuu tuleb kunstnikul ise osta, tasuda tuleb ka töö tehnilise teostamisega seotud kulud (pronksivalu).

Filmi vaadates süveneb veendumus, et on tõepoolest vaid üks instants, kes skulptuuri sünni tegelikult kaasa teeb – skulptori perekond. Ehk just sellepärast tuleks ka kunstniku tütre pisaraid “Andumuse” muuseumi sattumise pärast võtta mitte ainult pisaratena isa pulmakingist ilmajäämise pärast, vaid pigem kurbusena “Andumusse” raiutud kunstniku andumuse pärast kunstile, hoolimata mis tahes takistustest.

 

Retk lapsepõlvemaale

 

Kujuri lapsele on kujur alati veidi müütiline isik. Soosaare filmis tuleb isade müütilisus esile skulptuuride ja mälestuste õiges proportsioonis doseerimise tõttu. Kumbagi ei ole ülearu. Tuui Koorti meenutused kuulsa kitseskulptuuri sünniloost ja päris-kitsest mõjuvad nagu retk lapsepõlvemaale. Isa ütlus, et kunsti ei tehta mitte käte, vaid vaimuga, kuulub selle filmi mälestuste kullafondi. Tütre meenutuste saatel liigub kaamera Jaan Koorti eesti skulptuuriklassikasse kuuluvalt abikaasa portreelt laste portreedele jt töödele, mida mitmel pool laias maailmas. Koorti ja tema abikaasa kohtumine Pariisis Auguste Rodiniga on ühtaegu nii ema kui ka isa mälestuste mälestus, mis lisab kunstniku kuvandile saladuslikkust ja võlu. Kaadrid kadunud Tuuist endast, see, kuidas ta isast kõneleb, silmad säramas ja soe naeratus nägu valgustamas, mõjuvad nii, nagu modelleeriks tütar isa.

Amandus Adamsoni (1855 – 1929) osa hakatuses näidatakse kaadreid merest. Merega film ka lõpeb. Soosaar paneb Adamsoni tütre Maria Maddalena Carlssoni teravmeelsuse, filigraanse mälu ja jutustamisoskuse proovile juba esimestes kaadrites, lastes Marial arutleda isa monumendi originaalist järele jäänud tükkide kõrval kunstiteose lõhkumise süü üle. Õnneks saadi varastatud pronksfiguurid 1990. aastate algul õigel ajal kätte ja Pärnu Vabadussõja monument oli üks esimesi, mis uuel ajal taastati. Kalmistuväravast sisenenud Maria kõneleb sambal ingli kuju saanud emast ning õest ja vennast samba tagaküljel. Maria ise oli samba valmimise ajal veel sündimata. 1923. aastal jäädvustas Adamson oma mõnekuise noorima lapse Carrara marmorisse. Armastus- ja lähedustunne, mis sellest tööst kiirgavad, mõjuvad isaarmastuse apoteoosina. Filmis näidatakse und nautivat kunstniku tütrekese kuju kõrvuti päris-Mariaga, kes naudib lapsepõlve-Mariat, isa tööd, mis tal nõukogude ajal vastu tahtmist kultuuriministeeriumile loovutada tuli.

Kalmistul, ergavas päikeses kolme punast roosi oma lähedastele kinkiv Maria Maddalena kõneleb isast ja tema loodud skulptuuridest nii ajavahe kui ka elu ja kunsti piiri unustades. Unustamata teadmust, et tema kohus on mäletada kõigi oma lähedaste mälestusi.

Nii siirast isaarmastust, kui hoovab sellest filmist, näeb elus haruharva.

 

 

Mark Soosaar, kuidas sündis film “Kolm kujurit”? Niinimetatud ametlike filmiprojektide vahele – mõtlen siin kultuurkapitali ja EFSi toetusel tehtavaid filme – on mul tulnud küllalt palju projekte, mis sünnivad elust endast ja mis ei maksa tegelikult midagi. 1995. aastal nägin, kuidas Pärnus põles Nikolai tänava kohtumaja. Et elan samas kõrval, võtsin kaamera ja filmisin seda. Mõni aeg hiljem, kui mööda kodutänavat jalutas Norra kuningas koos kuningannaga, võtsin ka selle üles. 2001. aastal küsiti mult, kas ma ei tahaks Pärnu 750. aastapäevaks filmi teha. Kuna Nikolai tänava ääres seisavad raekoda, kirik, koolimaja ja eesti vanima ajalehe toimetus, samas on ka pargid ja tenniseväljak, kus Paul Keres mängis Gustav Ernesaksaga palli, ja ka need kaadrid on arhiivis olemas, siis mõtlesin, et miks mitte. Nii sai juhuslikult ja enda jaoks filmitud materjalist film “Nikolai tänav Pärnus”. Niimoodi on sündinud Pavarotti film ja ka “Hullav hollandlane”, mis on filmitud Amsterdamis kunstnik Peter Diemi ateljees, kus ma võtsin üles ühe lendleva dialoogi temaga. Ka “Kolm kujurit” on sündinud niimoodi. Kui 2001. aastal jalutas Pärnu Uue Kunsti Muuseumi uksest sisse väga sümpaatne ja aristokraatne jutukas daam ja hakkas mulle kõnelema, et tema on Amandus Adamsoni tütar, siis ma mõtlesin, et selliseid ullikesi on meil ennegi käinud. Aga siis hakkasin kõrva teritama, kõik klappis ja äkki sain ma aru, et mu ees seisab tõepoolest 146 aastat tagasi sündinud ehtsa Amandus Adamsoni tütar. Tõin kaamera ja võtsin tema jutu üles. Sealsamas fuajees olid meil Adamsoni ehtsa Vabadussõja samba tükid, neil kajastusid Maria ema, õe ja venna nägu. Sõitsime Alevi kalmistule, kuhu Adamson on maetud ja vaatasime samba üle. Mõtlesin, et sellest üksi ma filmi ei saa, aga et ehk teeks midagi niisugust, kus kuulsate kunstnike tütred räägivad oma isast. Nädala pärast oli mul Tartusse asja, helistasin Tuui Koortile ja filmisin ka teda. Aga ka see materjal jäi niisama. Siis hakkas lähenema Adamsoni 150. sünniaastapäev ja ma otsustasin filmi kokku panna. “Kolme kujuri” film sündis nagu visand. Aga ma ei häbene seda visandit. Eskiise ja visandeid eksponeerivad ka kuulsad kunstnikud. Repini visandid riigiduuma saadikutest on palju lopsakamad kui lõpuks valminud akadeemiline maal.

Amandus Adamsoni tütar Maria on öelnud, et tema ema kuju, mis on kunstilukku läinud kui lõpetamata töö, jättis isa teadlikult pooleli. Lõpetamata töödes on kunstniku juuresolu tajutavam ja objekt “elusam”.

Eesti arhitekt Raivo Puusepp, kes projekteeris Ühispanga hoone Tallinna, on tabanud lõpetamata linna olemuse, jättes mulje, nagu oleks kraanad katusele jäetud ja see kolmnurk, mis üleval näha, täis ladumata. Ma arvan, et sama ilus kui närtsinud õis, on ka lõpetamata kunstiteos. Protsess on nähtaval.

Mis puudutab minu filmi, siis nii kaua, kui tütred elavad, on võimalik isavisandeid jätkata. Edaspidi, kui on vajadust või huvi, mille all ma pean silmas Eesti Kunstimuuseumi või Tartu Kunstimuuseumi huvi selle filmi vastu, olen nõus seda täiendama. Samas nüüd, kui Tuui Koort on läinud, ei ole võimalik täiendada võrdselt kõigi kolme tütre soolot. Aga mul on veel varuks põnevaid dialooge Tuui Koortiga tema telepaatilistest seostest isaga.

 

Kui palju on teid mõjutanud see, et teie ema Liidia Nirk-Soosaar oli kunstnik?

Tänu sellele, et olen ateljees üles kasvanud, näen ma maailma rohkem tema visuaalses eksistentsis. Võib-olla neil, kes kasvavad üles kirjaniku või näitleja perekonnas, on sõnakasutuse pool tugevam. Ma olen selle teemaga kokku põrganud, kui kutsusin Jüri Arraku “Jõulud Vigalas” filmi peaosaliseks. Pidin Arrakust aga kahjuks loobuma, kuigi ta oli väga jõuline ja mehine figuur. Ühel hetkel tajusin, et see, kuidas tema maailma ette kujutab, on visuaalselt kujundlik, aga näitleja situatsiooni- ja rollilahendused on teistsugused kui neil, kelle tugevuseks on visuaalne maailmataju.

 

Teie riigikogu kabineti seinal ripub ema maalitud “Filosoofia allee Viljandis”. Kui palju ema töid on kunstimuuseumis?

Kui ema suri, andsime Eesti Kunstimuuseumile tema Pallase lõputöö, mis kujutab põllul kündvat meest, kellele naine, väike poiss käekõrval, viib toidukorvi. Muuseumil on vaid mõned tema pildid. Minu ema visati 1948. aastal kunstnike liidust välja. Tol ajal nõuti, et iga liidu liige peab tegema aastas ühe “hosianna”-pildi nõukogude võimu ülistuseks. Kui Viljandi kunstnike töid vaatama tuldi, oli emal molbertil rehepeksupilt. Küsiti, et kus see nõukogude temaatikat käsitlev maal siis on, mille peale ema vastas, et aga siin ju pekstakse vilja. Inspektori arvates oli sellest vähe, tema meelest oleks pidanud olema pildil ka loosung, näiteks “Kogu vili riigile!”. Kui ta paari päeva pärast uuesti vaatama tuli, oli ema maalinud naisele, kes viljavihke masinasse laseb, punase rätiku pähe. Aga sellest siiski ei piisanud ja oligi kõik. Kui ema 1980. aastate lõpus palus oma nime liidu nimekirjas taastada, sai ta tollaselt kunstnike liidu sekretärilt Heinz Valgult kirja, et neil kahjuks sellist toimingut nagu “Kunstnike liidu liikmete taastamine” ei ole ja et ema peab uuesti liikmeks astuma. Uuesti astumine oli talle alandav, tema ootas taastamist, rehabiliteerimist. Lõpuks ta siiski uue avalduse kirjutas. Ema oli lõpetanud 1936. aastal Pallase kunstikooli Triigi ja Vabbe õpilasena. Nooruses ta kuigi palju oma tööd teha ei saanud: elasime maal ja kogu aeg tuli teha maatööd. Intensiivselt maalima hakkas ta alles pärast isa surma 1973. aastal.

 

Pärnu uue kunsti muuseumil on suur filmikogu. Kas seoses Kumu peatse avamisega on filmoteegi küsimuses pöördutud ka teie poole?

Minu poole pöördutud ei ole, aga ma olen selles osas ju tühine inimene: on neid, kes selles valdkonnas palju rohkem teevad. Kes teevad videokunsti ja kes poovad end kaamera ees üles ja elavad jälle uuesti edasi. Ekstreemvideokunst on ju moes. Mina tegelen liiga konservatiivsete asjadega, kunstnike ja nende biograafiatega. Kui keegi võtaks vaevaks tulla külastama Pärnu visuaalse antropoloogia filmifestivalide videoteeki, siis ta näeks, et seal on kümnete ja sadade kaupa filme kunstist, arhitektuurist ja isiksustest, kes kunstilugu jõuliselt edasi on lükanud. Mulle tundub, et praegu vaadatakse millegi muu poole. Klassikalised väärtused, milleni inimesed suure vaevaga jõudnud on, ei oma tähtsust. Väärtustatakse neid, kes pole kunagi kunsti õppinud, ja võibolla kunsti isegi näinud. Neil seotakse silmad kinni ja käed selja taha ning lastakse kunsti teha. Pärast tehakse näitus ja kirjutatakse alla, et kontsept on nii- ja naasugune. Üsna sageli taandub näituse kunstiväärtus näituse nimetusele või teoste pealkirjadele.

Tegelikult meeldivad mulle endale ka vahel ekstreemsed asjad. Näiteks Prantsuse kunstnik ja filmitegija Sophie Calle, kes on eksponeerinud oma armukirju ja kaubelnud detektiivi ennast jälgima – ja siis kogutud materjali eksponeerinud. Ta on teinud ka filmi “No sex last night”, milles näidatakse tema enda ekstreemses vormis armulugu. Selles filmis on aga mingi eriline kurbus: tegemist on kahe väga üksiku inimesega, kes tegelikult teineteist ei armasta ja kellel polegi kedagi armastada.

Seda filmi näidati ühes Pariisi kinos viis-kuus aastat järjest. Pariis on filmikunsti Meka – sealsetes kinodes võid ära vaadata kogu filmiajaloo. See on see, mida meil Eestis ei ole, aga mis võiks olla.

Küsitlenud Livia Viitol

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht